Tuleb mitte kummardada minevikus tehtud vigade tuhaaseme ees, vaid kanda edasi Loojalt saadud vaimuvalguse tuld, kanda tõrvikut, kui soovite. Selles on eurooplase kaosest pääsemise võimalus, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Konservatiivsus ei ole tuhahunniku ees kummardamine. Konservatiivsus on tule edasiandmine. Tõrviku ja vaimuleegi andmine tulevastele põlvedele. Teadmiste ja vaimuvalguse hoidmine ja jagamine liigikaaslastega, läbi ajaloo lõputute keerdkäikude ja ühiskonnaarengu kataklüsmide.
Praegu on meie valitsevate ringkondade ja neid teenindavate riigistruktuuride ametnike ning peavoolumeedia tegelaste seas konservatiivsus kui hoiak ja elustiil sattunud tugeva kriitika ning vaenamise alla. Mina olen konservatiivse maailmanägemise esindaja. Ma näen enda ümber painavat survestamist võimude poolt nende kodanike suhtes, kes julgevad ennast traditsioonide ja pärandi kaitsjateks nimetada.
Milles seisneb minu kui konservatiivi ja valitsuse juhtfiguuride erinevus? Vastandan ennast võrdluseks tuntud poliitikute Jüri Ratase ja Kaja Kallasega. Jüri Ratas ei tunne mind. Kaja Kallas ei tunne mind samuti, aga mina tunnen neid küll. Tunnen neid nende väljaütlemiste ja tegude järgi. Jüri Ratas ja Kaja Kallas ei saa minuga kuidagi rääkida, kuna nad mind ei tunne ega tunne ilmselt ka minusuguse maailmapildiga inimesi. Mina saaksin võimaluse tekkides nendega alati rääkida, kuna tunnen nende mõttelaadi ja nende maailma. See on riigimeeste ja riiginaiste maailm, kogu oma reeglistiku, eetika ja esteetikaga.
Ma ei kavatse nendega tutvuda kui indiviididega. Indiviididena nad mind ei huvita. Ratas ja Kallas ning kõik hetkel riigitüüri juures olevad poliitikud riigikogus ja valitsuses ei tunne oma valitsetavas riigis väikesi mutrikesi nagu mina. Mutrikesed tunnevad neid aga küll ja kujutavad päris hästi endale ette nende maailma.
Siin Eestis olen ma kodus. Siin ma elan. Ei Kaja Kallas, Jüri Ratas ega teised koalitsiooni kuuluvad riigimehed ja naised ei toida mind ning seega ka ei mõjuta. Ma olen vaba oma arvamuste avaldamisel ja mõtlen oma peaga. Ma olen ainelistelt neist sõltumatu ning võin endale lubada mõtlemist oma peaga. Oma avaldatud mõtete eest vastutan ma isiklikult
Kaja Kallas ja Jüri Ratas on seotud oma erakondadega, kus nad kumbki on juhipositsioonil ning seega nad ei ole oma mõtete avaldamisel sugugi vabad. Nad sõltuvad parteidistsipliinist oma erakondades ning poliitilistest mängureeglitest riigikogus ja valitsuses. Nad kannavad vastutust oma erakondade ees ja neist erakondadest moodustatud valitsuse ees. Isiklik vastutus asendub siin erakondliku ühisvastutusega.
Ma ei suru kellegi kätt laua all salaja. Ma suhtlen inimestega otse (juhul kui suhtlen), avalikult ja tean, milline nauding on oma tõekspidamisi avaldada, püüdmata kellegi meele järele olla. Oma tõe eest seismine ei vaja erilist julgust. Koorilauljad ei ole eksimatud ainult sellepärast, et nad koori moodustavad. Ka kooris võib nii mõnigi laulja teinekord mööda laulda. Oma tõe eest seisja on alati solisti rollis. Tema valenoodid kõlavad kohe, koor neid ei varjuta ega summuta. Solist on laval üksi ja vastutus kõige ettekantu pärast lasub personaalselt tema isikul. Ta on üksi elulaval ja kogu tema pädevus või ebapädevus on kohe kõigile kuulajatele hästi näha.
Mina elan oma kodus ning Kaja Kallase, Jüri Ratase ning paljude teiste valitsejate koorilaulud mind ei käsuta. Võib-olla peavad nimetatud poliitikud ennast üliinimesteks. Kui nii, siis tahan kinnitada, et üliinimesed ei asenda iialgi Loojat. Üliinimeste tee viib inimkonna alati ummikusse. Üliinimene ja tehisintellekt, mida viimastel aegadel järjest rohkem kummardatakse, on inimkonna suurimad vaenlased. Looja on alati tähtsam kõikidest üliinimese tõdedest ja väärtusest.
Argus ei ole tolerants.
Kapriis ei ole ehedus.
Jumalik alge inimeses ei kohandu iialgi mehhaanilise ja praktilise üliinimese loodud tehisintellektiga ja selle saavutustega.
Euroopa on valinud kaasajal tehisintellekti loomise tee ja keeranud selja oma loojale. Kaasaja Euroopat ilmestab kasuahnus, isekus ja lõputu meelelahutustarve. Parem pole lugu USA-s ega Hiina punases revisionistlikus diktatuuririigis. Ometi on Euroopa eurooplase ainuke kodu. Mida siis teha? Euroopat tuleb hoida traditsionalismi kursil.
Kristliku kultuurita ja valgustatud traditsionalismita ei ole eurooplastel Euroopas tulevikku.
Tuleb mitte kummardada minevikus tehtud vigade tuhaaseme ees, vaid kanda edasi Loojalt saadud vaimuvalguse tuld, kanda tõrvikut, kui soovite. Selles on eurooplase kaosest pääsemise võimalus. Vaimuvalgus päästab inimese digitaliseerituse ja tehisintellekti orjusest ja pimedusest.
Enda elu ei tohi hinnata nende järgi, kes on teist rikkamad, „edukamad", võimukamad või jultunumad.
Ma ei räägi konkreetsetest valikutest kodanikele. Valikud on kaubanduskeskuste lettide ees. Elu on võimalus kulgeda Looja poolt inimesele antud rajal. Elu on võitlus inimeseks jäämise nimel, võitlus kahejalgseks tarbijaks muutumise vastu.
Konservatiivsus on võitlemist väärt. Konservatiivsus päästab ja hoiab meie juuri. Ilma juurteta ei püsi üksi puu.