Sisserände taga on neomarksistlik ja globalistlik plaan lahjendada ja seejärel kaotada vana Euroopa demograafiline ja kultuuriline omapära ning sulatada „Uus Euroopa" rassiseguseks suureks mudaauguks, kus keegi enam ei mäleta oma juuri ja identiteeti, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Hiljutised teated sellest, et tuntud sisserändeveskid euroliidu riikides nagu Saksamaa ja Itaalia ei jahvata enam nii ladusalt nagu enne. Saksamaa kantsler Olaf Scholz saavutas just kokkuleppe liidumaade juhtidega sisserände karmistamiseks, samal ajal kui Itaalia kavatseb hakata üleliigseid migrantide horde Albaaniasse saatma ja oma riigist välja suruma. Lõpuks on jää justkui murdunud ja asjad peaksid hakkama vähemalt plaanide tasandil õiges suunas liikuma.
Euroopa Liit ja sealhulgas ka Eesti on loonud sisserännu reguleerimiseks 2004. aastal Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti, mis peaks Euroopa Liidu välispiire kaitsma. Juba 1999. aastast viiakse Euroopa Liidus ühiselt läbi liikmesriikide rändepoliitikat.
Legendi kohaselt, mis on välja töötatud Euroopa Liidu liikmesriikide vastavate ametkondade poolt, on Euroopa riigid silmitsi „demograafilise kriisiga". See kriis pidi seisnema selles, et Euroopa riikide elanikkond on vananenud ja et oma kodanike hulgast ei jätku nendes riikides töökäsi, et tagada nende riikide pensionäride ülalpidamist ning sotsiaalsete garantiide jätkusuutlikkust.
Selle küsimuse lahendamiseks pakkusid Euroopa Liidu riikide rändepoliitikaga tegelevad ametkonnad võõrtööjõu sissetoomist. Küll võõrad Euroopasse tulnutena seal tööle hakkavad. Nii vähemalt väidavad globalistidest neomarksistlikud riigiametnikud õigustamaks ohjeldamatut sisserännet, mis on Euroopat lämmatanud viimase paarikümne aasta jooksul.
Asi on aga selles, et see argument – võõra tööjõu sissetoomine Euroopa majanduse ja tootmise mehitamiseks sisserännanud töökäte arvelt – ei pea vett.
Euroopa riikidesse voolav migratsioon koosneb tegelastest, kes suures osas ei kipu töötama, vaid Euroopa riikides toetuste najal vegeteerima. Neid ei saa oma põhimassis nimetada isegi majandusmigrantideks, kes jahivad Euroopas paremat elu toetuste najal, mida Euroopa riigid neile oma kodanike heaolu arvelt maksnud on.
Need on rändrohutirtsud, kes otsivad uute resideerimismaade näol endale uusi viljapõldusid, mida laastada ja tühjaks süüa. Uute „viljaaitade" poole liikudes võetakse oma kodumaalt Euroopasse kolides kaasa ülim põlgus sellesama Euroopa suhtes ning soov täita kogu oma uue kodu lähikond omasugustega – nüüd juba juurteta kaasmaalastega ja tegutseda siis koos, hävitades oma uue kodumaa kultuuri ja traditsioonilise elukorralduse.
See 21. sajandi uus „rahvaste rändamise" aeg justkui kordaks omaaegset rahvaste rändamist pärast Lääne-Rooma keisririigi langust V sajandi lõpus. Euroopas algasid siis Tumedad ajad. Ei olnud enam isegi neid meistreid, kes oskasid turviseid ja korralikku sõjavarustust valmistada. Roomast mööda Euroopat laiali valgunud endiste orjade tohutu vool oli nagu suur rohutirtsude parv, mis liikus edasi, süües, kui vaja, ka kõik rohu oma teel ära.
Demagoogel sellest, et siia saabuvad töökad ja tublid töökäed, mis unistavad ainult sellest, kuidas vananenud elanikkonnaga ja mandunud inimestega valgeid eurooplasi hädast välja aidata ja nende heaks tööle hakata on jultunud ja häbitu vale.
Tegelikult on selle vale taga neomarksistlik ja globalistlik plaan lahjendada ja seejärel kaotada vana Euroopa demograafiline ja kultuuriline omapära ning sulatada „uus Euroopa" rassiseguseks suureks mudaauguks, kus keegi enam ei mäleta oma juuri ja identiteeti.
Uus Euroopa ühiskond on ette nähtud rahvusteta ja juurteta „uute inimtaoliste olendite" arenduse taimelavaks. See uus elanike kooslus oleks siis uue ajastu uutel isandatel – ilmselgelt neomarksistliku ideoloogia kandjatel – lihtsaks materjaliks, kellest voolida mida iganes.
Neomarksistlikud niiditõmbajad on tegelikult ka ise vaid tööriistadeks selle maailma vägevate käes, nagu on äralollitatud tööriistadeks uute isandate mängudes „rohepöörajad" ja veganid ning muud säästlikud ressursside tarbijad.
Kes on aga tegelikud mängu juhid ja otsustajad on selgemast selgem. Need on need, kelle käes on enamus maailmas ringlevast kapitalist. Need on need, kellel on lihtsamalt öeldes kasutuses finantskapital ja sellega seonduvalt võime juhtida maailma majandust ja kaubandust. Need on selle maailm vägevad – finantsistid.
Majanduse, kaubanduse ja tootmise magnaadid juhivad uut mängu, mille nimi on suur lähtestamine. Selle käigus üritatakse hävitada keskklass ja kõikvõimalikud väikeomanikud ja ettevõtete väikeaktsionärid, mille asemele tahetakse tekitada kõikehõlmav varatu ja rahatu orjade klass.
Varatu inimolend on juhitav ja lepib vähesega. Anna talle kolm või kaks korda päevas putru või mingit riisilörri ja juba ongi kõik korras. Kahe aasta tagant anna talle uued dressid ja üks kilejope, see ongi kogu ülalpidamise kulu. Elab selline tootlikkust garanteeriv tööori kommuunas, kus on barakk baraki kõrval ja parem on, kui ta ei loeks raamatuid ega kirjutaks neid ning kuulaks raadiost ainult „poliitiliselt õiget" juttu. Vana Euroopa riikide hävitamine tohutu migratsioonilaine läbi on sellise ümbersätestamise plaani esimene etapp.
Kõige selle valguses on huvitav jälgida, kas sakslaste ja itaallaste praegused ponnistused migratsioonitsunamiga võidelda viivad kuhugi või ei vii. Oleks samuti huvitav jälgida, kas võetakse midagi ette Saksamaa suurima reeturi, endise kantsleri Merkeli suhtes. Just tema oli Saksamaa migrantidega üleujutamise põhiline ideoloog ja teostaja.
Meil pisikeses Eestis on selles küsimuses väga usinad kupjad, kes tahaks väga Brüsselile raporteerida migratsiooniplaanide täitmise ja nende plaanide ületamise kohta. Kaja Kallase kõrval on ju Pakostad ja Tsahknad ning Reinsalud ja muud oma avatud rahvusluse ja muude totrustega kohe nõus siia laskma nii palju kui Brüssel käsib.
Sotsdemokraadid on selles osas vaieldamatud liidrid. See on isegi loogiline, kuna sotsiaaldemokraadid olid juba 20. sajandi alguseks suutnud oma ridadest koos Spartakusliikumisega välja haududa sellise monstrumi nagu Saksamaa kommunistliku partei. See toimus juba 1919. aasta jaanuaris. Kommunismil ei ole teatavasti rahvust ja nii juhtuski, et just Saksamaal tekkinud liikumine roomas mööda Euroopat ja maailma laiali ja nüüd on kõik kontinendid nakatatud punasest kommunismikatkust.
Kommunismi uus pealetung on alanud ja marksistid kasutavad nüüd globalistide sildi all maailmarevolutsiooni teostamiseks kapitaliste ja poliitikuid. Varem kasutasid nad bolševikke ja töötuid, nüüd aga tööstureid ja kapitaliste. Mõistagi pannakse põhirõhk, nagu alati, lollitatud rahvale ja et seda oleks kergem teha, on asutud jõuliselt hävitama keskklassi ning iga ühiskonna põhirakukest – perekonda. Mindud on veelgi kaugemale. Kallale on mindud mehe ja naise ning isa ja ema igipõlistele rollidele, et muuta inimene vaat et isepoolduvaks lihtsaks organismiks.
Kõik, mida on ette võtnud neomarksistid ja globalistid, on sügavalt vastu inimloomusele kui Jumala loomingule ning ohtlik.
Käesoleval ajastul – globaalsel neomarksistlikul märatsemise ja revolutsioonilise võitluse ajastul tuleb kõikidel inimestel, kes end inimesteks, mitte tarbivateks kahejalgseteks liigitavad, asuda tegelema kontrrevolutsioonilise võitlusega.
Globaalseks on muutumas ka vastuseis globalistidele ja igat masti revolutsionääridele. See võitlus kipub ületama nii riikide kui ka kontinentide piire ja meil ei jää üle muud kui võtta sisse oma koht ühel või teisel poolt suurt rindejoont. Erapooletuks ei ole enam võimalik jääda.
Kontrrevolutsioon on ka kaasajal täitmas konservatiivset ehk siis vana elukorraldust kaitsvat rolli. Aitab juba piiride avardamisest ja igat liiki uutmistest. Vana ajastu ei ole mitte vanast kramplikult kinnihoidmise ajastu, vaid vana ja ajale vastu pidanud inimeseks olemise kunsti väärtustamine.
Kontrrevolutsioon ei ole mood ega mingi kunstlik hoiakute kogum, vaid normaalsuse garantii vasakule ja viltu kalduvas tänapäevas.