Peale meeli risustavat võitluse jälgimist vabariigi „esimese eetiku ja aumehe" tiitli eest meenutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev enda ja lugejate meelerahuks, kuidas omal ajal ilma suuri sõnu tegemata aumeheks jäädi ega laiatud sellega kellegi ees. Aasta oli 1905 ja kuu oli mai.
Enne suurele ja pikale suvepuhkusele minekut ilmestavad kohalikku sisepoliitilist atmosfääri kõrge turbulentsus ja sagedased äikesetormid. Küll tahab Kaja Kallas saada kõrget ja püsivat ametikohta Euroopa parlamendi võimukoridorides, küll tahab Jüri Ratas kinnistuda nendesse võimukoridoridesse väga pikaks ajaks ning keegi Toom tahab sinna Euroopa parlamenti elama jäädagi.
Eesti sisepoliitilised tülid on samuti pakkunud palju parastamise ja „tugitoolisportlastele" omast kaasaelamise võimalust ning hasarti nendele poliitikahuvilistele, kes kunagi oma nahka turule ei vii ja ei osale otseselt riigi poliitilises elus, vaid jälgivad kõike poliitikas toimuvat kaitstult diivanil teleri ees lebades või arvutiekraani taga.
Sappi pritsida ja teisi elama õpetada anonüümse kommentaatori kaitstud rollis on ju väga mugav ja ohutu. Istudes pole kukkuda valus (mongolite vanasõna XIV sajandist) ja praegune situatsioon Eesti poliitilisel areenil on väga soodus aeg enamikule „asjatundjatest", kes vaatavad pealt, kes kellele ja kuidas ära teeb meie elukutseliste poliitikute võitlusareenil.
Viimasel ajal on üha sagedamini kõlanud sellise väljendi kasutamist nagu „aumehelikkus" ja eetika. Aumehi on meil liiga palju tekkinud, jääb ülegi. Vaadates neid vastastikku verbaalseid hoope jagavaid poliitilise areeni gladiaatoreid jääb vägisi mulje, et võitlus käib selle nimel, kes on tegelikult kõige suurem tõe eest seisja ja aumees.
See kõik on mõistagi võimendatud kohaliku peavoolumeedia kanalite vahendusel ning on tunda selliste meediakanalite juhtide parastamist ja pihku itsitamist. Vaielda on selliste meediamogulitega ning nende käsilastega sama mõttetu, kui üritada pärdiku või šimpansiga arutleda lord George Gordon Noel Bayron`i teose „Childe Harold`s pilgrimage" väärtuste üle.
Peale meeli risustavat võitluse jälgimist vabariigi „esimese eetiku ja aumehe" tiitli eest meenutan ma oma närvide rahustuseks ja meelerahu taastamiseks seda, kuidas omal ajal ilma suuri sõnu tegemata aumeheks jäädi ega laiatud sellega kellegi ees.
Aasta oli 1905 ja kuu oli mai. Kuupäev oli 27. mai ning Korea väinas Tsushima saarte juures peeti Vene-Jaapani sõja käigus Tsushima merelahing Jaapani keiserliku ja Venemaa keiserliku laevastiku vahel. Venemaa 2.
Vaikse ookeani eskaadri eesotsas oli viitseadmiral ning keiser Nikolai II kindral-adjutant Zinovi Rožestvenski ning Jaapani laevastikku juhatas samuraide vanasse suguvõsasse kuulunud Togo Kichizaemon`i vanuselt kolmas poeg Togo Nakagoro, kes võttis endale samurai nimeks Heihachiro.
Sellise nime all – Togo Heihachiro võitis kuulus Jaapani keisri admiral oma eskaadri eesotsas venelaste 2. Vaikse ookeani eskaadri, purustades viimase täielikult.
Merelahingu alguses sai venelaste admirali lipulaev, eskaadri soomuslaev „Vürst Suvorov" pihta torpeedodega ning jaapanlaste kahuritest ning venelaste eskaadri komandör sai pähe haavata. Viitseadmiral ja tema staap hakkasid üleni leekides põlevalt soomuslaevalt „Vürst Suvorov" lahkuma ning kella 16.20 ajal olid peaaegu kõik staabiliikmed päästepaatidesse asunud. Nende sihiks oli minna soomuslaevade „Aleksander III" või „Borodino" pardale ja jätkata lahingu juhtimist sellelt või teiselt aluselt.
Sel ajal, kui viimased Rožestvenski staabi ohvitserid hakkasid põlevalt lipulaevalt paati istuma, märkasid nad, et üks noor ohvitser istus laevatekil ühele laskemoonakastile ning võttis oma mundrikuue rinnataskust välja sigari ning tikutoosi. Ohvitserid hüüdsid sellele noorele võitluskaaslasele, miks ta veel venitab ja viimane vastas, et ei taha jalgu merevees märjaks teha ning jääb oma soomuslaeva pardale.
Siis süütas ta sigari ning jäi naeratades viimaseid lahkuvaid viitseadmirali staabiohvitsere vaatama. Tegemist oli baltisakslasega, keiserliku mereväe mitšmani Werner Otto Adolph von Kursel`iga. Ta läks oma soomuslaevaga, kus seni edukalt teeninud oli, põhja ja jättis endast vankumatu ja vapra aumehe mälestuse oma suguvõsa uhkuseks ja teenistuskaaslaste keskel igaveseks auks. Sellised olid kunagisel ajal aumehed.
Vene-Jaapani sõda kaotati venelaste poolt ja sellele kaotusele järgnes kuulus Portsmouth`i rahu, kus Venemaa ja Jaapani vahelisi läbirääkimise vahendas tollane USA president Theodor Roosevelt. Vene delegatsiooni juhtis tollane Venemaa Ministrite Nõukogu esimees krahv Sergei Witte, kes oli jõudnud tolleks ajaks juba olla Venemaa teedeminister (1891–1892) ja rahandusminister (1892–1903).
Venemaa suutis saavutada sellised rahutingimused, et jaapanlased ei saanud enam aru, kes selle sõja siis tegelikult võitis. Krahv Witte ei laianud aga üldse oma diplomaatilise kõrgpilotaaži pärast ja teenis keiser Nikolai II-st edasi talle omase tagasihoidlikkusega.
Jaapani admiral Togo Heihachiro oli samuti aumees, ning külastas oma võidetud ja raskelt pähe haavatud vastast, viitseadmiral Zinovi Rožestvenskit haiglapalatis, tuues talle suure kimbu valgeid lilli viimase vapruse ja mehisuse tunnustamiseks. Küsimusele, kas viitseadmiralil on mingeid isiklikke palveid, vastas Rožestvenski, et ainus palve on hoolitseda vangilangenud ja haavatud Vene mereväeohvitseride eest.
Vot sellised olid omal ajal aumehed. Selge on see, et kõik selle loo kangelased ei lõpetanud hästi ja Venemaa kui keisririigi pühkis 1917. aasta revolutsioon maailmakaardilt. Vene keiser Nikolai II hukkus selle revolutsiooni keerises.
Jaapani keisrivõim hävis II maailmasõja tules ning praegu on keisril Jaapanis vaid esindusfunktsioon.
Vaatamata kõigele eelistan ma just kirjeldatud ajastu tegelasi ja nende aukoodeksit. Tänapäeva Pärtelid ja Margused ning Kajad ja Mardid ei ole mitte need, kellega läbirääkimisi pidada ja suhelda.
Las Pärtel roolib Tallinnas oma ratastega kasti ja preili Toom las laseb oma punastel lokkidel lehvida Brüsseli tänavatel, kus temast teinekord jookseb mööda hommikusörki tegev kehakultuurlane ja koertesõber Jüri Ratas.