Ukraina sõda kilbina kasutades ja välismaal „suure poliitiku" loorbereid teenides unustab Kallas justkui ära, et ei ole moraalne ja eetiline teenida poliitilist profiiti teise riigi ja rahva kannatusi kilbina kasutades. Samal ajal on kodus kõik asjad lahendamata ja pole lootustki, et peaminister hakkaks lähitulevikus oma riigi sügavast kriisist välja toomise nimel pingutama, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Paljukäsitletud moraali ja eetikaga seotud teema on tihti olnud paljude Objektiivi portaali autorite teemaks. Moraalsuse ja eetika vastaspooleks on amoraalsus ja ebaeetilisus. Moraali ja eetika kontrastainena panevad amoraalsus ja ebaeetilisus paika taustsüsteemi, mille foonil on võimalik paremini eristada moraali moraalitusest, eetilisusest ebaeetilisust, tõde valest jne. Kasutades seda binaarset, musta ja valge vastalisuse printsiipi, kirjeldan Eesti praeguse peaministri amoraalsust. Nimelt pean ma amoraalseks seda rolli, mida Kaja Kallas on hakanud ülipüüdlikult mängima alates 24. veebruarist 2022.
Alates Venemaa sõjategevuse algusest Ukraina vastu hakkas Kallas rahvusvahelisel poliitilisel areenil mängima üliaktiivset rolli selle teema käsitlusel kõikvõimalikel foorumitel, nõupidamistel jne. Rahvusvaheline olukord pakkus talle selleks suurepärase võimaluse, aga siin on üks suur „aga". Endale „sõjaprintsessi" hüüdnime saanud peaminister paistab olevat unustanud, et Eesti Vabariigi peaministri töö ei seisne ainult välispoliitilisel tandril tegutsemises, vaid kätkeb endas ka riigi sisepoliitiliste küsimuste lahendamist. See on eriti aktuaalne praegusel majanduslikult raskel ajal meie riigis. Pean siinkohal silmas kõrgeid elektrihindu, hinnatõusu, kütusekriisi, lahendamata küsimusi haridusvaldkonnas jne.
Kaja Kallas on kaval tegelane. Ta lööb kahte kärbest ühe hoobiga. Esiteks on ta jätmas endast rahvusvahelisel areenil muljet kui tõe ja õigluse eest võitlejast ning Ukraina rahva eestkõnelejast – esimese ja peamise eestkõnelejana, ja teiseks väldib ta Eesti siseelu puudutavaid küsimusi, mida ei saa lahendada deklaratiivsete sõnavõttudega, vaid mis vajavad suurt tööd ja vaeva lahendamisel siin, Eesti riigis.
Ukraina sõda kilbina kasutades ja välismaal „suure poliitiku" loorbereid teenides unustab Kallas justkui ära, et ei ole moraalne ja eetiline teenida poliitilist profiiti teise riigi ja rahva kannatusi kilbina kasutades.
Moraali ja eetika normide üle võib mõistagi vaielda lõpmatult. Terminoloogias kokkuleppimine selles valdkonnas võib kesta peaaegu igaviku, aga siiski on ilmne tõsiasi see, et Kallase tegutsemine sise- ja välispoliitikas on ilmselgelt välispoliitika kasuks viltu kiskunud.
Jääb mulje, et Eesti Vabariigil ei olegi välisministrit, kelle kompetentsi kuulub enamus ettevõtmistest, mille on vabatahtliku „koormana" enda kanda võtnud peaminister. Kaitstes rahvusvahelisel areenil Ukraina õigusi ja esinedes Ukraina eestkõnelejana ei ole võimalik kuidagi mööda panna ja au ning kiitus on välismaiste kolleegide poolt alati garanteeritud.
Samal ajal on kodus kõik asjad lahendamata ja pole lootustki, et peaminister hakkaks lähitulevikus oma riigi sügavast kriisist välja toomise nimel pingutama. Vaktsiinisaaga ja kõik pandeemiaga seotu on teema omaette. Ka siin ei ole loota mingit muutust. Peaminister on ju pidevalt hõivatud Ukraina küsimustega ja jääb mulje, et kui ta hetkekski seda energiat koduste asjade nimel kahandab, siis kaotab Ukraina kohe igasuguse rahvusvahelise toetuse, mille garandiks on Kaja Kallas ja ei keegi muu.
Mugavustsoonis viibiv peaminister soovib, et selline olukord kestaks tema jaoks vähemalt Ukraina sõja lõpuni. Koduste asjadega tegelemine on ju nii tüütu ja nõuab tõelist pingutust ning süstemaatilist tööd. Tööga tegelemine süstemaatiliselt ja pideva pingega tundub peaministrile mitteharjumuspärane. Puudub selline kogemus ja harjumus.
Seda olukorda on võimalik muuta täiesti seaduslikult ja „paati kõigutamata" järgmisel kevadel toimuvatel valimistel. Tuleb lihtsalt oma hääl jätta andmata Reformierakonnale ja siis ei saa see erakond moodustada ei enamus- ega vähemusvalitsust.
Miks peab vaesuses ja kitsikuses vaevlev enamus eestlastest andma oma hääle rikkurite vähemusele ja tsementeerima nende jätkuva rikastumise võimaluse läbi jätkuva võimuloleku on mulle arusaamatu. Ehk mõtleb ka kohalik valija selle üle ja teeb oma valiku järgmisel kevadel toimuvatel riigikogu valimistel. Hääletama peab minema valimisjaoskondadesse füüsiliselt kohale, mis tagab suurema objektiivsuse valimistulemustes ja võtab võimaluse elektroonilise hääletusega kaasneva võimaliku häältelugemise vassimise.
„Sõjaprintsessi" võim Eestis ei ole igavene ja tegelikult on kõik valijate kätes. Kasutage oma põhiseaduslikku õigust ja tehke valik oma südametunnistuse järgi. Lõpetage amoraalse valitsuse võim Eesti Vabariigis.