Hüppajate saatus on olla ootel ja loota, et uued isandad uutes erakondades märkavad ja hindavad ülekargajate innukust ja truudust uutele erakondadele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Viimasel ajal on riigikogus esindatud erakondade liikmete seas täheldada uut spordiala – hüpped. Kirbu kombel on oma koduerakondadest teistesse erakondadesse hüpanud sellised liikmed, kellest seda ei osanud veel lühikest aega tagasi oodata.
Hüppajad on mitte ainult oma hiljuti mahajäetud erakondadega liitujad, vaid suisa veteranid. Parim näide selles vallas on Jaak Aab, kes lahkus Keskerakonnast pisut enne 30 aasta täitumist selle erakonna liikmena.
Aab näeb rohkem välja kui lutikas, aga kirbu kombel suutis ta hüpata küll. Ta hüppas kiiresti, kuid mitte eriti kaugele, kuna sotside partei on olnud lähemal keskerakondlastele kui teised erakonnad. Ka multifilmitegelast meenutav Kiik hüppas samasse kohta ning sellegi tegelase, kelle kohta sobib hästi laulusalm „pisikene poiss, aga pikad sääred…", maandumiskoht olid sotsid.
Keskerakonnast lahkus juba ammu „päikesepoiss" Raimond, kes samuti valis maandumiseks sotside partei. Sotsid tõmbavad hüppajaid enda poole nagu moos kärbseid.
Tõsi, hüppajate hulgas on ka neid, kes maandusid isamaaliitlaste ridadesse. Selliste maandujate tuntuim näide on Jüri Ratas. Sotside hulgast on siiski olnud ka lahkujaid ning üks kunagine mitmekordne minister sotside ridadest, tädi Urve potsatas samuti nagu endine kesik Jüri Ratas isamaalaste sõbralikku perre.
Viimasena on hüppajatest ja maandujatest uutel poliitilistel batuutidel kõige ootamatum vast Vändra metsas Pärnumaal sündinud Kõrgema Ehitusvägede Poliitilise Sõjakooli lõpetanu, politruki koolitusega Alar Laneman, kes sõjameheliku otsekohesusega jättis paugupealt maha oma rahvuskonservatiivsed vaated ning ühines välgukiirusel peale EKRE-st lahkumist oma endise erakonna suurima poliitilise oponendiga, Reformierakonnaga.
See on mõnes mõttes igati loogiline samm, kuna endiste politrukkide koht ongi reformarite parteis, kus ekskommusid ülegi jääb. Kallas, Ansip, Gräzin ja oi-oi kui paljud endised nõukogudeaegse ENSV nomenklatuuritegelased on selle partei ridu täitnud.
„Uhke neile on kolhoos" – nii lauldi kunagises punase ajastu aegses lööklaulus okupeeritud Eestis. Kuhu see uhkus nüüdki on kadunud. Praegune vabariik meenutab üha rohkem sovhoosi ehk riiklikku sovetlikku majandit.
Hüppajate saatus on olla ootel ja loota, et uued isandad uutes erakondades märkavad ja hindavad ülekargajate innukust ja truudust uutele erakondadele. Selle lootuse täitumine tuleb aga välja teenida. Muidu võib juhtuda nii, nagu on juhtunud nii mõnegi nokkelajaga, kes jõudis väga lühikese ajaga vahetada suisa neli parteid.
Minus isiklikult on kirbud ja konnad ja muud elavad organismid, kes elus liiguvad edasi hüpete teel, tekitanud sügavat vastikustunnet. Kui konn hüppab, teeb ta seda loomulikust vajadusest edasi liikuda. Konn ei saa lihtsalt teisiti oma kere edasi viia. Kui inimesetaoline olend sooritab aga hüppeid, omades füsioloogilist võimet liikuda kõndimise või jooksmise teel, siis see ei ole inimesele loomuomane liikumisviis, vaid tõend soovist jõuda teatud hierarhia tippu kasvõi eilsete aatekaaslaste reetmise teel.
Tulevastele hüppajatele võib soovida vaid säraküünalt ühte kohta, et hüpe kõrgem ja pikem tuleks. Ma võiks soovitada ka neile hüppajatele, kellel on esimene noorus juba läbi saanud, teha pidevalt trenni ja vihtuda kolm korda nädalas kükatantsu. See oleks heaks harjutuseks, et hoida ennast füüsiliselt vormis tulevaste võimalike hüpete sooritamisteks. Me kõik saame vanaks ja harjutamine teeb meistriks.
Vaadates tulevase valitsuse väljapakutud koosseisu saab tõdeda, et hiljutine varieteetrupp „Johhaidii" jätkab tantsu vihtumist nii Toompea lossis kui Stenbocki majas, Tarandi, Pakosta, Tsahkna ja Kristina Kallase tants kestab veel. Siin on üks pisikene „aga". Nimelt – see, mis on läbilöök Saue seltsimaja lavalaudadel võib vabariigi tasandil olla läbikukkumine. Nuustakul menukalt etendatud teatritükk võib läbi kukkuda isegi Kalamajas asunud endises Tombi klubis.
Eks neid täitsamehi, kes oma kuulsate esivanemate eeskujul teevad raskel hetkel kohe oma hoiatuslasud pükstesse, on veel, aga neist ei ole mõtet rääkida ega kirjutada.
Targa inimese tunneb kaugelt ära. Ei ole mõtet näidata oma kõrgendatud intelligentsust nii valjuhäälselt nagu on seda teinud praeguseni valitseva koalitsiooni liikmed. Remonditud valitsus võtab ilmselt rahvaga suhtlemise malli üle endiselt valitsuselt ja jälle saame me näha „riigimehi ja riiginaisi", kelle naeratus on liiga lai ja kelle samm liiga pikk. Nad ei tea, enne kui juhtub õnnetus ja püksid tagant õmblusest järjekordse ülipika sammu tulemusel lõhki kärisevad, et petlik on õnn ja noorus ei tule iial tagasi.
Nad ei tea veel palju muudki, aga nad saavad varem või hiljem seda teada. Nad saavad tunda elu puudutust oma õlal, kuna me kõik maksame, kõik eranditult. Vahe on ainult ajas, millal jõuab ühe või teise maksmise kord kätte. Kätte jõuab see kord aga raudselt ja siis ei ole maksjal naeratus näos enam nii lai ega samm nõnda pikk.
Globalistid ja uusmarksistid on oma sõgedas propagandas jõudnud niikaugele, et Astrid Lindgren (1907–2002) olla nende arvates saanud omal ajal noore tüdrukuna inspiratsiooni oma Karlssoni raamatute jaoks ei kelleltki teiselt kui Hermann Göringilt (1893–1946).
1923. aasta 9. novembril Münchenis toiminud putšikatse käigus sai Göring Adolf Hitlerit oma kehaga varjates kaks kuulihaava kõhtu ülestõusu mahasurunud politseilt ning oli sunnitud Saksamaalt põgenema. Ta suundus läbi Austria Taani ja Rootsi, kus teenis elatist lennuinstruktorina ja vigursõitude korraldajana huvilistele. Endine lennuäss I maailmasõja päevilt, kelle arvel oli 21 allatulistatud vastase lennukit, elas nii mitu aastat.
See periood, kus lennuinstruktor ja ülempiloot Rootsi firmas Svenska Lufttrafik olla Rootsi globalistidest kirjandusuurijate arvates olnud aeg, kus teda märkas noorukene Astrid Lindgren ja kirjutas hiljem Göringi kui Karlssoni prototüübile toetudes oma Karlssoni raamatud.
Parajalt paks ja parimates aastates mees propelleriga pükstes oli kindlasti Lindgreni väljamõeldud, füüsikareegleid eirav tegelane, kuid mitte mingil juhul Hermann Göringist inspireeritud. Kui kujutada hetkeks ette, et propeller on Karlssonil taga, siis ei ole võimalik ju kuidagi edasi – nägu ja kõht ees lennata. Karlsson Lindgreni raamatutes aga lendas nii, nagu ise tahtis. Üles ja alla ja vasakule ja paremale ja edasi ja tagasi.
Edasi ja tagasi marssisid pioneerid nõukogude ajal pioneerilaagrites ja mulle tundub, et praegune valitsus tahab rahva uuesti sarnaselt marssima panna.
Võib-olla kirjutab Purga koos oma alluvatega kultuuriministeeriumis juba uusi rivilaule. Igatahes on elu absurdne ja muutub absurdsemaks veelgi, kuni rahvas ei ärka ükskord ega peata praeguse valitsuse tegevust.
Eesti ei saa endale lubada Rootsi kuningliku sotsialismi teed. Rootslased on pika aja jooksul lasknud oma ajud jogurtiks käärida ja Olof Palme aegadest on sotsialism sellel maal järjest hullemini vohanud.
Eesti ei pea minema seda teed. Rootsi näide on selgelt puust ette teinud, kui hukutav on idiootlik ülitolerantsus sisserändajate suhtes. Neid ei tohi lasta siia suurtel kiirustel ja suurtel hulkadel tulla. Kaja Kallase sarnased lendavad harakaparvede külge köidetuna üle mere kaugele maale ja elavad oma elu seal muretult edasi, samal ajal kui värvilised barbarid siin oma kogukondlikku korda ehitama hakkavad. Eestlastel siia enam asja ei ole.
See skeem on lihtne. Ursula vehkis oma võidukõne ajal Brüsselis kahe rusikaga korraga. Kaja suudab vehkida vast isegi kolme rusikaga, aga siia teda enam lasta ei tohi.
Ainuke jõud, kes suudab ja tahab vastu seista globalistidele, kes ei tee Göringi ja Karlssoni vahel vahet, on rahvuskonservatiivide erakond, mis toetub konservatiivse maailmavaatega inimestele.
Kodanikud, peske maha endalt kleepuv ja halvasti lehkav sotside ja reformaritest liberaalse internatsionaali ning roheliste kleepuv soust ja astuge valge maailma kaitseks välja. Oma kodude ja oma isadelt päritud elukorralduse ning traditsioonilise perekonna säilimise eest. Valge maailma säilimise eest oma ajalooliselt väljakujunenud kultuuriruumis ning piirides.
Küpsetatud koer on vietnamlase rahvustoit. Eestis on teised rahvustoidud.