Paabeli torn ei ole tore ettevõtmine ja europaabel ei ole hea koht valgele eurooplasele. Sellest ei paista enam eriti keegi aru saavat, nendib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev kolumnis.
Oli aasta 2009 jaanuarikuine Tallinn. Linn oli külmavangis. Kraadiklaas näitas üle kahekümne kraadi. Tallinna sadamast algas sõit Stockholmi poole. Tallinki laev Baltic Princess väljus reisisadamast kusagil kella kuue paiku õhtul. Suur ja külluslik rootsi lauaga puhvet ning tohutud vaateaknad, millest avanes süngevõitu pilt jäätunud ja õhtuhämarusse mattunud Tallinnale ei olnud eriti meeliülendavaks vaatamisväärsuseks.
Kuhjad kalamarjaga taldrikuid ning suured pannkoogid, igat sorti lihavaagnad ning magustoidud ja puuviljad mõjusid lapsepõlves loetud pildiraamatute illustratsioonidena. Meenus laul „Hulkuri valss": „seal voolamas šampanja, viin ja šartröös, kuid südamed külmad kui jää". Kõike selles suures, söömiseks mõeldud saalis toimuvat mattis taustmuusikana enda alla venekeelne jutt.
Vaatasin neid eilseid soviette ja nägin, et põhiline seltskond Rootsi reisivatest tegelastest olid kõvasti üle keskea ja keskmise kehakaalu mammid. Nad olid edukate vene ettevõtjate ja keskmise jõukusega sebijate abikaasad, ämmad ja sugulased. Nende rasvunud heaolust peegeldub rahulolu iseendaga ja maailmaga. Nende olek ja välimus ütlesid justkui seda, et: „elasime enne hästi ja nüüd veel paremini!"
Mõnes kohas oli olukord laeval pisut teistsugune. Näiteks suitsetamiseks mõeldud salongis istusid laudade taga pehmetel diivanitel noorepoolsed ja varajases keskeas olevad rootslased. Need olid seal iga jõukuseastme esindajatest koosnevad seltskonnad. Olid šokolaadivärvi nahaga migrantide järeltulijad, kes ise olid juba Rootsis sündinud. Nad olid hästi riides ja rääkisid rootsi keelt ilma igasuguse aktsendita.
Oli noori rootslasi, kes jõid tülpinult ja ilmselt igavledes, aga oli ka vana kooli vanaprouasid. Nemad kandsid võimatult palju ehteid kaelas ja kõrvades ja sõrmedel ning jõid suure asjatundlikkusega neid marke, mis olid isegi nende jõukuse juures Rootsi hinnapoliitika tõttu elajalikult kallid.
Kajut, kus reisisin, oli mõeldud neljale inimesele, aga meid oli selles kajutis kolm. Mina, minu naine Eve ja üks Eve tuttav. Neljas koht kajutis oli meie poolt välja ostetud, et kõik oleks ainult omad inimesed. Kajuti ümmargusest illuminaatorist oli võimalik vaadata tohutuid laineid, mille kõrgus avaldas muljet. Meri oli tol ööl väga tormine.
Olles teinud ringi laevale peale ja ostnud endale paar plokki ilma filtrita Camelit, läksin oma kajutisse. Helises telefon ja Janar Filippov, kes tollal töötas vist Eesti Ekspressis, küsis, kas ma saaksin järgmisel nädalal tulle telesse ja osaleda mingis saates. Olin Janari ja tema hea kolleegi Raul Rannega juba mõnda aega tuttav ning käinud ka Kuku raadios Janari külalisena mingit saadet tegemas. Leppisime kokku ja minu enesetunne oli suhteliselt rahulik.
Hommikune sissesõit Stockholmi ja Rootsi skääride meeleolukad ja poeetilised kontuurid olid loonud hea meeleolu. Stockholmi kesklinna jõudsime bussiga sadamast umbes poole tunniga ja buss peatus suhteliselt kuningalossi lähedal.
Esimene koht, kuhu sisse astusin, oli mingi pitsabaar. Tahtsin ringi vaadata ja näha, kes peab kuningalossi kõrval asuvat söögikohta Rootsi pealinnas. Omanikud olid pakistanlased. Inglise keelt rääkisid nad vabalt, rootsi keelega neil lood nii head ei olnud. Vestlesin nendega pisut ja peab ütlema, et nad olid viisakad ja abivalmis inimesed. Küsisin neilt põhiliselt seda, kus asub Wallingatan. Tahtsin minna Eesti Majja ja see asus Wallingatanil.
Nad seletasid mulle nagu oskasid ja siis asusin ma otsejoones kuningalossi poole teele. Hüvasti tuli minuga jätma terve pitsabaari pidaja perekond – tema ise, tema naine, tema poeg ja minia ja isegi lapselapsed. Kõik nad askeldasid selles pitsakohas ja olid jätnud väga sõbraliku perekonna mulje. Jah, see oli muidugi tore, aga kus on siis rootslased, kes peaksid olema ise igasuguste söögikohtade pidajad.
„Kõigel on kaal", tulid mulle meelde omaaegse tuntud Joel Friedrich Steinfeldti loodud laulusõnad. Mille kohta see laulurida mul siis täpselt meenus, ma ei mäleta, aga meenus ja ma jäin seda laulu omaette ümisema.
Lossi juures nägin kohe Rootsi kuningliku ihukaitseväe kaardiväelast. Tegemist oli väga noore mehega, kes naeratas rõõmsalt oma täägiga püssi määrustiku kohaselt paremas käes hoides. Ma alustasin temaga juttu, et saada teada, kas vahisõdur ka räägib oma vahipostil olles ja ta rääkis ikka küll. Ma küsisin, kas ma saaksin lossi tagusel platsil oleva kahuri juures endast pilti teha lasta ja ta ütles, et hea küll, ainult palus mul kahuri otsa pildistamise ajal mitte ronida. Ilmselt oli tal selliste pilditegijatega olnud vastavaid kogemusi.
Lasin ennast pildistada ja pöördusin jälle sama tunnimehe poole küsimusega, kas saan ka temaga koos endale mälestuseks pilti teha. Ta vastas, et võib, aga kiiresti, et keegi ülemustest seda ei näeks. Tegime ja see oli hea kogemus viisakast ja sõbralikust Rootsi kuninga ihukaitseväelasest. Sõdur, aga eelkõige inimene.
Kui ma lossi kaldapoolse peasissekäigu ees uurisin Rootsi kuningate ametlikku residentsi pisut kauem, astus minu juurde üks vanem proua, kes saades aru, et ma ei ole kohalik, teatas mulle rootsi keeles, et kahjuks ei ole kuningat praegu kohal, kuna lossis käib remont. Ma sain temast aru, aga ilmselt tahtis ta veenduda, et kõik tema poolt öeldu ikka minuni jõudis ja kordas kõike seda saksa keeles. Ma tänasin teda veelkord, aga ilmselt mitte eriti veenvalt, ja ta rääkis kogu oma jutu uuesti, nüüd juba kolmandat korda inglise keeles. Siis olin ma tänutäheks pidanud vajalikuks vastata talle sõnadega: „Du gamla, Du fria, Du fjällhöga nord, Du tysta, Du gjädjerika sköna…" Sellest aitas. Vanaproua rahunes. Ta ei teadnud, et soravalt oli mul peas ainult Rootsi hümni algus.
Omal ajal oli üks mu hea kamraad töötanud kaua aega Rootsis ja arhiivides tuhnimise vahelduseks käis ta vaatamas hokimänge, kui Rootsi koondis mängis. Ta kirjeldas mulle, mis toimus tribüünidel rootsi fännide ridades ja milliste hüüdlausetega kostitati vastasmeeskondi. Eriti tore oli see, kuidas nad sõimasid kanadalasi, nimetades neid idiomaatiliste väljenditega, mille lõpus oli alati sõna "ketšup". Ketšupiks nimetati kanadalasi nende punaste vormide pärast, millega nad jääle ilmusid.
Samal ajal õpetas kamraad mulle ka Rootsi hümni alguse, et juhul, kui kunagi rootslastega koos hokimängule satun, ei jää ma häbisse, kui Rootsi võidab ja siis selle auks hümni mängitakse. Kõigel on kaal, mõtlesin ma tookord teist korda.
Ilm oli Stockholmis siis palju pehmem kui Tallinnas. Kui minust jäi maha minu kodulinn Tallinn oma kahekümne kaheksa külmakraadiga, siis Stockholmis oli ainult üheksateist kraadi külma. Ma asusin teele Drottinggatani poole ja peagi leidsin ka Wallingatani. Sealt polnud enam raske üles leida kuulsat Eesti Maja, millest ma nii palju omal ajal kuulnud olin ja mis tundus nagu mingi muinasjutuline, kauge võlumaa, kus elasid müütilised heerosed ja kuldse Kungla tegelased.
Eesti Maja oli tagasihoidlikum kui olin oodanud. Unelmate aeg oli jäänud minevikku ja koos sellega jäänud seljataha ka Eesti Maja oma kättesaamatus suuruses. Kõik, mis jääb seljataha, muutub väiksemaks ning nüüd siis oli käes see hetk, kus muutus väiksemaks veel üks omaaegne legend.
Eesti Maja söögikohaks mõeldud ruumis istusid rootslased. Need mehed oli ümberkaudsete kontorite keskastme teenistujad ja Eesti Majas käisid nad söömas, kuna seal oli väga soodsad söögihinnad ja toit oli väga hea. Nii seletas mulle sealne perenaine, kes oli pisut üle keskea naisterahvas ja ilmselt eesti juurtega inimene.
Üles Eesti Päevalehe toimetusse ma ei läinud, aga suures saalis ja söögikohas istusin päris pika aja. Kui ma tahtsin minna tagasi suurde saali ja jäin vahekäiku mõtlema, kuidas edasi liikuda, küsisin ühelt üpris vanalt väliseestlaselt, kas siit pääseb saali. Ta vaatas mind kaua ja mõtles veel kauem ning vastas siis lõpuks: „Jaa, see on täiesti võimalik."
Nii vastas inimene, kes oli kaua aega elanud rootslaste keskel ega pidanud ammu kartma ei väljasaatmist ei punaokupantide survet, mida tundsid tema kaua aega tagasi kodumaale maha jäänud hõimlased ja sugulased. Samas kuulis ta jälle ühe uue külastaja suust eesti keelt ja jäi pisut pikemaks ajaks mõttesse. Siis, 2009. aastal võis see vana mees mõtelda: „Kodu mul on, aga kodumaad ei ole." Võis, aga kas ka mõtles? Seda ma ei tea. Siis igatahes mõtlesin ma veel korra: kõigel on kaal.
Kuningaloss, kus elasid Gustav Adolfi aegsete rootslaste kõrged isandad oli minu jaoks segunenud tänapäevaste sündmustega. Rootsi kuninga asutatud gümnaasiumi olin ma lõpetanud 1978. aastal. Siis kandis ta veel Tallinna 1. Keskkooli nime. Minu Rootsi reisi ajaks oli ta juba muudetud Gustav Adolfi Gümnaasiumiks. Need mõtted ja paljud teisedki nagu see, et Rootsis on siiani armees üks rügement, mis kannab Narva rügemendi nime ja et Drottinggatan tähendab Kuninganna tänavat ning seegi, et peale Gustav Adolfit valitses tema tütar, Rootsi tuntuim naisvalitseja kuninganna Kristina, kõik see segunes mu peas üheks suureks kihiliseks koogiks.
Kuhu oli jäänud see Rootsi, kus Stockholmi kohal tiirutas propelleriga tegelane Karlsson, kes elas kusagil katusel oma onnis? Kus on see Rootsi, kus Stockholmist sõideti suveks vanaema juurde Bullerby külla? Kus on see Rootsi, kus tegutsevad meisterdetektiiv Kalle Blomkvist? Kõrvus hakkas helisema lauluviis „Mu kodu on Roslagen, Rootsimaa rand, sind alati armastan ma…"
Tagasiteel bussi peale, mis viis mind kai äärde, kus ootas Baltic Princess, üritasin ma Stockholmist kaasa osta mingi tassi või kruusi või vähemalt pisikese taldriku kas Rootsi või Stockholmi lipu või vapi või mõne muu sümboliga, kuid see ei õnnestunud. Neid asju polnud lihtsalt saada üheski ajalehepoes või suveniiributiigis. Kõik olid mingid seriaalide tegelased või rahvusvaheliselt tuntud löökfilmide kangelased. Rootsi oma sümboolikat ei leidunud mitte kusagilt. „Kõigel on kaal," mõtlesin ma uuesti.
See oli tagajärg rootslaste üliliberaalsele migratsioonipoliitikale, mida nad viljelesid viimased viiskümmend aastat või isegi kauem. Vana head Rootsi kuningriiki ei olnud enam, oli uus segunenud rahva ja vaadetega globaal-liberaalne kooslus, kuhu viimasel ajal on juurde tulnud lisaks muudele õudustele veel rohepöörde tulihingeliste pooldajate diktaat ja heteromaailmaga otsustavasse võitlusesse asunud sootute ja hingetute tegelaste tulv. Sinna juurde ka juba mainitud rahvaste paabeli internatsionaalne rahvusvähemuste enamus.
Pilt ongi koos ja see pilt on nukker. Valgete rootslastega rääkides olin alati hämmastuses, kui jutt jõudis sinna punkti, miks on Rootsi lasknud oma maale nii palju võõra mentaliteedi ja võõra nahavärvi kandjaid. Vastuseks oli alati üks ja seesama argument. See olevat solidaarsus, mis sunnib rootslasi mõistma ja tolereerima neid sisserännanuid, kes omal maal elada ei saa või toime ei tule ja keda Rootsi kui heaoluriik peab toetama. Rõhk oli alati sõnal „peab".
Selles punktis lõppes mul jutt rootslastega alati ära. Paistis nii, et rootslased on valmis armastama kõiki ja kõike, peale oma rahvuskaaslaste ja iseenda. Kas tõesti viis sellise tulemuseni neutraliteedipoliitika ajamine riigis, kes sõdis viimast korda 1808–1809. Kas Malmö on veel Rootsi linn või kuulub ta agressiivsetele muulastele? Küsimus on retooriline!
Kas Stockholmi teatud linnaosad on enam rootslaste omad? Kas rootslaste jaoks hukutav migrantide juurdevool peatub üldse kunagi või ei? Kas praegune olukord maailmas mõjutab rootslasi lõpuks ärkama ja oma rändepoliitikat ja rohepoliitikat ja globalismipoliitikat ning sotsialismi ning neomarksismi poliitikat muutma? Kas Eesti peab ilmtingimata tegema järgi kõiki rootslaste omal ajal tehtud vead või suudetakse siin maal midagi sellest vältida? Praeguste valitsejate all ilmselt mitte.
Mis siis saab, mis siis üldse saab? Mitte midagi head eestlastele ja neile rootslastele ning soomlastele ning prantslastele ja inglastele ja sakslastele ja itaallastele ja hispaanlastele jne. Kõigile neile, kes ei taha muutuda rahvustena olematuks, suure globaalse veski veskikivide poolt läbi jahvatatuks.
Paabeli torn ei ole tore ettevõtmine ja europaabel ei ole hea koht valgele eurooplasele. Sellest ei paista enam eriti keegi aru saavat. No eks siis tuleb omasuguste mõttekaaslastega suheldes, sirge seljaga oma olelusvõitlust edasi pidada ning mitte kuulata kibestunud „edumeelseid" vanasid kändusid ja noorepoolseid „kõikesööjad" globaliste, kes suudavad argumentide asemel ainult hülge moodi häälitseda ning rusikad rullis kõikide teistmoodi mõtlejate nina ees vehkida.
Kõigel on kaal ja ükskord võivad kõik sallimatud „sallijad" kahetseda oma alpe ja ebaõiglaseid sõnu ja tegusid.
Jõudes laeva ja heites oma kajutis asemele pikali, mõtlesin, et rootslastel on Rootsi ja migrantidel Rootsis on oma pitsabaarid ja töökohad ajalehe- ja ajakirja- ning tubaka- ja suveniiripoekestes. Väliseestlastel on Eesti Maja oma organisatsioonide ja seltsidega. Venelastel on nii Tallinnas kui Stockholmis oma sebimised ja asjaajamised.
Kõigil on kusagil midagi, aga kus on minu koht? Kas see laevakajut ongi minu kodu praegu? Kodu järgmiseks kaheteistkümneks tunniks. Siis, kui laev jõuab kodusadamasse ja ma selle pealt maale astun, kuhu mul õieti minna on? Mis mind ootab Tallinnas? Kas pean jälle hakkama pidama lõputuid võitlusi eilsete komsorgidega ja partorgidega, kes olid leidnud endale taasiseseisvunud Eestis soojad kohad? Kas ennast skautmasteriteks tituleerivad jobud on tõesti see seltskond, keda ma jälle nägema pean?
Oh ei, ei tahtnud enam. Igat sorti „patrioote", kellele viirastus, et nad on ajaloo talletajad ja peaaegu et Alfons Rebased või Paul Maitlad, ning proled, kes puust püssidega lagendikul põõsavilus „Põuavälku" etendasid, enam näha ei tahtnud.
Kus on kurva kodu? Eesti Sõjahaudade Hooldeliit oli riigi poolt rahastuseta jäetud ja vaat et riigi ja rahvavaenlaseks kuulutatud. Imestan siiani, kuidas Hooldeliidu tegevjuhil Tiina Tojakul jätkus energiat ja mehisust kogu toonane terror koos kohtuasjaga üle elada ja kohtus võitjaks tulla. Praegu meenutan neid aegu ja mõistan, et siis ei olnud asjad veel nii hullud kui praegu. Polnud veel totaalset koroonaterrorit ega omasooliste abielude propaganda pealetungi ning ei räägitud veel vihakõneseadustest. Kaja Kallas ei olnud veel peaminister ja vana Kallas oli 2009. aastal Euroopa Komisjoni asepresident.
Juba aastal 2009. sain ma aru, et minusugustel ei ole Eestis kohta ette nähtud, aga siis oli veel alles lootus, et midagi saab ära teha Eesti õigele kursile tagasitoomisel. Oo, kui naiivne sai siis veel oldud ja usutud, et oma kahe ampriga on võimalik hakata kõrgepingeliini vastu. Siiski on oma mõtete avaldamine oluline ka praegu. Selle tunnistuseks on kasvõi see, kui vihaselt teatud tegelaste poolt neid mõtteavaldusi vastu võetakse.
See näitab, nagu ütles mõni aeg tagasi Tõnis Mägi, et oleme torganud õigesse herilasepessa ja torganud õige sügavale. Kõigel on kaal. Tõnis maksab siiani sellega, et on jätkuvalt tühistatud. Huvitav on asjaolu, et talle heidavad seda ette nii tühistajad ise kui mõned niinimetatud „pooldajad".
„Tempora mutantur et nos mutamur in illis." Raske on vaielda muistsete roomlaste õiglase ütlusega. Jääb vaid lisada, et kui ajad muutuvad, siis mina ei kavatse muutuda. Praegu ei ole sellised muutused, millega ma kaasa lähen. Inimeseks olemise nimel ei lähe ma nende muutustega kaasa mitte. „In solitudine mea, fortitudo mea." Ma tunnistan sellist ühiskonda, kus pädeb Marcus Tullius Cicero omaaegne ütlus „honesta vita beata est".
Ka halb võim on kahjuks võim, aga see ei tähenda seda, et halba võimu peab toetama. On amoraalne toetada halba võimu, mida teostab halb valitsus, hirmust, et vastasel korral saabub „surm, nälg ja pissihäda".
Kaose ja sõjaga ähvardab meid praegune Kaja Kallase juhitud lähikond. Kaja on ennast ümbritsenud sipelgakaru koonusid meenutavate näoilmetega pugejate poolt. See klikk ähvardab eesti rahvast kaose ja hävinguga, juhul kui võimu kaotab ennast asendamatuks riigijuhiks tituleerinud köögitüdruk.
Vene-Ukraina verine heitlus on Kaja Kallasele ülimalt kasulik, kuna võimaldab tal kõik tema pehmelt öeldes ebapopulaarsed eksperimendid rahva kallal ajada sõjaaja tingimuste kaela. Kaja unustab selle, et Eesti ei sõdi Venemaaga. Selle vea tahab ta aga peagi parandada ja Eesti sõtta, õigemini sõjatanki lükata. Ise ta samal ajal ei kavatse minna rindele, kiiver peas ja sanitaripaun üle õla, haavatud võitlejaid tulejoonelt ära lohistama ja neile esmaabi andma.
Oma õigustuseks toob ta tunnustuse, mida on tema tegevus pälvinud Läänes. See tunnustus tuleb vanadelt ja ammu kipsistunud ajudega euroliberaalsetelt globaalpoliitika läbiviijatelt. Saksamaa sotside valitsuselt saadud auhind eelmise aasta lõpus, nagu ka Kreekas saadud Ateena Akadeemia auhind on tegelikult vasakpoolsete omavaheline, vastastikune tunnustamine. Kreeka peaminister Kyriakos Mitsotakis on küll konservatiiv, kuid kohaliku vasakpoolse opositsiooni surve tõttu nõus oma riigis lubama abieluvõrdsuse seaduse vastuvõtmist.
Hiljuti kuulsin tänaval kõva lärmi, kui väliskülaliste delegatsiooni saatsid ruigavad ja huilgavad saatemeeskonna autod oma vilkurite ja sireenidega. Sireenide pröökamine meenutas mulle väga Kaja Kallase pröökamisi riigikogus, kui ta puldist saadikutele ülevalt alla oma põlglikke pröökamisi pähe kallab. See harakahäält valjuhääldist kuuldavale toonud sireenitaja oligi „kollektiivne Kallas".
Kõigel on kaal ja see kehtib ka Kaja Kallase suhtes.
Ta ei tea seda praegu veel, aga laul nimega „Eesti Vabariik" ei ole veel lõpuni lauldud.