Konservatiividel on praegu käes ajutiste raskuste periood. See laheneb kindlasti. Kellel jätkub usku sellesse, et konservatiivide päralt on ükskord võit, sellel on praegu lihtsam elada kui usu kaotanutel, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Viimased poliitilised sündmused on olnud dramaatilised ja turbulentsed. Peale Euroopa parlamendi valimisi puhkes kõige suuremat järelkaja ühiskonnas tekitanud „EKRE sisetüli". Süvariigi kaua kavandatud ja läbiviidud operatsioon sai loomulikult oma kajastuse õli tulle valavalt riiklikelt peavoolumeedia lipulaevadelt.
Seoses sellega meenus mulle aeg, kui EKRE sai moodustada valitsuse koos Keskerakonnaga ja Isamaaga. See oli aeg, kui süvariik hakkas tegutsema, et vahendeid valimata nimetatud koalitsiooni (hüüdnimega EKREIKE) võimult eemaldada.
Sel ajal hüsteeritses üks tuntud Reformierakonna tegelane, kes oli siis riigikogu liige, ja ahastas, et „nüüd ootab meid kõiki ees pikkade nugade öö". Vaevalt, et see inimene andis endale aru, millist teemat ta puudutas. Millega lõppes EKRE valitsuskoalitsioonis olemine ja milliseks kujunes selle koalitsiooni saatus Jüri Ratase juhtimisel, teame me kõik ja peaksime veel hästi mäletama.
Praegune sisetüli EKRE-s ei meenuta mulle kuidagi pikkade nugade ööd, vaid pigem pikkade vaidluste päevi. Siiski on ka praegu nii mõnigi isehakanud poliitikahuvilisest „ekspert" kasutanud EKRE sisetüli kirjeldamiseks igasuguseid epiteete ja võrrelnud toimunut samuti „pikkade nugade ööga".
Pisut ajalugu ei tee kunagi paha üle korrata. Kolmas Riik ehk Das Drittes Reich oli oma arengult, mis algas 1933. aastal Adolf Hitleri kantsleriks tõusmisega, jõudnud 1934. aastal nii kaugele, et Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei poliitilise võitluse pidamiseks loodud üksused Sturmabteilung (SA), mille üks loojatest ja põhiliseks vedajaks oli erukapten Ernst Röhm, hakkas tegutsema jõuliselt selle nimel, et Saksamaa tollane armee liituks SA-ga ja armee asemel oleks loodud uus relvastatud organisatsioon maamiilitsa sarnaselt.
Selle vastu oli aga enamus Saksamaa tollasest ohvitserkonnast ning ka kantsler ja Führer Adolf Hitler koos oma lähikonnaga. Hitleri lähikonnas mõistsid propagandaminister Joseph Goebbels ja Preisimaa siseminister ning Gestapo (Salapolitsei) tollane juht Hermann Göring selgelt, et Röhm tuleb peatada enne, kui ta riigipöördekatsega hakkama saab.
Esimeses maailmasõjas osales Ernst Julius Günther Röhm (s. 1887 Münchenis) teenides Kuninglikus Baieri 10. jalaväerügemendis (Köninglich Bayerichses 10. Infanterie-Regiment) ja teenides välja Raudristi esimese klassi teeneteristi. Erru läks ta kapteni auastmes. Samas auastmes läks erru I maailmasõja lõppedes Hitleri võimuletõusmise järel Preisimaa siseministriks saanud ja 23. aprillil 1933. aastal moodustatud riikliku Salapolitsei ülem Hermann Göring.
Peale kuulsa keiserliku õhuväe eskadrillikomandöri vabahärra Manfred Albrecht von Richtenhofeni surma sai Göring selle eskadrilli ülemaks ja hävitas õhulahingutes 21 vaenlase lennukit. Igal juhul olid kõik selle ajaloolise draama tegelased teeninud Saksamaa armees ja võidelnud I maailmasõjas. Välja arvatud Goebbels, kelle füüsiline puue (üks jalg oli teisest oluliselt lühem) ei võimaldanud tal sõjaväes teenida. Ta põdes seda hullu moodi ja püüdis seletada Hitlerile ja Göringile, et ka propagandasõda on sõda, kuid mehed naersid tavaliselt selliste väljaastete peale ja Goebbels ei saanud endale kuidagi sõjamehelikku staatust külge kleepida.
Kui Hitleri lähimad võitluskaaslased mõistsid, et Röhmi suhtes on ta liiga leebe ja sentimentaalne ega saa kuidagi vana võitluskaaslase vastu otsustavaid samme astutud, kandsid nad talle tõde moonutades ette, et Röhm on otsustanud toime panna relvastatud riigipöörde ja võimu enda kätte haarata. Selleks oli tema käsutuses mitmemiljoniline organisatsioon SA.
Ründerühmlased olid tavalisest töörahvast pärit löömamehed, keda Hitleri partei kasutas varem oma ürituste turvamiseks ja poliitiliste vastaste tegevuse halvamiseks ning torpedeerimiseks. Hitler uskus Göringi ja Goebbelsi, Himmleri ja Heydrichi ettekandeid ning lasi Ernst Röhmil kutsuda SA juhtkond kokku konverentsile Baierimaale Bad Wiessee puhkebaasi. 10. mai hommikul kell 6.30, kui peale konverentsi avaõhtu pidu magas enamus SA juhtidest ennast välja, saabus Hitler koos oma kaitseüksuste meestega SS organisatsioonist hotelli ning astus koos oma lähikonnaga Röhmi tuppa, püstol käes. Ta nimetas Ernst Röhmi reeturiks ning lasi ta arreteerida.
Röhm viidi Müncheni vanglasse. Hitler naasis Münchenisse kella 9-ks ning andis Goebbelsile käsu helistada Preisimaa siseministrile Göringile ning öelda vaid üks koodsõna. Selleks sõnaks oli „Kolibri". Algas operatsioon, mille käigus tapeti ilma kohtu ja uurimiseta 85 inimest, peamiselt SA liikmed. Nende hulgas oli Hitleri poliitiline oponent – Saksamaa Töölispartei vasaku tiiva juht Georg Strasser.
Röhm istus kuni 2. juunini Müncheni vangikongis, kuni tema juurde astusid kongi SS Brigadenführer Theodor Eicke ja SS Sturmbannführer Michael Lippert. Nad panid tema ette koikule püstoli Parabellum P08 ühe padruniga. Röhm ütles meestele: „Las Adolf tuleb ise siia ja laseb mind maha." Adolf ei tulnud teda maha laskma, tema pihta tulistas Lippert. Kaks lasku. Üks kõhtu ja teine pähe. Röhm suri kui sõjamees. Ta ei niutsunud ega palunud ellujätmist. Muide, teda hävitama tulnud mehed ei olnud ka mingid kantseleirotid. Theodor Eicke juhtis SS Brigadenführerina hiljem idarindel relva-SS diviisi Totenkopf (Waffen-SS 3. Panzer Division Totenkopf). Sturmbannführer Michael Lippert juhtis hiljem relva-SS Flaami Leegioni (Waffen-SS Freiwillige Legion Flandern).
Püstol, millest sooritati kaks saatuslikku lasku Röhmi pihta, oli relvakonstruktori Hugo Borchardti poolt 1890. aastal välja töötatud ja Georg Lugeri poolt täiustatud ning 1908. aastal tootmisesse lastud kuulus Parabellum P08 Luger. Deutsche Waffen- und Munitionsfabrikeni tuntud toode kujunes nii mõneski mõttes Saksamaa II maailmasõja aegse relvastuse sümboliks. See 9 mm kaliibriga relv oli kasutuses laitmatu. Seda kinnitasid mulle nii Wehrmachti veteranid kui punaväelased, kes sellise relva trofeeks said.
Kirjeldasin lühidalt, mis asi oli tegelikult „pikkade nugade öö". Nüüd tahan ma küsida, kas ühe reformierakondlase ahastav ja teeseldud piuksumine oli tõesti adekvaatne, kui ta EKRE suhtes väljendas „pikkade nugade öö" kartust. Sõnu armastatakse tänapäeval loopida väga palju ja nagu ütles kunagi üks kavalpeast poliitik – "viimasel ajal uskumatult palju valetatakse".
See, mis toimub meil tänapäeval Eesti poliitikas, ei ole mitte „pikkade nugade", vaid „märgade pükste" öö.
Ratas kallistas oma koera, kuni pigistas sellest välja pileti Euroopa parlamenti. See ei tee temast aga ei lugupeetud poliitikut ega ka lihtsalt normaalset meest. Tegemist on ara ja võimukiimas inimesega.
Konservatiivne maailmavaade sunnib mind avaldama sügavat kurbust toimuva üle Eesti konservatiivide leeris, aga midagi uut ei ole siin maailmas ja kõik raskused on mööduvad.
Kõik läheb mööda ja alati saabub maikuu, kui sirelid õitsema hakkavad. Rahu tuleb säilitada ja hoida oma meeled kained ning emotsioonid vaoshoitud.
Konservatiividel on praegu käes ajutiste raskuste periood. See laheneb kindlasti. Kellel jätkub usku sellesse, et konservatiivide päralt on ükskord võit, sellel on praegu lihtsam elada kui usu kaotanutel.
Mina usun sellesse ja soovitan uskuda teilgi.