Linnast ja riigist tuleb võimult tõrjuda oma ülbusesse uppuvad parasiidid. Valida tuleb rahvuslikke jõudude esindajaid. Neid, kes ei taha asendada Tallinna muistseid torne modernsete tuulegeneraatoritega. Vaktsiinihulle ja globaalse vasakideoloogia järgijaid, igat liiki tolereerijaid ja eurolibereid ei tohi võimu juurde enam lasta, kirjutab Jüri Kotšinev.

Kohalike valimiste lähenedes muutub avalikus ruumis ja meedias üha närvilisemaks Reformierakonna tuntud poliitnägude hoiak ja nende sõnavõtud. Kohati on need sõnavõtud suisa ähvardavad.

Siim Kallase sünge arvamus selle kohta, et kui Reformierakond kaotab Eestis oma positsioonid, siis saabub riiki kaos ja tuleb radikaalide võim, mis toob endaga kaasa ainult õnnetused. Tallinnas on reformarid ja punased koos kahesajalistega ähvardatud suisa Minski moodi elukorraldamisega juhul, kui võimule pealinnas naaseb Keskerakond, kes võib reffide arvates teha koalitsiooni EKRE-ga.

Valik on valijatel „homse päeva ja sünge eilse päeva" vahel. Minevikku vajumisega selle asemel, et liikuda reformarite juhtimisel helgesse homsesse päeva. Nad hädaldavad, et siis ei saa linnas enam putukaväilasid ja igat liiki puhkealasid arendada ning üldse võib siis tagasi tulla aeg, kus sõiduteed on mõeldud autodele, mitte aga tõukeratturitele ja kastiratastega liiklejatele. See pidi olema reffide arust nii kole pilt, et võtab jalad nõrgaks.

Oma liitlastega Eesti 200-st lubatakse „seista" riigis selle eest, et autod üldse Eesti linnade tänavatelt välja suruda ning muuta linnad üheks suureks puhkamise ja jobutamise alaks, mis meenutaks ühte suurt vabaõhu läbustamise reservaati. Joodikutele ja logelevatele pättidele mõeldud lamatsitega ja pinkidega varustatud „puhketsoonid" hävitavad linnale omase logistika ja liiklusarterid. Ummikud ja muu liikluse segipaiskamisega seonduv praeguseid linnajuhte ei morjenda. Peaasi, et inimesed saaks rahulikult tööle joosta ja sealt tagasi koju sörkida. Rohelus on ju meeldiv, aga autud mitte. 

See terror, mida on praegune linnavõim rakendanud linlaste kallal Tallinnas on ammu ületanud igasugused piirid. Miks kardavad reformarid nii väga Keskerakonna naasmist linnavõimu juurde on omaette küsimus. Eelkõige valusaks teeb neile võimuta jäämine seetõttu, et siis tuleb täies ulatuses armutult päevavalgele nende totaalne saamatus linna valitseda.

Ossinovski omalt poolt ei ole saanud linnapea ametis samuti hakkama, nagu tema poolt linna juhtimise juurest kõrvaldatud reffid, isegi hindele „2". Mõistagi ei taheta läbi kukkuda praegustel kohalikel valimistel enne 2027. aasta parlamendivalimisi. Saades praegu kaotuse osaliseks langeb reffide reiting veelgi. Reformierakond sooviks aga oma reitingut hoopis tõsta ja selleks oleks neil väga tarvis saavutada mingigi edu praegustel kohalikel valimistel. 

Valijad peaksid mõtlema selle peale, et linnast tuleb võimult tõrjuda kraaklevad ja teisi halvustavad, oma ülbusesse uppuvad parasiidid. Valida tuleb rahvuslikke jõudude esindajaid. Neid, kes ei taha asendada Tallinna muistseid torne modernsete tuulegeneraatoritega.

Vaktsiinihulle ja globaalse vasakideoloogia järgijaid, igat liiki tolereerijaid ja eurolibereid ei tohi võimu juurde enam lasta.

Kohalikud valimised on hea näide selle kohta, kui jultunult ja küüniliselt võivad valetada valijate poole pöördudes kõik need, kes lubasid omal ajal Rail Balticu või tuuleparkide plaane läbi surudes, rahvale õnnelikku ja muretut elu viie rikkama riigi hulgas. Kõik need ministrid, kes lubasid „seista" odava elektrihinna eest võiksid nüüd „seismise" asemel natuke oma lubaduste eest ka lesida.

Kui orkestrantidele ei jätku palgaks raha ja kui kultuuri rahastamine on pidurdunud ning arstiabi kättesaadavusega on probleeme, tuleks anda reffidele valitsemisest suur puhkepaus. Nad on igati selle „ära teeninud".

Lootus sureb viimasena, aga kas on mõtet asja nii kaugele viia, et miski või keegi surema peab. Rakendage oma mõttevõimet head valijad ja mõelge, kas Pärtel-Peeter Pere ja temataolised aselinnapead ja funktsionäärid Reformierakonnast olid ikka head oma kohtadel ja kas Ossinovski koos oma parteikaaslastega oli ikka tore linnapea. Kas Eesti 200 tantsiv tsirkus oma etteastega „Älõu juuerop" on ikka väärikas kollektiiv ühte laulurahvast esindama.

Liisa Pakosta võib olla rahvatantsija Hagudi kultuurimaja lavalaudadel, aga Estonia balletitruppi ta ei kõlba kohe kindlasti.

Liberaalse internatsionaali liikmetel Reformierakonnast ja nende sabarakkudel tuleb saabuvatel valimistel tõkestada tee pealinnas võimu juurde. Ligi saab joosta oma päevased distantsid ja vändata oma rattapedaale ka ilma Tallinna volikogu liige olemata. Oma sõnaosavust saab ta jätkuvalt lihvida rahandusministrina praeguses valitsuses.

Pealinn väärib võimalust ravida viimase linnavõimu tekitatud haavasid. Tallinnale tuleb anda pikka puhkust ka kahesajalistest ja punastest.