Kui kuulata praeguseid ministreid, eriti peaministrit ning rahandusministrit, siis jääb mulje, et käib justkui võistlus, kes esimesena rahva maksudega ära kägistab, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Peavoolumeedia ja rahvusringhäälingu ringkaitse on Eestis tembeldanud vähesed sõltumatud infokanalid, mis siin maal veel tegutsevad, meelevaldselt „alternatiivmeediaks" ning kostitanud neid teistegi nimedega, mis on selgelt pisendava ning üleoleva varjundiga.

Kui veel mõned aastad tagasi oli võimalik rahvast üles kutsuda toetama rahvuslikult meelestatud poliitilisi jõude ja nende tegemisi kajastavaid meediaformaate, mille puhul võis tinglikult kodanikke jagada patriootideks ja globalistideks, siis nüüdseks on asi jõudnud sinna, et üles saab kutsuda inimesi jääma mitte niivõrd patriootideks, kui lihtsalt normaalseteks inimesteks. 

Normaalsus on globalistide survel hakanud muutuma defitsiidiks ning maad on võtnud üha suurem anormaalsus. Olgu selleks normaalsusest eemaldumiseks „rohepööre" ja sellega kaasnev kogu maa katmine elektrit tootvate tuulikutega või linnade üleujutamine elektritõukerataste ning mopeedidega.

Seesama globalismi ja progressiivsuse edendamine on viimas riiki lisaks muudele lollustele sõjakeerisesse. Vastast ehk siis Venemaad kujutatakse võidetava vastasena ning ärbeldakse kõikvõimsa NATO jõuga, mis justkui ainult köhatades peletab venelased piiri taga põgenema Uuralite taha pakku võidukate natolaste ühendatud jõudude eest. 

See kõik ei ole aga kahjuks üldse sinnapoolegi nii ja karm tõde räägib sellest, et kerget võitu või võitu üldse venelaste üle ette kujutada on võimatu nende jõududega, mis Balti riikidel koos Soome ja Rootsi ühendatud jõududega venelastele vastu panna on. See on üks suuremaid välispoliitilisi sõlmküsimusi – Eesti ei tohi mitte mingil juhul sõtta kippuda ega oma ükskõik kui piiratud väekontingenti Ukrainasse viia. 

Sisepoliitiliselt on praegune valitsus pugenud mugavalt sõja kilbi taha ja kehtestanud maksuterrori, millel ei paista lõppu tulevat. Kui kuulata praeguseid ministreid, eriti peaministrit ning rahandusministrit, siis jääb mulje, et käib justkui võistlus, kes esimesena rahva maksudega ära kägistab.

See oleks justkui omaaegne sotsvõistlus parima plaaniületaja nimetusele. Plaan näeb ette oma rahva välja suretamise. Peavool kõikide tema kasutuses olevate rahaliste ja tehniliste vahenditega teenib sellist valitsuse poliitikat ja on selgelt asunud sellele rindejoone poolele, kus rahvas on teiselpool rindejoont. 

Kirjeldatud olukorras saab kutsuda üles rahvast jääma enam mitte ainult patriootideks globalistide vastu, vaid lihtsalt normaalseteks inimesteks.

Ebanormaalne on kiita takka praeguste linnaisade sissetoodud elektrimopeedide ja tõukerataste invasioonile linnatänavatel ja kõigele sellega kaasnevale.

Ebanormaalne on järjest uute globalistlike ideede ja algatuste väljalaskmine kohalike kõrgkoolide seinte vahelt. Ebanormaalne on uute võõrtööliste lainete planeerimine ja sellega seotud rändepoliitika.

Ebanormaalne on paljude ministrite saamatus ja võhiklikkus riigis ning linnavõimude poolne terror nii autoomanike kui ka jalakäijate suhtes pealinnas. 

Normaalsus on muutunud defitsiidiks tingimustes, kus plutokraatlik ning korrumpeerunud võim on suretanud siin maal välja demokraatia ja ohverdanud normaalsuse riigi ja linna juhtimisel oma poliitilistele vangerdustele, kus peamiseks sihiks valitseval koalitsioonil riigis on võimul püsimine – iga hinnaga ja võimalikult pikaks ajaks. 

Selline asjade seis on teinud alternatiivmeedia vähesed esindajad võitlejateks peavoolu vastu. Selline „rindeolukord" on alternatiivmeedia tegijatele raske eelkõige seetõttu, et neil tuleb olla peavoolu pideva surve all, kus käiku lähevad sellised võtted nagu fabritseeringute esitamine tõe pähe, individuaalsed laimurünnakud alternatiivmeedia tegijate suhtes ning hoiakute kujundamine kodanike seas, kellest paljud tahavad „kuuluda võitjate hulka" ning olla peavoolu poole kaldu, nagu oleks peavoolust väljapool olevad infokanalid juhitud Kremli otseste või kaudsete käsilaste poolt või lihtsalt „rumalate" ja küündimatute tegelaste ajaviitmiseks mõeldud formaadid. 

Sellistes oludes on kõige raskem jääda rahulikuks ning taluda sopaga ülekallamist ning laimu külma rahu ja kaine meelega. Sellises olukorras, kus tõele vastavast informatsioonist on saanud defitsiit, meenub üks teine aeg, kus info samuti defitsiit oli. See oli ENSV aeg. Ka siis ei olnud mõtet otsida tõtt ja tõeseid fakte väljaannetest Noorte Hääl või Edasi. Ka siis oli ajakirjandus mitte infot edastav, vaid võimude ideoloogiat teeniv, riiklikku propagandat teostav formaat. 

Kellel on siis vaja normaalseks jääda ja kelle huvides peaks tegutsema ühiskonnas selgelt vähemuses olev alternatiivmeedia?

Sellele küsimusele vastates on vaja kohe teha üks korrigeeriv täpsustus. Arvasin veel hiljuti, et normaalsete inimeste hulk Eestis ei ole mitte mingil juhul vähemuses. Normaalseid kodanikke on selgelt rohkem kui kodanikke, kes võimude poole kaldu olles kõike ülevalt pakutavat tulihingeliselt kaitsevad ja täita püüavad. Miskipärast pole aga enamuses olevaid normaalseid kodanikke kunagi piisavalt palju valimiste ajal. Eriti puudutab see valimisi riigikogusse.

Kui tegemist on massilise valimispettusega, siis on asi justkui selge, aga kui inimesed tõesti arvavad, et praegune võimuliit peab jätkama riigi juhtimist ka järgmiste parlamendivalimiste järel, siis on kodanike „lambateadvus" jõudnud tõesti piirini, kus pole midagi teha ja alternatiivmeedia jääb paratamatult konservatiivse vähemuse „klubiks" ning ilmselgelt vähemuses olevate „tagurlaste" mänguruumiks. 

Praegusel ajal on aga tarvis jääda seisma keset globalistide survet nii riigitüüri juures kui ka peavoolumeedia peakorteritest ja edastada alternatiivset ning seega võimalikult neutraalse vaatenurga alt vaadatuna, adekvaatset infot siin ja mujal maailmas toimuvate protsesside kohta.

Paljudele oleks see kindlasti toeks ja lõhuks illusoorse üksinda olemise. Tagasiside objektiivse meedia poolt tehtud tööle peaks avalduma järgmistel valimistel. Esimene kord on see näha juba selle aasta oktoobris kohalikel valimistel.