Ossinovski mittevarjatud mõtteavaldus jõu kasutamisest oma poliitiliste vastaste suhtes teeb valvsaks. Jõud on jõud ja kui kutsutakse üles selle kasutamisele parlamendis, lõhnab see otseselt üleskutsega kuulutada siin maal riigivalitsemise tasandil välja diktatuur, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Lugedes hiljuti lugu sellest, kuidas tuntud sots Jevgeni Ossinovski avaldas oma mõtet obstruktsiooni jõuga likvideerimise kohta riigikogus, tundsin ma järsku temas selget sarnasust omaaegse Sovdepia (sõnaühendist Sovet Deputatov – nii nimetati algselt punavenemaad peale 1917. aasta revolutsiooni) kunagise Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ja maa- ning merevägede rahvakomissari Mihhail Frunzega.
See sarnasus oli tingitud mingist sisemisest hoiakust ja näoilmest. Vaevalt, et keegi seda enne mind märganud on, aga mingi kauge äratundmine nende kahe punase tegelase vahel oli mulle ilmselge. Frunze liitus Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei bolševike tiivaga oma õpingute ajal Peterburi Tehnoloogilises Instituudis. Sealt visati ta 1905. aastal välja osalemise eest rahvarahutuste korraldamisel ja saadeti 10 aastaks Siberisse. Tegemist oli niisiis omaaegse revolutsionääriga, kes oma poliitilist karjääri alustas sotsina.
Tänapäeva kohalikud sotsid eitavad avalikult igasuguste ideoloogiliste ja poliitiliste sidemete olemasolu oma ajalooliste eelkäijate – sotsialistidega. See ei päästa neid siiski lihtsast tõest – sots on sots ega muutu läbi aegade.
Pealtnäha muhedad jõmmid, on kaasaegsed kohalikud sotsid väga ohtlikud, kuna nende poliitiline suunatus on risti vastupidine rahvusriigi pooldajate ja konservatiivide vaadetega. Sotsid tahavad ümber jagada neid hüvesid, mille loomisega neil endil ei ole olnud mingit pistmist. Ennast näevad nad sellisel ühiskondlikul varade ja kapitali ümberjaotamisel selgelt jaotaja rollis. Kas inimene tohib tarbida seda, mida ta ise toota ei suuda, ei huvita sotse eriti.
Hetkel on pseudoliberaalidest sotsid liitunud praeguses valitsuses paduliberaalidest reformaritega ja poliitilise turbulentsi tingimustes tekkinud arusaamatusega, mis kannab nime Eesti 200. Need erakonnad, mis moodustavad hetkel Eesti valitsuse, on tegelikult eri nimesid kandvad erinevad vormid ühele ja samale sisule – globaalsele multikulti liberalismusele. Euroopa on taganenud oma kultuurist ja oma eetilistest väärtustest ning isegi oma ajaloost. See suur allakäik on viinud eurooplased nii kaugele, et toimub justkui võidujooks, mis riik euroliidus teistest enesehävitamise teel ette jõuab.
Sellised tegelased nagu Jevgeni Ossinovski võiks avalikustada, mis praeguses Eestis veel jõuga sekkumist vajab. Ajalugu kõneleb meile sellest, et omaaegne punane väejuht, moldaavlane Mihhail Frunze jäi 1925. aastal bolševike valitsevale klikile mõeldud erihaiglas operatsioonilauale. Väidetakse, et teda lasi arstidel kõrvaldada Stalin ning sama on üritatud kaela määrida ka Trotskile. Üks on kindel – Frunze operatsiooni üle ei elanud. Omad koristasid ta ära.
Seda, kas meie sotsidel on ka komme omasid kõrvaldada, ma ei tea, aga aeg näitab, on see nii või mitte. Ossinovski saatus mind ei huvita. Valvsaks teeb hoopis tema mittevarjatud mõtteavaldus jõu kasutamisest oma poliitiliste vastaste suhtes. Jõud on jõud ja kui kutsutakse üles selle kasutamisele parlamendis, lõhnab see otseselt üleskutsega kuulutada siin maal riigivalitsemise tasandil välja diktatuur.
Praegune valitsus on juba läbi kukkunud. Naasklit kotis ei peida. Eesti 200 üks liige on just selline naaskel, et tema väited, mida jagab tema erakond sellest, et uurimine teatud MTÜ rahaasjade suhtes ei mõjuta vähimalgi määral tema tööd riigikogus, on tüüpiline kotist väljaulatuva naaskli käitumine.
Kaja Kallas võiks üritada kehtestada jalakäimise maksu, magamise maksu, habeme kandmise maksu, habemeta käimise maksu, mõtlemise maksu, lastetusmaksu, lastemaksu ja oi kui palju makse veel, aga ta peab arvestama sellega, et ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.
Siis saab olema nii, et rebasemaskiga ringi käies ja seletades, et see ei ole üldse mina, vaid üks rebane hoopis, asja ei paranda. Seda aega on huvitav oodata. Oma ääretut ülbust ei ole võimalik varjata rattaga sõidu taha ja oma ainutõdesid ei saa tõestada ainult silmi pööritades. Nõuda rahvalt ja riigikogulastelt sõnakuulmist ei ole samuti võimalik. Nõuda võib miskit vast ainult oma kodus ja seegi ei pruugi alati resultaadini viia.
Ajaloos on kord juba nii, et mingi sündmus või sündmuste ahel toimub esimest korda tragöödiana ja kordub hiljem paroodiana. Selge on see, et praegu on meie ajaloos käes paroodiate aeg.
Ei anna Sikkut välja ühestki otsast Aleksandra Kollontai mõõtu, kes avardas juba eelmise sajandi alguses sugudevahelise suhtlemise piire ja oli samal ajal nõukogude diplomaat Rootsis, Norras ning Mehhikos. Ei anna Ossinovski kunagi välja Frunze mõõtu, isegi kui habeme pikemaks kasvatab. Isegi „revolutsiooniromantiku" Kingissepa mõõtu tänapäeva soss-sepad välja ei anna ja eks ta parem ongi.
Las sõdivad kliimaga, bareljeefide eest või millega iganes, aga jätku rahva närvid rahule.