Kolisevate ämbrite kangelanna kolistab oma karjääri katastroofi poole, aga Eesti maine saab selle katastroofi käigus palju kannatada. Eesti Vabariik kaotab suures osas tõsiseltvõetavuse ja muutub operetlikuks amatöörteatri mainet omavaks palaganiks, kirjutab Jüri Kotšinev.

Inimesel ei ole elus antud suuremat õnne kui see, et tal on võimalus sündida, elada ja surra oma sünnimaal, maal, kus kõik on talle loomupäraselt omane, harjumuspärane ja normaalne. Seda kõike juba põlvkonniti, esivanematelt päritud tavade ja traditsioonide valguses.

Esivanemate vaimne pärand ja nendelt päritud maine omand on need kaks vaala, millel püsib või vähemalt on kunagi püsinud iga korraliku riigi ja ühiskonna uute põlvkondade sirgumine oma riikide uuteks tegijateks. Nendeks tegijateks, kes uue lainena astuvad eelnenud põlvede asemele. Iga uus põlvkond on seega siduv lüli möödunud ja tulevaste aegade vahel.

See põlvkond, kes astub lahkuva asemele, on põlvkond nimega „tänane". Selle kõige kinnituseks on fakt, et muistne priiuse aeg andis eestlastele nii tugeva võnke, et läbi seitsme sajandi suudeti elusana hoida iha vabaduse ja omariikluse järele.

Sellele lisandub eelmisel sajandil omandatud ja meelde jäetud kogemus, vahemikust 1918. kuni 1940. Omariikluse paarkümmend aastat ei hävinenud inimeste mälust ning elas edasi ka kõige pimedamal punase katku valitsemise ajal sõjast ja okupatsioonist räsitud Eestist.

Eelmise sajandi lõpus sündis eestlastele uus ja suisa imena tunduv võimalus, saada taas omariikluse kandjaks rahvaks. See oli tegelikult tõeline ime arvestades, et veel 1985. aastal tegeleti NSVL-s selliste absurdsustega nagu võitlus veinitootmise vastu, mille käigus hävitati veinimarjade istandused Krimmis ja Moldovas.

Sama jabur ja absurdne oli „uutmismeelsete" tippkommunistide katse peatada või vähemalt oluliselt piirata viinajoomist terves NSVL-s, kaasa arvatud Vene NSFV. Nõukogude Venemaal oli välja kujunenud „vanaks ja heaks" traditsiooniks joomine. Võõrutada nõukogude inimest joomisest oli ülesanne, millega ei olnud keegi kunagi hakkama saanud. Sellist absurdi nägi ja koges omal nahal tollal ka NSVL-i kuulunud Eesti NSV.

1985. aasta oli aasta, kui EKP esimene sekretär ja Eestimaa tollane juht Karl Vaino Moskvasse sõitis, et koos teiste N. Liidu vabariikide vanameelsete juhtidega Gorbatšov maha võtta. Gorbatšovil õnnestus aga NLKP peasekretärina koos teda toetanud „uutjatega" vanade kommunistide rünnak tõrjuda ja oma uutmispoliitikaga jätkata.

Kõik lõppes talle ja tema meekonnale lõpuks siiski halvasti ning 1991. aastal lakkas NSVL olemast. Uutmisega ei saanud ravida ravimatult haiget riiki ega ühiskonda, mis oli omal ajal sündinud suurest kuriteost – 1917. aasta oktoobrirevolutsioonist. 

Eesti kasutas oma võimalust peale seda revolutsiooni ning 1918. aastal kuulutati välja iseseisvus, mida suudeti hoida Venemaal alanud kodusõja karide vahelt läbi tüürides. Peale Vabadussõda kinnistus Eesti Wabariik ja püsis 1940. aastani.

1991. aastal suutis Eesti uuesti oma rahvaga välja tüürida tohutu, seekord punase impeeriumi rusude vahelt ning vabaduse vetele purjetada. Oli ülim lootus ja isegi kindlus, et nii see jääbki, aga ei jäänud.

Maailma suured ja vägevad olid juba siis pannud aluse „uuele maailmakorrale" ning kunagise utoopiana tundunud Euroopa Ühendriikide idee, millest kirjutasid ka omaaegsed Venemaa punased teoreetikud, hakkas ilmet võtma ja Euroopa Liidu sildi all neelas globaalne, rahvusriikideta poliitiline monstrum Euroopa Liit oma raudsesse haardesse Euroopa riigid.

Ega USA-gi jäänud ilma globalismist ning liberalismi katkust, kus sallivuse, võrdse kohtlemise ja ülima tolereerimise loosungite all anti roheline tuli kõiksugu liiki väärastunud maailmanägemustele ning avati riigipiirid migrantide tulvale. Vana „kahekorruseline" Ameerika kadus ja linnade slummistumine ning kunagiste tööstuspiirkondade ääremaastumine kasvas ja kasvas, kuni jõudis „demokraatia kantsi" nime kandval maal muutuda plutokraatia, korruptsiooni ja globaalse marksistliku liberalismi keskuseks. 

Eestis ei olnud need suured maailmapoliitiliste laamade liikumised üheksakümnendate alguses nähtavad. Peagi selgus aga tõsiasi, et vaba maailma vetel purjetamine ei ole nii vaba ja sõltumatu midagi. Eesti sai riigina kogeda tõsiasja, mida Kaja Kallas siiani aru pole saanud. Nimelt seda, et kõik riigid ei ole võrdsed, ükskõik kui valjuhäälselt seda ka ei deklareerita.

Eesti hääl ei kõla sama veenvalt ja tugevalt Euroopa Liidus nagu Saksamaa või Prantsusmaa või Itaalia hääled. Kaja Kallas jäi uskuma ametlikke muinasjutte, et Euroopa Liidus on kõikide liikmete hääled võrdse kaaluga ja käitudes väikesest Eestist pärit, ajutiselt kõrgele pääsenud euroametnikuna, suhtus ta oma „suurtest riikidest" pärit kolleegidesse nagu oma alamatesse.

See oli suurim viga, mida ta teha sai. See polnud isegi tavade ja traditsioonide rikkumine. See oli isegi seaduste rikkumisest hullem, kuna see oli Viga suure algustähega. Oma nõukogudeaegse nooruse „kannatuste" eksponeerimine ja nendega eputamine Euroopa kolleegide ees oli samasugune viga nagu üleolev suhtumine suurte riikide poliitikutesse.

Kolmas suur viga oli Kaja Kallase suutmatus pidada nõu või kuulata kellegi nõuandeid asjades, millega ta turule tuli, soleerides oma algatustega nagu vilets köieltantsija kogenud ja vilunud suurte tegijate ees. Eestis oli tal võimalik eputada oma diletantliku poliitilise pagasiga. Siin sai oponentidest üle kraaksudes ja jalga vastu põrandat trampides mängida solvunud printsessi herneteral või inetut pardipoega, kes peagi kauniks luigeks sirgub.

Euroopa Parlamendi poliitiliste haide akvaariumis sellised pirtsutamised läbi ei lähe. Ilmselt rehkendas Kaja oma algsetes plaanides nagu ka Ursula von der Leyen, et USA presidendiks saab globalist, demokraat Kamala Harris ja siis saavad „sõbrannad omavahel" nii maailma kui ka Euroopa ja USA probleeme koos ja üksmeeles lahendada.

Nii aga ei läinud ja selle asemel, et arvestada muutunud olukorraga, esitas Kaja Kallas oma nurgelises inglise keeles absurdseid poliitilisi algatusi, nagu poleks midagi muutunud. Ursula von der Leyen oli kogenum ega teinud selliseid vigu nagu Euroopa struktuuride „kõrge ametnik".

Kaja muud ei teegi kui üks ämber teise otsa. Kolisevate ämbrite kangelanna kolistab oma karjääri katastroofi poole, aga Eesti maine saab selle katastroofi käigus palju kannatada. Eesti Vabariik kaotab suures osas tõsiseltvõetavuse ja muutub operetlikuks amatöörteatri mainet omavaks palaganiks. Kui sellele õnnetusele lisada veel sellised eurosaadikud nagu Marina, Jüri ja teised „meie aja kangelased", jääb Eesti saadikutest parandamatu mulje. 

Suur murrang ja platsi puhtaks löömine vanadest konformistidest ning kollaborantidest jäi omaaegsetel vabadusvõitluse pidajatel tegemata. Eesti Kongressi ja ERSP tuumik jättis iseseisvuse taastamise järel oma tohutu ja tänuväärse töö teise poole – vanade nõukogude aegsete tegelaste isoleerimise riigi elu juhtimisest ja ühiskonna kallutamisest – tegemata.

Ma saan aru, et ühelt seltskonnalt ei saa nõuda kahte asja korraga – vana korra lammutamist ning selle korra riismete koristamist, aga samas, nähes pooleli jäänud töö tulemusi, oleks pidanud selle vana lammutamise siiski lõpule viima. Ehk oleks siis Lauri Läänemetsa lai naeratus vähem lai ja Riina Sikkuti silmad poleks nii vilavad. 

Tarkusel „Kui inimene on loll, siis peaaegu igavikuks", on sügav mõte, mida elu on korduvalt tõestanud. Üks teine tarkus – „Tark õpib vaenlastelt rohkem kui loll sõpradelt" on samuti väga tabav.

Kaja ei kohanda nimetatud tarkusi endale. Ta arvab, et targa ja hea inimese tunneb niigi kaugelt ära. Ennast arvab ta väga targa ning hea olevat.

Tema noorus möödus nõukogude nomenklatuuritöötaja perekonnas ja suureks kasvas ta just sellise, endise punase nomenklatuuri värvivahetanud tegelase ja tema kaaslaste keskkonnas. See keskkond sillutas Kajale tee Eesti tänasesse poliitikasse, kus on vaid üks kultuuri mõõde – raha ja võimu põimumise mõõde.

Siit hüppas Kaja euroametnike rõõmsasse ja sumisevasse mesitarusse ja kõik olekski korras olnud, aga juhtus see, et USA-s tuli võimule vabariiklasest globalismivastane ja jõuline kuju Donald Trump. Kogu arenenud maailma poliitika on muutumas ja kohandumas USA uutele suundadele. Kõik on seda teinud, välja arvatud Kaja.

Põhjus on lihtne. Kallas arvab, et aitab vana ja järgi proovitud võte – lüüa jalaga vastu maad ja kraaksuda, kuni asjad lahenevad. Ta ei mõista, et seekord ei lahene.

Kaja ämbrite kolinat on kuulda nii läänes kui idas. Seda kolinat on kuuldud Euroopas, USA-s, Väike-Aasias ning peagi ei ole enam ilmakaart ega kohta, mis oleks sellest ämbrite kolinast puutumata jäänud. Kõige selle resultaadiks on tema ilmne potsatamine „kõrgelt Euroopa Parlamendi ametniku" kohalt tagasi siia Eestisse.

Häda vaesele Eestile. Kättemaks Kaja poolt algab ju kohe siin oma rahvuskaaslaste peal. Mõtlen suure kurbusega – „Vaene ja räsitud Eestimaa, mis sinust küll saab, kui Kaja tagasi tuleb".