Jüri Kotšinev. Foto: Markus Järvi

Kui on tunne, et kõik ümberringi variseb kokku ja ei ole pääsu pealetuleva kaose ja hävingu eest oma loomulikule olekule, oma tõekspidamistele ja oma harjumispärasele maailmale, siis aitab selle üle elada teadmine, et mul on aatekaaslased, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Suvi on võtnud Eesti poliitilises elus keemistemperatuuri pisut madalamaks. Nii on see alati olnud. Tegemist on puhkuste ajaga ja puhkavad ka riigikogu ning valitsevate erakondade liikmed. Isegi vaatamata sellele, et maailmas on jätkuvalt ülikeeruline olukord nii poliitikas, ökoloogias kui majanduses ja demograafias jne., on suveaeg puhkepausi aeg kõigile.

Saabuva sügise ootel – siis, kui algab ühiskonna juhtimise tandril uus aktiivne periood – on hea võimalus minusugusel kodanikul mõelda sellest, mis on elus tähtis ja millel on püsiväärtus. Suhteliselt küpses eas inimesena on mul, mida meenutada ja millest mõelda selles küsimuses küll ja küll.

Avastasin, et tegelikult on inimese jaoks ülitähtis see, kas tal on aatekaaslasi või mitte. Kas just iga inimese jaoks on see küsimus oluline, seda ma ei tea, aga olen arvamusel, et ühel normaalsel kodanikul on lausa eluliselt vajalik aatekaaslaste olemasolu.

Ülitähtis on võimalus nendega suhelda. Juba see teadmine, et sa ei ole oma maailmavaatega ja elutunnetusega üksi, aitab inimesel üle elada raskeid hetki elus ja keerulisi perioode praeguses turbulentses tegelikkuses nii siseriiklikus kui rahvusvahelises lõikes. Tajuda ja tunnetada, et kuskil on veel inimesi, kes tunnevad ja mõtlevad samamoodi kui mina, on mulle olnud väga tähtis. Selle lihtsa tõdemuse avastasin ma suhteliselt hiljuti, mis näitab seda, et elus ei ole lihtsaid asju olemas. Kõigeni peab jõudma läbi isiklike kogemuste ja teinekord on need kogemused üsna karmid. 

Kui on tunne, et kõik ümberringi variseb kokku ja ei ole pääsu pealetuleva kaose ja hävingu eest oma loomulikule olekule, oma tõekspidamistele ja oma harjumispärasele maailmale, siis aitab selle raske seisundi üle elada teadmine, et mul on aatekaaslased. Ja see aitab. Aitab alati. Seda abijõudu (mõtted aatekaaslastele) ei tohi kuritarvitada ehk liiga tihti sellele mõelda, ja siis see aitab kindlalt alati.

Olen ammu märganud, et seal, kus olen mina, on mu ümber ikka ja alati konservatiivse maailmavaatega inimesed. Nii on see alati olnud. Minu puhul on see loomulik ja johtub ilmselt minu siseorgaanikast. Pole siis midagi imestada, et eelistan juba aastaid Eesti poliitilisel maastikul rahvuskonservatiive. Kunagi olin ma veendunud Isamaaliidu valija, nüüd on sellest möödunud juba väga pikk aeg. Alguses, kui mulle muutus võõraks selle erakonna konjunkturistlik käitumine ja pragmaatiline, võimuloleku soovist iga hinnaga johtuv soov teha kompromisse ideoloogiliste vastastega, ei osanud ma enam kedagi valida ega oma häälega toetada.

Õnneks tekkis Eestis liikumine, mis kasvas erakonnaks ning sai riigikogusse valituna suure liiga mängijaks. Mõistagi on ka konservatiivide hulgas neid, kelle mõtetega ei saa ma alati nõustuda, kuid üldises plaanis on rahvuslikult mõtlev ja vanadele traditsioonidele toetuv erakond just see, mida valijana vajan.

Erakonna sobivus konservatiivide näol on vaid üks tahk aatekaaslaste teemal. Aatekaaslased ei pruugi kaugeltki olla seotud erakondlike või korporatiivsete sidemetega, Nad ei pruugi üldse olla samade liikumiste või organisatsioonide liikmed. Seda tugevam on sellisel puhul aatekaaslaste tõeline omavaheline sidusus. Mida vähem formaalseid suhteid, seda suurem ja tugevam on tõeline aatekaaslus. Sellisel juhul on aatekaaslus vaba igasugusest omakasust, onupojapoliitikast ja üldse mingist maisest kasuahnusest.

Poliitikast ei pääse tänapäevases maailmas keegi ja sellepärast on igal kodanikul tarvis ilmutada niigi palju teadlikkust, et minna valima riigikogu ja täita sellega vähim kohustus oma riigi ees. Hea, kui see valik saab olema teadlik ja toetub maailmavaatele, mitte aga kasuahnusele saada ühelt või teiselt parteilt endale sobivamad eelised.

Aatekaaslased aitavad mul olla õigel kursil ja teha õigeid otsuseid, aitavad ennast tunda kodaniku ja inimesena. Siinkohal tahan ma tänada kõiki oma aatekaaslasi. Verus amicus alter ego est – tõeline sõber on „teine mina", ütlesid vanad roomlased. Samuti ütlesid nad scriptum manet verbum (kirjutatud sõna jääb) ja sellepärast on see Marcus Tullius Cicerole (106–43 a. eKr.) omistatud tarkus jõudnud meieni läbi sajandite. 

Hoidke oma aatekaaslasi. Mõelge neile, aidake neid, kui vaja ja teie elu muutub kergemaks ja mõtestatumaks. Ühenduses peitub jõud, isegi kui sellese kuulub väike arv inimnesi.

Tänan kõiki oma aatekaaslasi veelkord ja soovin neile, kes tegutsevad aktiivselt poliitilisel tandril, head võitlushooaja algust.