Tänapäevane konservatiivsus Läänes on üle elanud killustatuse. Traditsioonilised konservatiivsed parteid ei ole seda enam sisuliselt, kuna on asunud neoliberaalsetele positsioonidele. Seetõttu on tänased konservatiivid jäänud ilma oma harjumuspärasest poliitilisest kandejõust, kirjutab Jüri Kotšinev.
Lääneriikides leidis aset viimane suurem konservatiivse ideoloogia pealetuleku laine eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Suurbritannias oli see laine esindatud tollase peaministri Margaret Thatcheri aetava poliitikaga ja USA-s tollase presidendi Ronald Reagani poliitika näol. Vatikanis oli siis katoliikliku maailma kirikupeaks paavst Johannes Paulus II. Tegemist oli 264. paavstiga, kes hoidis tasakaalus kristluse baasväärtused tolleaegse maailma poliitiliste väljakutsetega.
Peale Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal ja „ajaloo lõpu" väljakuulutamist hakkas olukord muutuma ja eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel said võimule uut liiki liberaalid nagu president Bill Clinton USA-s ja peaminister Tony Blair Suurbritannias.
Lääneriikides hakkas huvi konservatiivse poliitika vastu kaduma ning USA-s algasid „kultuurisõjad" liberaalide ja konservatiivide vahel, milles esimesed peale jäid. See sai juhtuda liberaalide imbumise tõttu ja seal enamuse saavutamise järel massikommunikatsioonikanalites ja massikultuuris ning kohtusüsteemides.
Uuel aastatuhandel hakkas konservatiivsus kaotama kindlalt oma positsioone kogu kollektiivses Läänes. Juhtivad konservatiivsed erakonnad lääneriikides jõudsid majanduses neoliberaalse konsensuseni vasakliberaalide ja sotsiaaldemokraatidega. 2
008. aasta majanduskriisi ajal tegelesid konservatiivid Euroopa Liidus koos sotsiaaldemokraatlike erakondadega jäiga eelarvelise kokkuhoiupoliitikaga ega otsinud teisi võimalusi kriisist väljumiseks. Poliitikasfääris hakkasid konservatiivsed erakonnad toetama „demokraatia ekspordi" ja „humanitaarinterventsiooni" projekte. Moraalsete väärtuste valdkonnas kapituleerusid konservatiivid liberaalse ideoloogia ees.
Tekkis olukord, kus vanad ja traditsioonidega konservatiivsed parteid, kes toetusid aastakümneid oma valijaskonnale, loobusid sisuliselt konservatiivsest ideoloogiast.
XX sajandil valitses lääneriikides poliitiline süsteem, mis toetus juhitud konfliktile konservatiivide ja liberaalide vahel. Konservatiivsed erakonnad esindasid ettevõtjate ja omanike huvisid, sotsiaaldemokraadid ning teised vasakpoolsed parteid palgatööliste ja töövõtjatest ametnike huvisid.
Tänapäeval on ühiskonna võtmekonflikt muutunud. XXI sajandil on parempoolsete ja vasakpoolsete poliitiliste jõudude konflikt asendunud „globalistide" ja „lokaalsete" jõudude vaheliseks konfliktiks. Kahjuks on selles vastasseisus peaaegu kõik konservatiivsed parteid asunud globalistide poolele, vaatamata sellele, et neoliberaalne majandusdoktriin on vastuolus konservatiivse ideoloogiaga.
Tänapäevane konservatiivsus Läänes on üle elanud killustatuse. Traditsioonilised konservatiivsed parteid ei ole seda enam sisuliselt, kuna on asunud neoliberaalsetele positsioonidele. Seetõttu on tänased konservatiivid jäänud ilma oma harjumuspärasest poliitilisest kandejõust.
Globalismi pealetung on seeläbi tohutult suurenenud. Selline totaalne globalistide pealetung on aga tekitanud järjest kasvava vastuseisu uute „lokaalsete" poliitiliste jõudude näol. Praegune konservatism seisab vastu Obama stiilis teostatavatele liberaalsetele „arengutele". Vastu ollakse riigi üha suuremale sekkumisele majandusse ning demokraatia üha suuremale bürokratiseerumisele kõikvõimalike võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise loosungite varjus.
Kaasaegsete Lääne liberaalsete eliitide poolt on jätkuvalt soositud, võimu säilitamise nimel, igakülgne poliitiline toetus kõikvõimalike „vähemuste" kaitsmiseks. Need vähemused on nii rassilised kui etnilised kui igasugused muud, kes „pidevalt kaitsmist vajavad".
Tänapäeva konservatiivsus peab sellises olukorras, kus ta seisab vastu totaalsele globalismi pealetungile, saavutama uue kvaliteedi kaitsmaks ühiskonna normaalse osa huvisid, kuni see osa on veel enamuses.
Praegusel ajal võib eristada konservatiivsuse erinevaid liike.
Esiteks võib ära märkida sotsiaalset konservatiivsust, mis on suunatud võitlusele moraalsete väärtuste säilitamise eest ühiskonnas. Selle alla kuulub traditsioonilise peremudeli säilitamine, kus perekonna all mõeldakse ainult mehe ja naise vahel sõlmitud abielu. Sinna alla kuulub võitlus eutanaasia legaliseerimise vastu. Samuti kuulub sinna alla võitlus selle eest, et lapsendamisõigus on vaid mehest ja naisest koosneval perekonnal.
Kaasaegse konservatiivsuse teise liigina võib ära tuua rahvusliku konservatiivsuse, mis seisneb võitluses massimigratsiooni lainete vastu ja rahvusidentiteedi säilimise eest erinevates riikides. Peale selle seisab rahvuskonservatiivsus oma riikides võimalikult suurema suveräänsuse ja iseolemise eest tänapäeva maailmas.
Kolmanda konservatiivsuse liigina tänapäeval võib ära tuua poliitilise konservatiivsuse, mille puhul keskendutakse mitte niivõrd majandusküsimustele, kui ühiskonna poliitilisele organiseeritusele. USA konservatiivide ideaaliks on praegu lähenemine XIX sajandi demokraatia mudeli arendamisele, mitte aga demokraatia uute vormide juurutamisele ühiskonna poliitilisel organiseerimisel. Nimetatud tänapäeva konservatiivsuse liigid võivad olla ka põimunud.
Konservatiivsus võitleb tänapäeva oludes ellujäämise nimel ning selles võitluses on tema kõige suuremaks vaenlaseks globalism ja vasakliberaalsus koos kõige sellega kaasnevaga. Võitlusest ei pääse keegi ja kõigil tuleb valida selles võitluses pool, kui soovitakse pääseda neoglobalistlikust vanglast planeedil Maa.