Kui palju on endisi erinevate erakondade poliitikuid asunud tööle peavoolumeediasse? Kui palju endisi peavoolumeedia tegelasi on astunud poliitikasse? See difusioon on üsna tavaline nähtus. Üleminek võimu struktuurist võimu ülistavasse struktuuri on valutu ja sujuv, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui jälgida tänapäeva Eesti avalikkuses nii sagedaseks muutunud sotsiaalset nähtust nagu inimeste tühistamine, siis torkab silma üks tendents, mis nende tühistamiste juures tavaks kipub muutuma. Tavast saab peagi traditsioon ja nii võib rääkida juba seaduspärasusest.
Nimelt algab tuntud isikute tühistamine ja ühiskondlikust teadvusest väljalülitamine tavaliselt sellest, et üks kindel peavoolumeedia väljaanne kirjutab tühistatava kohta loo, mis ei näita tühistamisele määratud isikut just heas valguses. Sellest indu saanud teised peavoolumeedia väljaanded võtavad seda kui märguannet ning lisavad omalt poolt hagu juurde.
Peale selle etapi läbimist saabub tühistamise teine ja ühtlasi peamine etapp – see on tühistatava nime kustutamine ja temast enam mitte kunagi kirjutamine ega rääkimine peavoolumeedia veergudel ega ka rahvusringhäälingus.
Tühistada võib teadagi ainult tuntud nimesid ja seega on nende nimede kadumine peavoolumeedia leheveergudelt kohe kõigile lugejatele näha. See on saanud Eestis tavaks, et tühistatav, kes on sellise tühistamismeetme ohvriks langenud, on eksinud süvariigi vägevate valitsejate tahtmiste ja tujude vastu ning karistus selliste eksimiste eest on alati üks. Selleks karistuseks on inimese kustutamine infoväljast ning tema isiku mittemainimise kehtestamine igaveseks ajaks.
On ka teisi kustutamise ja avalikust elust väljalõikamise meetmeid, aga põhilist rolli mängib selles mängus üks kindel peavoolumeedia väljaanne. Lugejad on vast seda isegi juba ammu tähele pannud.
Meie peavoolumeedia on juba ammu muutunud infot edastavast ajakirjandusest süvariigi truuks ja püüdlikuks koduloomaks, sülekoerakeseks, kes kompenseerib oma sülekoeraks olemist just selliste, süvariigi vägevate mittesoosingusse sattunute tühistamisega ja raevukate hammustustega peavoolumeedia veergudel nende suhtes, kes ei meeldi valitsevale klikile ja selle kliki käsilastele.
Süvariigi korporatiivne mentaliteet ja omavahelise suhtlemise käigus tekkinud üleoleku tunnetamine süvariigi struktuuridesse mittekuuluvate inimeste üle on tekitanud sellise „kastaliku" arrogantsi ja ülbuse süsteemiväliste suhtes, et seda on raske varjata siis, kui mõnel riiklikul tähtpäeval või muul pidulikul puhul tullakse kaamerate ette ennast näitama ja ennast kiitma.
Mitte teisi vaatama, vaid just ennast näitama tulevad kõik need süvariigi poolt ülesupitatud pisikesed nähvitsad, kes peavad ennast „elu peremeesteks ja tõsisteks tegijateks".
Neid vaadata on naljakas. Nende puhvi aetud sulgesid ja nende rasvunud kaelasid nähes on selge, mis limukatega on tegemist. Võimukiimas hombre`d ja üle valla kanged „maasoolad" sammuvad uhkelt ringi oma ülikondades, arvates, et nad on paabulinnud. Tegelikult meenutavad nad pelikane, kes kõnnivad toonekure kõnnakuga saamatul moel. Lipp neile kätte ja trumm neile kaela.
Nende lõualotid paisuvad rasvast ja nende sõrmed meenutavad järjest rohkem sardelle. Nad on nürilt ülbed ja oma rasvunud heaolus näevad nad välja nagu koerad raamatukogus.
Vanasti öeldi, et hea laps karistab ennast ise. Need süvariigi teenijad ei karista ennast, vaid karistavad teisi. Nad karistavad oma lugejaid, aga ega nende kohta ei saagi „hea laps" öelda.
Vastastikuse kiitmise ja võimude ülistamisega ei saa lugejate heasoovlikkusele lootes meie ajal meediaookeani lainetel kaua seilata. „Peavoolumeedia" võib küll väljendina kõlada uhkelt, aga tegelikult on tegemist tühja tünniga, mis kumiseb, aga sisu ei oma.
Selline pseudoelitaarne parasiit, millisena peavoolumeedia meil praegu eksisteerib, väärib nähtusena vaid sügavat põlgust ja täielikku ignorantsi.
Kui palju on endisi erinevate erakondade poliitikuid asunud tööle peavoolumeediasse? Kui palju endisi peavoolumeedia tegelasi on astunud poliitikasse? See difusioon on üsna tavaline nähtus. Üleminek võimu struktuurist võimu ülistavasse struktuuri on valutu ja sujuv.
Rahvas ei peaks aga selliseid liikujaid poliitikast ajakirjandusse ja ajakirjandusest poliitikasse oma tähelepanuga premeerima, vaid usaldama informatsiooni saamiseks neid kanaleid, mida peavoolumeedia ülbelt „alternatiivmeediaks" sõimab.
Võimu lemmikloomad ei pea olema lugejate poolt sponsoreeritud. Las neid sponsoreerib see, kelle huve nad esindavad ja kellele poevad. Las neid peab üleval süvariik ja las seesama süvariik moodustabki endast sellise peavoolumeedia lugejaskonna.