Ossinovskil on ükskõik, kas tegemist on muulastega või kohalikega, kuna ta hoolib vaid iseendast ja oma perekonnast. Just tema perekonnas ringlev raha kindlustas talle hea sisenemise kohalikku poliitilisse laotusesse, kus ta nüüd lendab dirižaabli kombel edasi ja tagasi, kogudes kõrgust oma trajektoorile, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Tallinnas on linnapea kohale asunud sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski. Läbi aegade on sotside kreedoks olnud lihtne valem – kõikidelt ühiskonnakihtidelt kõik ära võtta ja siis omavahel ära jaotada. Ära võtta kõigilt, aga jaotada ainult omade vahel. Kes omadest on võimutipule lähemal, see saab röövitud noosist suurema osa. Seda nimetavad nad ise võrdsuse printsiibiks.
Sotsiaaldemokraadid on poliitiliselt olnud alati sellised prostituudid, et nendega koostöös on läbi aegade pettunud ja seejärel sellest loobunud nii bolševikud, nagu see oli eelmise sajandi esimesel poolel Venemaal, kui ka rahvussotsialistid, nagu see oli samal ajastul Saksamaal. Sotsiaaldemokraadid on olnud nii põhimõttelagedad, et on alati valmis maha müüma kõike ja kõiki. Tallinn sai nüüd sellise partei ühe juhtfiguuri endale linnapeaks.
Ossinovski räägib eesti keelt, kuid eestlasi põlgab, ja põlgab sügavalt. Ossinovski ei lubanud kellelegi Nikita Hruštšovi kombel näidata „Kuzkina matti", kuid näitab ometi. Ossinovski ei hooli ei kodanikest ega mittekodanikest.
Ossinovskil on ükskõik, kas tegemist on muulastega või kohalikega, kuna ta hoolib vaid iseendast ja oma perekonnast. Just tema perekonnas ringlev raha kindlustas talle hea sisenemise kohalikku poliitilisse laotusesse, kus ta nüüd lendab dirižaabli kombel edasi ja tagasi, kogudes kõrgust oma trajektoorile.
Aeglaselt, aga kindlalt rihib ta oma erakonnas esimehe kohale. See koht on talle täitsa paras ja pole ühe korraliku eestlase asi võrrelda ja mõtelda, kas punaste pealikuks sobib rohkem virtsaste kummikutega brigadir Lauri või poriste kalossidega esimees Jevgeni.
Oli aeg, kui Estonia teatri taga paikneva 1905. aasta sündmustele pühendatud monumentaalskulptuuri juurde kogunesid tollaste sotside juhtfiguurid. Seda monumenti kutsuti rahva hulgas „Peatage takso".
Üks, kes sinna omal ajal 1. mail punaseid nelke viis, oli sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. Eiki oli tubli nõukogude aegne autotranspordi- ja maanteetöötajate ametiühingute esimees, kes kuulus EKP ridadesse, kuhu astus 1988. aastal. See oli aasta, kui mina astusin rongi, mis viis mind Saksamaale. Eiki astus aga EKP-sse. Vaatamata sellele, et meid õpetasid koolis samad õpetajad ja et sel kaugel ajal kuulasime me sama muusikat, kujunesid meie poliitilised vaated ja hoiakud väga erinevateks.
Erinevalt Ossinovskist ja Läänemetsast oli Nestoril oma töömehe elu alguses kuus aastat vaja nühkida Keila Autobaasi osakonnajuhataja kohal ning alles siis asuda ühiskondlikule tööle põhikoormusega. Temast sai Autotranspordi töökaitse peainspektor ja alles siis ametiühingu esimees.
Ossinovski ja Läänemets ei pidanud enne oma parteilise karjääri algust seda tegema. Ossinovski õppis Tallinna Reaalkoolis ning seejärel Tartu Ülikoolis. Seal kaitses ta bakalaureuse kraadi Nietzschest. See annab tunnistust sellest, et tegu ei ole sugugi hambutu punasega. Järgnenud õpingud Inglismaal vaid kinnitavad selle tegelase vasakliberaalse maailmavaate kujunemist.
Läänemets on olnud noortejuht. Skautide ja kooliõpilaste ning üliõpilasesinduste aktivist. Tallinna Ülikooli liberaalses keskkonnas imes ta enda sisse kogu punase laga, mida sellel koolil pakkuda oli. Tööks oli sellel tegelasel rääkimine, rääkimine ja veelkord rääkimine. Elukutselise demagoogi musterkuju. Kui rääkimine muutus juba kogemuste kasvades kõnelemiseks, algas tõus ka parteikarjääri redelil ja
Rahvaliidu ning sotside ühinemise ebaõnnestumise järel 2010. aastal astus endine Rahvaliidu juhatuse liige ja volikogu aseesimees Läänemets sotside parteisse. 2022. aastal sai ta sotside esimeheks.
Tallinn on lisaks Narvale ja Kohtla-Järvele ning Tapale ja Jõhvile muutunud vene enklaaviks Eestis ning see protsess on tagasipöördumatu. Ossinovski on sisimas suhteliselt askeetlik natuur ning temast saab peagi Suslovi taoline punane parteikuivik.
Väidetavalt plaanis Stalin teha Mihhail Suslovist oma mantlipärija, kuid Hruštšovil õnnestus oma pooldajatega saada võim peale Stalini surma ja Beria kõrvaldamist enda kätte. Vaevalt, et Ossinovski soovib võimu Eesti üle. Talle jätkub võimumängudest sellises liivakastis nagu Tallinn küll.
Tallinna kodanikel läheb tema valitsemise all elu ebamugavaks. Tegemist on muulasega, kes põhimõtteliselt ei seedi eestlasi. Eestlased peaksid teoreetiliselt olema oma maa ja selle pealinna peremehed, aga Ossinovski peab rahvuslust ohtlikuks ning suisa kahjulikuks ning midagi head selliselt eestlaste põlgurilt oodata ei ole ega saagi olema.
Oma näuguva kõnemaneeriga ei peta Ossinovski kedagi. Temasuguste kohta on olemas tabav ütlus – „kivist käsi sametkindas". Oma piruette ja parketil liuglemisi kassi kombel näugudes sooritades meenutab ta kõige enam mõnda Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustuse tegelast, kes saadab muinasjutulisi sigadusi korda, ise kergelt kohalt kohale hüpeldes ja nurru lüües.
Ossinovski on hetero, kuid teisi selliseid ei salli. Ta ei salli ka LGBT rahvast. Ta ei salli ei valgeid ega mittevalgeid, kuna ei salli üldse kedagi. Kunagi püüdis ta ühel valimisjärgsel peol Balti jaama turul asuvas lõbustusasutuses peita kaamera eest intervjuu ajaks ära veiniklaasi, mida hetk tagasi käes hoidis. Samuti üritas ta varjata seda, et suitsetab, kuigi Marlboro Light oli tal sel ajal taskus.
Mismoodi on nende asjadega praegu, ma ei tea, aga seda, et talle meeldib rohkem näida kui olla tean ma küll. Selge on see, et hullem kui Ossinovski oleks linnapea kohal olnud hull Marusja või Läänemets, aga miks peab Tallinna linnapea üldse sots olema.
Muidugi oleks Ossinovskist hullemaid linnapea kohal olijaid veel. Näiteks Gräzin, kelle põhiline ülesanne tema enda arvates siin elus on nalja teha. Kindlasti oleks Ossinovskist hullem Pere, kes lugemise ja kirjutamise selgeks õppimise käigus unustas mõtlemise õppimise ära.
Vaatamata palju hullematele variantidele ei saa usaldada linnapea kohal tegelast, kes lasi oma kunagise aktsiisipoliitikaga eestlaste raha voolata Lätti. Tema aetud alkoholipoliitika on siiani paljudel meeles kui üks katastroof.
Tegemist ei ole niisiis mingi linnapeaga, vaid nagu omal ajal öeldi: linna täitevkomitee esimehega. Seltsimees gorispolkomi (gorodskoi ispolnitelnõi komitet) esimees on Ossinovski, aga mitte linnapea.
Ossinovski on omadele võõras ja võõrastele tõbras. Ta müüb maha kõik, nii omad kui võõrad ega tee teist nägugi. Ossinovski teab, kus vähid talvituvad, mida konn talvel teeb ja millises sahtlis pähklid on. Teab, aga teistele ei ütle.
Vot selline tegelane on uus linnapea Jevgeni Ossinovski. Üks hea asi on tema näite näol siiski olemas – üksnes see, et eesti keel on ära õpitud, ei tee kellestki veel Eesti patriooti. Jevgeni Ossinovski moto on „ostan võimu ja müün kõike" ehk teisisõnu öeldes „kõik müügiks".