Kaja Kallas valitsuse pressikonverentsil, 7.09.2023 Pilt: YouTube'i ekraanitõmmis

Kohalike kodanike kukil on koha sisse võtnud sinna roninud kamp parasiite ja kaabakaid. Nad on sinna roninud selleks, et valitseda ja nautida võimu ja raha poolt pakutavat illusoorset heaolu, mis nende isu pidevalt üleval hoiab, ega kustuta iialgi himu veel suurema rikkuse ja võimu järele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Veel mõned aastad tagasi oli mul alles lootus, väike aga siiski selgelt tajutav ja olemasolev lootus selles suhtes, et kunagi on mingi ime läbi võimalik veel kuidagi jõuda oma lootuste randa. Ootuste ja lootuste randa, kus särab päikene.

Siis aga muutus järsku kõik, muutus hetkega ja pöördumatult. Ilmselt sai just sellel hetkel minu jaoks ületatud see kriitiline piir normaalsuse skaalal, millest üle minnes ei ole enam võimalik, isegi enesepettuse hinnaga, säilitada unelmaid ja illusioone tuleviku suhtes. Kõik toimunu on nüüd juba ajalugu, ainult kuidagi liiga vara tuli see lõplik murrang, kuidagi liiga kiiresti jõudis kätte krahh. 

Ma ei tea, kui paljud inimesed veel tunnevad samamoodi ja on samas seisus ning seisundis, aga ma tean, et minul on lõplikult selge: siin on ainus valik – jääda kindlaks oma positsioonidele.

Kohalike kodanike kukil on koha sisse võtnud kamp parasiite ja kaabakaid. Nad on sinna roninud selleks, et valitseda ja nautida võimu ja raha poolt pakutavat illusoorset heaolu, mis nende isu pidevalt üleval hoiab, aga ei kustuta iialgi himu veel suurema rikkuse ja võimu järele. Võimuhoidjate ja rikastujate nägudes ja kogu nende hoiakus peegelduvad kõik nende võimurite magedad ja madalad instinktid ning lõputu saamahimu.

Limukana väänlev ja kassina näuguv poliitik, kes ütles välja kogu tõe võimu ja enda vahekorrast, ei olnud vastik ainult selle väänlemise pärast, vaid eelkõige sellepärast, et näitas, kui tülgastavaks võib muutuda võimuhullust põdev olend. Lause „Võim on magus" on lühike ja lihtne, aga ometi epohhaalne, kuna võtab kokku praeguse ajastu võimurite kreedo.

Mul ei ole tänaste ja eilsete võimuritega midagi ühist. See, et ma olen sunnitud nendega sama õhku hingama, on ajutine. Mitte midagi muud mind nendega ei seo ja seeläbi saavad nad minu tähelepanu ruumi tungida siin elavate „kaaskodanike" õigustega. Sellist sissetungi minu privaatsfääri ma kuidagi tõkestada ei saa. Samas ei ole kunagi minu võõrandumine nende võimurite suhtes ja kõige suhtes, mida nad esindavad, olnud nii suur kui viimastel aegadel.

Paljud lambamentaliteediga kodanikud tahavad olla „võitjate poolel" ja kiidavad võimul olevat valitsust nagu oskavad. Lipp neile kätte. Las kiidavad ja tunnevad sellest mõnu, kui suudavad.

Ma olen näinud ja kuulnud kodanikke laulmas kiidulaule võimudele ja ametkondadele, kes on võimudel aidanud diktatuuripoliitikat teostada. See oli viimati „päikesevalitsuse" võimuleupitamise ajal. Siis korraldati mitmeid massiüritusi, kus said vabalt oma truualamlikkust üles näidata need kodanikud, kes leidsid endas üles truualamlikkuse molekulid ja tahtsid neid teistelegi näidata. Siis laulsid nii lauluväljakul kui mujal ka need tublid kodanikud, kellel lauluhäält ei olnud. Häält ja kuulmist ei olnud, aga tahe laulda oli väga suur.

Kõige osavamad ümberkehastumise võimega tegelased on varem olnud endised kommunistid ja komsomolkused ning nüüd on nendeks endiste võimurite poolt kasvatatud poliitbroilerid. Kõige juhmimad sõna sekka ütlejad on pässid, kes kujutavad endast julgeid jäneseid ja piiksuvad põõsastest julgete jäneste kombel, mida tuleb teha ja kuidas kõik nende arvates elama peavad. Sellised on võimudele kasulikud idioodid alati olnud.

See kõik on paratamatus, kuna läbi inimajaloo on sajandite jooksul „lammaste" ja isemõtlejate suhe protsentides olnud ühiskonnas alati sama suur. Neid, kes midagi teevad on olnud alati vähem kui 20% ja neid, kes tahavad kaasa loksuda ja olla võitjate poolel üle 80%. Praeguse aja õnnetus seisneb selles, et me elame suure „lähtestamise" tingimustes ja vanal ning mulle harjumuspärasel maailmanägemisel ei ole tulevikus enam justkui kohta.

Kaotatud valikuvabadusest meest meheks ning naist naiseks pidada on kahju. On veel palju asju, mis praegusel ajal on seatud kahtluse alla. Kõige rohkem torkab siin silma see tohutu lõhkumise kirg, millega sallivusaktivistid oma sallimatust kõige teistsuguse suhtes teostavad. Kui nad ei suuda otsustada sedagi, mis sugu nad on järgmise päeva õhtuks, võrreldes tänase päevaga, siis kuidas nad saavad otsustada globaalse maailma elukorralduse üle.

Presidendi viimane otsus jätta riigikogu liikmed vabariigi aastapäeva tähistamisest Estonias eemale ei suurenda rahvaesindajate ja seeläbi ka rahva, keda esindatakse ning praeguste valitsejate vahelist usaldust, vaid kasvatab võõrandumist veelgi enam. Kas Karis mõtles selle „uuenduse" välja ise või on siin mängus peaministri karvane käsi, ei olegi tähtis. Rahvas ja rahvaesindajad vaadaku pidu pealt teleritest.

Tore on, ainult et suhtumine valitsetavasse rahvasse on presidendi ja valitsuse ning riigikogu juhatuse poolt selgelt välja näidatud. Riigikogu juhatus ja komisjonide ning fraktsioonide esimehed, kes on Kariselt kutsed saanud, ei ole siiski kaugeltki terve riigikogu, kes seekord oma enamuses presidendi korraldatud vastuvõtu ukse taha jääb.

Selge see, et teatud erakonna saadikud ja võib-olla nii mõnegi teise erakonna saadikud ei tahagi olla Estonias 24. veebruaril koos uute pagunitega uut kleiti kandva valitsuse juhi ja tema liitlaste ning lähikonnaga, aga see on hoopis teine küsimus.

Kui Karisel mõne aja pärast tuleb tahtmine mingil moel rahva ja riigikogulaste ees vabandada, saab sellest hilinenud vabandus.

„Iga mees on oma õnne sepp ja oma saatuse valaja". On veel üks hea ütlemine: „Hea laps karistab ennast ise".

Ükski Brüsseli Euroopa Parlament või Strasbourg`is asuv Euroopa Nõukogu või Euroopa Inimõiguste Kohus ei kaitse sinna pürgijaid, kes praegu endale tulevasi sooje kohti sinna välja teenivad ühe paratamatuse eest – nimelt saavad ükskord kõik vanaks. Ka need, kes maanduvad peale Eestis valitsemist Brüsselis või Strasbourg`is soojadele euroametnike kohtadele, saavad vanaks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Siis hakkavad nad paratamatult nägema maailma teise pilguga…

Ma olen küllalt näinud neid tõsiseid jobusid, kes nõukogude ajal pintslilöökidega lõuendit vemmeldades hiljem seda „vabadusvõitluseks" nimetasid. Ma mäletan neid „võitlejaid" ajast, kui nad ise ka unes ei näinud, et nad „vabaduse eest" võitlesid. Nad võitlesid magusa elu eest ja olid mitte oma ajastu, vaid oma haiguslugude kroonikud. Vabadusvõitlejatena hakkasid nad ennast tunnetama kümme ja enam aastat peale Eesti taasiseseisvumist.

Neid vaadata ja kuulata oli ja on äärmiselt tülgastav. Nende karistus seisneb selles, et nad ei ole kindlad, kas rahvas neid ikka piisavalt vabadusvõitlejateks peab. Mõnda „geeniust" painab ka see kahtlus, et võib-olla ei peeta teda üldse kunstnikuks. Ka praegune peaminister kordab liiga tihti: „Mina olen peaminister." Äkki ei usu ta ise, et rahvas teda peaministrina näeb.

Karis, Alar Karis, on oma viimaste käikudega, millest üks on Vabariigi aastapäevaga seotud organisatoorsed uuendused, kaotamas võimalust vabandusteks tulevikus. See on tema otsus ja tema probleem, mis saab presidendi institutsiooni niigi mitte liiga kõrgest mainest Eesti Vabariigis.

Eestis on siiski veel küllalt palju head alles, aga see kõik asub väljaspool kokkupuutepunkte praeguste võimuinstitutsioonidega. Nimekiri headest asjadest on tegelikult pikk, aga see on isiklik nimekiri. Eelkõige on väga hea see, et Eestis on mul piisavalt palju aatekaaslasi ja mõttekaaslasi. Nad kaaluvad kindlalt üle need, pimeda kobra sarnaselt igas suunas mürki pritsivad substantsid, kes on väga tigedad ja ohtlikud oma jõuetus vihas.

Eestis on ilus loodus ja sinna loodusesse kaaskodanike eest varjunud head inimesed. Tunnen selliseid rohkem kui paari ja see on hea. Eestis on väga palju naljamehi, kes täiesti tasuta rahvast naerutavad. Nende sõnakunst on nauditav ja nad on oma ala tõelised meistrid. Oma ametitest järsku lahtiütlevad riigiametnikud on omaette estraadižanr.

Enamus riiki ja ühiskonda puudutavaid küsimusi on väga suurel määral sõltuvad ajafaktorist. On asju, mida enam muuta ega parandada ei saa. Need asjad sõltuvad ajastusest ja võivad väga lühikese aja jooksul muutuda parandamatuteks.

Oleks tore, kui praegune president ja valitsus koos riigikogu juhatusega sellele natuke mõtleks. Siis võib-olla ei tekiks olukorda, kus kõik nende tänased möödalaskmised muutuvad parandamatuteks.