Juba praegu tasuks harjuda sellise koalitsiooni nagu EKRE ja Keskerakond võimaliku koostööga, mis peaks välja kujunema ühiseks võitluseks Euroopa liberite ja globalistide, traditsioonilise perekonna lõhkujate ja rohehullude vastu, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Järjekordsed kohalike omavalitsuste volikogude valimised toimuvad 13.–19. oktoobril 2025. aastal. See on sündmus, mis näitab, millised on jõuvahekorrad praeguste Eesti Vabariigis tegutsevate suuremate ehk „Riigikogu erakondade" vahel ning seda, millises seisus populaarsuse edetabelis on väiksemad poliitilised liikumised ning kooslused.
Tegemist on justkui õppustega enne pealahingut, mis toimub 2027. aastal, kui otsustatakse, kelle kätte läheb võim riigi parlamendis järgmiseks perioodiks enne ülejärgmisi valimisi. Erakorralistesse valimistesse ma eriti ei usu, kuna meie praegune võimulolev erakond, Reformierakond on riigiaparaadi endale allutamisega suutnud ennast nii mugavalt sisse seada, et nende võimulolekut kindlustab kogu riiklike jõustruktuuride palett oma kõikide tasanditega.
Kaasatud on sellesse tsementeeritud võimumonoliidi struktuuri tohutu ametnike armee. „Omad poisid" on võimuparteil ja seda juhtival süvariigil ka kohtuorganid ja nii ongi ring täis saanud. Ainus küsimus paistab olevat see, kui palju võimu delegeerib süvariik oma vasallile – Reformierakonnale.
Sellise erakorralise, kuid meie maal juba tavapäraseks muutunud olukorra murdmiseks on ideaalne harjutusala kohalike valimiste võitmine praeguste opositsioonijõudude poolt pealinnas Tallinnas. Miks mitte ka teistes kohtades ja administratiivsetes keskustes üle riigi, kuid pearõhk on siin siiski pealinnal Tallinnal.
Kes valitseb pealinnas, see omab ka sellega kaasnevaid võimalusi ning see annab omakorda väga hea lähtepositsiooni 2027. aasta riigikogu valimisteks. Kui arvestada seda, et opositsiooni peamise telje moodustab EKRE, siis on tarvis vaadata, kes saaks olla selle partei liitlane nii kohalikel valimistel sellel sügisel kui 2027. aasta riigikogu valimistel.
Olles kaalunud erinevaid võimalikke koostöövariante, on minu sõelale jäänud ainult üks liitlaste tandem praegu ning lähiaastatel kõikidest siin riigis toimivatest parteidest. See on tandem koosseisus EKRE ja Keskerakond. Nüüd, kus Keskerakonna juhi kohalt on minema saadud nõrk ja printsiibitu eneseimetleja, igas suhtes ebausaldusväärne Ratas, on võimalik ühiste huvide kokkulangemise korral moodustada EKRE ja Keskerakonna tugev liit.
Mõlema erakonna puhul teeb sellise liidu moodustamise võimalikuks nende kattuv suhtumine traditsioonilisse peremudelisse ning vastasseis globalistlikule ja väärastunud liberaalsele maailmavaatele. Mehed ei pea kandma kleite ja naised peavad sünnitama. Ülejäänud poliitilised vikerkaarelippudega vehkijad arvavad teisiti, aga see on nende probleem.
Normaalsuse juurde saab selle riigi ja rahva tagasi tuua, kui ühendada kahe suure partei jõud. Harjutuseks võimu võtmisel riigis ja pealahingu andmisel „suurtel valimistel" parlamenti saavad olema kohalikud valimised sügisel. Praegu on pealinna koalitsioonis (sotsid, Reform, Isamaa ja E200) kokku 40 liiget ja opositsioonis, mille moodustab EKRE koos Keskerakonnaga 39 liiget.
Opositsioon jääb koalitsioonist maha vaid ühe häälega. Selline pilt annab lootust, et asi võib muutuda. Omavahelised hõõrumised tuleb unustada ja need EKRE praegused valijad, kes kunagi valisid kõiki erakondasid, välja arvatud Keskerakond, peaksid mõtlema mitte vanale inertsele vastasseisule omaaegsele Keskerakonnale, vaid sellele, et liberaalsesse internatsionaali kuuluv Reformierakond on globalismi ja muu Euroopa Liidust siia imporditud ideoloogiaga märksa ohtlikum eestlastele kui on seda keskerakondlased.
Kattuv ühisosa nii maailmanägemises kui põlistes, ajale sajandeid vastu pidanud väärtuste hoidmises on EKRE ja Keskerakonna liikmetel olemas, sama ajal kui selline ühisosa näiteks reffidega või Eesti 200-ga puudub.
Juba praegu tasuks harjuda sellise koalitsiooni nagu EKRE ja Keskerakond võimaliku koostööga, mis peaks välja kujunema ühiseks võitluseks Euroopa liberite ja globalistide, traditsioonilise perekonna lõhkujate ja rohehullude vastu.
Inimesed, kes ei oma ettekujutust, mis asi on oma koduriik ja oma kodu, vaid kujutavad endast mingeid kodutunnetuseta humanoide, ei tohi valitseda eestlaste põlisel maal. Nende tegevus on seadnud juba mõnda aega selgelt ohtu eestlaste oleviku ja tuleviku. Sellised tuleb võimult kõrvaldada eelkõige kohalikel valimistel selleks, et nad ei solgiks kogukondade elu igat liiki tuulikute ja päikesepaneelide ning millega iganes.
Tam-tam trummid ei pea põrisema seal, kus kunagi kõlas kandlemäng. Krokodillide torkijad jäägu Aafrikasse ja põristagu seal oma trumme nii palju kui tahavad. Eestis on vaja hoida ja kaitsta kohaliku etnose elu ja toimetulekut eestlastele omases vormis ja traditsioonis nagu need traditsioonid ja vormid on välja kujunenud sajandite jooksul.
Praegused linnavõimu juures olijad võivad mängida linnastrateege või arhistrateegi ning juhatada merelahinguid oma pesukaussides nii palju kui tahavad, aga linnarahvas jätku oma mängudest puutumata. Pere ei ole Themistokles ja strateegi mõõtu välja ei anna. Kõrgemad riigikaitse kursused siin ei aita.
Valijate poole pöördun ma seekord konkreetse üleskutsega mõelda selle üle, et saada nii pealinnas kui riigis võim EKRE ja Keskerakonna liidu kätesse. Paraku on need ainukesed parteid tänases Eestis, kes ei ole puudutatud globailsmist ja liberalismist ega muudest ismidest.