Kui inimene seisab oma tõekspidamise eest, võib tema maine saatus olla tervisele kahjulik ja elule ohtlik, kuid igal juhul saadavad teda usk, lootus ja armastus. Kolm valitsuse koera – hirm, viha ja meeleheide – ei suuda neid voorusi oma kileda klähvimisega ja kiunumisega väärata, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kalevipojal oli kolm koera – Irmi, Armi, Mustukene. Peeter Volkonskil on koer Rjurik. Praegusel „päikesevalitsusel" on kolm koera – Hirm, Viha ja Meeleheide.
Nad tahtsid sõda ja said selle. Nende all mõtlen ma oravaparteilasi ning nende liitlasi praeguses valitsuses. Kersti ja vissis Kaja said oma tahtmise ning upitasid reformierakondlaste juhitud valitsuse pukki. Oodatud triumfi asemel juhtus aga uue peaministriga kurb lugu ja võimunautimise asemel sai „tegusast" valitsusejuhist hoopis hirmust lõdisev tütarlaps, kes oma varjugi kardab. Kes kardab, see vihkab, kes vihkab, on vajumas üha sügavamale meeleheitesse.
Süüdlane tekkinud olukorras, kus rahvas ei tahagi uue valitsuse sõna kuulata ja teda kummardada on valitsusel ja tema kaasakiitjatel varnast võtta – selleks on see osa rahvast, kes ei lepi lambakarja staatusega riigis. Riigis, kus ei valitse Eesti rahvusloom hunt, kes oma karja targalt juhib, vaid hoopis poliitilist „kollatõbe" põdev orav. See kollatõbi on segu piiritust võimuihast, edevusest, auahnusest ja ülbusest. Seda kollatõbe ravib ainult võimudieet ehk võimust ilma jätmine ja valitsemisest loobumine.
Rahvast tuleb valitsuse arvates karistada selleks, et välja elada sellesama rahva peal oma kibeda pettumust ning hirmu oleviku ja tuleviku pärast. Rahvas otsustas aga hambaid näidata ja selja sirgu ajada.
Vanameister laulik Tõnis Mägi sattus talle omase otsekohesuse ja kodanikujulguse tõttu rahvatribuuni ja prohveti rolli. Teda usutakse ja tema sõna loeb. Seda ei saa talle vihased võimulolijad ning paljud kunagised kolleegid andestada. Esiteks ei kuula prohvet kõigi „korralike kodanike" kombel valitsuse sõna ega võta kuulda „heasoovijate" manitsusi. Selle eest vihatakse teda avalikult ka nende poolt, kes ei ole temaga elus iialgi kokku puutunud. Nii loodetakse välja elada oma isiklikud hirmud ja kompenseerida oma tühised ambotsioonid ning tahetakse olla praegusele võimule meelepärased.
Keegi ei mäleta tulevikus neid poriga loopijaid, kes suurvaime survestada püüdsid ja prohveteid taga kiusasid. Sajandeid mäletatakse aga neid, kes jäid endale kindlas ega vaikinud siis, kui see oleks olnud võimuritele meelepärane. Kui inimene seisab oma tõekspidamise eest, võib tema maine saatus olla tervisele kahjulik ja elule ohtlik, kuid igal juhul saadavad teda usk, lootus ja armastus. Need, kes teda hävitada püüavad, kannavad endas aga varjamatult hirmu, viha ja meeleheidet.
Valik on igaühe enda teha. Kes olla ja millise tee valida. Oma tõekspidamiste ja maailmanägemise eest võitlemise (kuna võitluseta endale kindlaks jääda ei saa) või võimurite ees koogutamise ja oma komplekside väljaelamise, lootuses „olla võitjate poolel" vahel saab valida iga kodanik ise. Valitsus ei ole tugev ja kindlasti ei ole ta võitja. Ta ei suutnud võita valitsetavat rahvast ega saada kohta selle rahva südames.
Rahvas on nagu karavan, mis liigub vaatamata koerte haukumisele edasi. Edasi oma saatusele vastu. Kolm valitsuse koera – Hirm, Viha ja Meeleheide ei suuda oma kileda klähvimisega ja kiunumisega väärata rahva liikumist ajatusse. Tahab seda praegune võim või mitte, ei ole terve koertekari, mida kujutab endast peavoolumeedia ja sellega seotud arvamusdiilerite kirev seltskond võimeline kustutama Tõnis Mägi kuvandit ja kohta Eesti kultuuripanteonis.
Väikeste inimeste suured kompleksid viivad neid pelikanikõnnaku saatel ajaloo prügimäele. Seal on juba ees ootamas sellised libakangelased nagu Anvelt, Kingissepp, Vares-Barbarus jne. jne. Rahvas ei ole Eestis loll ja alatu, nagu seda arvab „päikesevalitsus". Vabariigi ketikoerad hauguvad veel kaua, aga nende klähvimine ei summuta muusikut, kellest on olude sunnil ja saatuse tahtel saanud prohvet, kes hoiab tungalt. Hirm, viha ja meelheide on halvad kaaslased eluteel, eriti kui on kadunud tõe kompass.
„Päikesevalitsus" peab parema puudusel kasutama talle allesjäänud aja määramiseks päikesekella ja lootma, et tuleviku põlved ja kaasaegsed kodanikud andestavad talle selle, et nad on sellised nagu on. Selle, et nad vihkavad oma kodanikke ja selle, et võimu nimel ollakse nõus Brüsseli Paabeli hoora ees kummardama madalamale kui muru.