Broilerlusel on see omapära, et igal erakonnal on omad broilerid, kes teavad samuti, kuidas tuleb poliitikat teha ja omavad selles valdkonnas kogemusi, mida Pärtel ei oma, kirjutab Jüri Kotšinev.

Kangelaseks pürgiv, õhinat ja entusiasmi täis noorpoliitik näitas kõigile – ajad on siin maal jõudnud nii kaugele, et ainult „õige" erakonna ja „õige tiiva" all olemine ning sõprus „õigete inimestega" ei pruugi viia pürgijat sihile.

Veel mõned aastad tagasi see nii ei olnud ja siis oli „õige" partei valimine oma koduerakonnaks kindel garantii poliitilise karjääri tegemiseks. Seda tõestasid omal ajal  „võitjate erakonna" valinud Yoko Alenderi, Õnne Pillaku, Signe Riisalo, Erkki Keldo ja paljude nendesuguste karjäärid.

Tänapäeval ei aidanud ühte „seiklevat kastiratturit" ka see, et tema poliitiliseks mentoriks oli klassikaline muidumees Tarand.

Tore rändav entusiast Pärtel Peeter käis kunagi Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Kool ei vastuta oma endiste õpilaste tegemiste eest. Kool ise on vana ja väärikas. Tegemist on kooliga, mis asutati Rootsi kuninga Gustav II Adolf`i poolt 1631. aastal.

Selle lõpetanuna läks Pärtel Tallinna Ülikooli – tuntud liberaalse globalismiideoloogia pesasse ning hiljem suisa Brüsselisse, Indrek Tarandi abiks. Kõik see oleks veel mõnda aega tagasi rääkinud meie loo kangelase kasuks aga ajad muutuvad siin kiiresti ja noormees Pärtel asus linnavõimule ligi saades tegutsema suurte lootuste ja enesekindlusega.

Ta arvas, et kõik uksed ja võimalused on temale avatud.

Paraku ei olnud Pärtel ainuke õnnekütt. Temale lisaks olid umbes samasuguse või veelgi parema elukooli läbinud nii mõnedki teised „tegusad inimesed". Ei saa kuidagi alla hinnata samasse põlvkonda Pärteliga kuuluvat linnapead Jevgeni Ossinovskit või muinsuskaitseametnikuna karastuse saanud Madle Lippust samast erakonnast Jevgeniga.

Pärtel arvas, et kui tal on taga  meeskonda, kuhu kuuluvad oravate erakonna Tallinna piirkonna praegune raske kahurvägi – Pillak, Alender, Riisalo ning teised „vaprad ja ilusad", ei ole miski võimatu ja edu saavutab ta oma ettevõtmistes linnaelu ümber kujundades nii kui nii.

Broilerlusel on aga see omapära, et igal erakonnal on omad broilerid, kes teavad samuti, kuidas tuleb poliitikat teha ja omavad selles valdkonnas kogemusi, mida Pärtel ei oma. Seda Pärtel ei arvestanud, kui oma aktiivset tegevust abilinnapeana alustas ja läkski oma känguruhüpetega linnaelu ümberkujundamisel rappa.

Piltlikult öeldes sõitis tema kastiratas mitu korda kraavi. Ei aidanud isegi tuntud ärimehe toomine linnavalitsejate ette lootuses, et sellest kõik nii ära ehmatavad, et kohe sõna kuulama hakkavad.

Pärtel ei saanud ilmselgelt aru, mis toimub ja mis lahti on. Koalitsioonipartnerid ei olnudki, nagu selgus, erilised partnerid ja linnapea ei allunudki santaažile ning tagatipuks ei õnnestunud kõrvalt toodud, mitmete äridega Tallinaga seotud kuulsa ärimehe linnapeakandidaadina mängu toomine.

Kaotajaks selles mängus ei jäänud mitte ainult nüüdseks nõutu ja väga solvunud Pärtel, vaid kogu tema erakond, koos Tallinna piirkonna juhatusega ja kõikide Yokode, Õnnede ja Signedega.

Selle asemel, et oma seisukohtade eest võidelda teatas Pärtel uhkelt, et tema astub tagasi. See vapper võitleja linlaste huvide eest oli suisa nii julge, et astus kohe kaks korda oma aselinnapea kohalt tagasi. Sellises „kangelaslikus" kapituleerumises ei ole iseenesest mitte midagi uut.

Viimati sai selliste mehiste taandumistega hakkama kunagine Keskerakonna juht Jüri Ratas. Ka tema eelistas võitluse asemel kapituleerumist. Esiteks tegi ta seda 2021. aastal, kui tema kapituleerumise tulemusel peaministri kohalt sai Eestis võimule „Päikesevalitsus" Kaja Kallase juhatusel.

Teinekord ei suutnud Ratas võidelda Keskerakonna juhi koha eest ja lahkus võitluseta esimehe kohalt 2023. aastal.

Praegusel juhul jääb endisest „arhistrateegist" kastirattal meelde tema edevus ning edev hoiak. Samuti jääb meelde sissepoole suunatud pilk ja ebamäärane jutt vastuste asemel ajakirjanike küsimustele.

Küllap on Pärtel aru saanud, et elu ei ole ainult meelakkumine ja valmistub koos oma parteikaaslastega raskeks kättemaksuks nii praegusele linnavõimule, kui üldse kõikidele, kes ei mõistnud tema ülevaid plaane ja kõrge kaarega lendu, mis nüüd kõikidel nägemata jääb.

Ühisel jõul ja nõul sepitsevad Tallinna piirkonna oravad uut pealetungitaktikat ja kättemaksustrateegiat, millega oktoobrikuistel valimistel turule tullakse. Selleks, et need plaanid ei teostuks ja et me ei saaks kunagi teada, mis Tallinna oravatel välja mõelda õnnetsus, ei tohi neile anda mitte ühtegi häält kohalikel valimistel.

Las Pärtel koos oma  erakonnakaaslastega jääbki lakkuma haavu ja toibuma juhtunust „suvesõja" ajal, kui ta sai koos oma erakonnaga hävitavalt lüüa oravate endi tekitatud sõjas oma reitingu tõstmise nimel.