On õõvastav, millise innuga ja himuga ründavad ministrid nagu Riisalo ja Sikkut majanduslikult niigi nõrgas seisus olevaid kodanikke, toetudes oma ängistustegevuses siseministrile ja muudele ministritele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Praeguse valitsuse tegevus paljulapseliste emade, pensionäride ja invaliidide ning väikeettevõtjate ja töötavate inimeste ängistamisel tekitas minu jaoks küsimuse, miks võimurid seda teevad. Sain asja pisut uurides enda jaoks vastuse – sellepärast, et saavad.
Millise innuga ja himuga ründavad ministrid nagu Riisalo ja Sikkut majanduslikult niigi nõrgas seisus olevaid Eesti Vabariigi kodanikke, toetudes oma ängistustegevuses siseministrile ja muudele ministritele. See on väga õõvastav. See, et kaasaegsed punased elavad välja oma komplekse rahva haavatavama osa kallal on tegelikult kuritegu oma kodanikkonna vastu.
Ma ei hakka pikemalt võrdlema seda, keda meenutavad Sikkut ja Riisalo rohkem, kas Rosa Luxemburgi või Klara Zetkinat. Ma ei hakka tõmbama paralleele Läänemetsa ja Karl Liebknechti vahel. Võrdlemiseks tuleb ajas tagasi minna Saksamaa sotsiaaldemokraatide ja kommunistide tegutsemise algaegadesse ja seda ekskursiooni ei taha ma ette võtta. Vähemalt praegusel ajal mitte.
Sotsiaaldemokraatidest kirjutades märgin ära vaid niipalju, et omal ajal ei sallinud neid ei natsionaalsotsialistid Saksamaal ega bolševikud Nõukogude Liidus, pidades sotsiaaldemokraate libedikeks, kes reedavad kõiki oma liitlasi ega ole usaldusväärsed poliitilise võitluse pidamise partnerid. Kui juba Stalin ja Hitler mõlemad suhtusid sotsiaaldemokraatidesse, kes tegutsesid Saksamaal või Venemaal, ühteviisi halvasti, siis olid neil selleks väga mõjuvad põhjused.
Neomarksistlikust kaasaegsest poliitilisest võnkest, mis ujutas üle kaasaegse Euroopa ja mille uus tulemine on hullem kui eelmise sajandi esimesel veerandil, on innustust saanud punased liikumised, globalistid, rohehullud ja igat liiki soovõrdsust taga ajavad pöörased tegelased. Muu hulgas on saanud seda innustust ka Eestis tegutsevad sotsialistid ja reformikommunistid, kes kuuluvad siiani liberaalsesse internatsionaali ning elavad oma haigeid ühiskonnamuutmise fantaasiaid rahva peal julmalt ja jultunult välja.
Kunagi oli üks praegune sotsialist, kes siis veel mingisse erakonda ei kuulunud, kuna siis oli veel nõukogude aeg, maalinud ühe meeleoluka maali. Maalil oli kujutatud läki-läkis ja vatijopes, kirsadega vanamees, kes vihtus kükatantsu parketil, taustaks varietee tantsijannad paabulinnu- ja straussisulgedega ehitud kostüümides. Maali nimi oli „Vana Jevsei vihub kükatantsu".
Lauri Läänemets on täpselt selle kükatantsu vihtuva vana nässi moodi, ainult ilma habemeta. Proua Riisalo meenutab aga väga omaaegseid naisliikumiste aktiviste, eriti kui ta etendab riigikogus talle esitatud küsimustele vastamisel minestuse eelset solvumise astet.
See oli siis, kui rahvasaadik Vooglaid temalt paljulapseliste emade õiguste kitsendamise kohta aru päris. Seltsimees Riisalo meenutas oma vastusest keeldumise ajal mitu korda minestama aetud „kaunishinge", kes ei kavatsegi enam meelemärkusele tulla.
Kogu seda seltskonda, mida kujutab endast praegune valitsus, võib võrrelda omaaegse saadikute nõukogu (sovet deputatov) ehk sovdeepia bandega. Puudu on vaid revolutsiooniliste madruste puuvillased valge-sini triibulised madrusesärgid ja punased rätid piigadel peas. Nad kõik on justkui välja karanud punarevolutsioonilise ajakirja „Nõukogude madrus" veergudelt ja puudu on ainult kunagist anarhisti ja Nestor Mahno bande võitlejat meenutav Indrek Saar.
Mahno enda moodi olev vana sotsialist Eiki Nestor on ju tegelikult ka praegusest röövlibandest Stenbocki majas puudu, aga äkki ta leitakse veel üles, pühitakse tolmust puhtaks ning rakendatakse võitluses inimliku elukorralduse vastu. See juhtub siis, kui kohalikud punased asuvad „viimsesse võitlusse" veel allesjäänud normaalsete kodanike vastu siin riigis.
Kui valijad nüüd ka ei ärka sellest unest ja peataolekust, mis pani neid miskipärast valima praeguse valitsuskoalitsiooni erakondade poolt, siis ei päästa Eesti riiki enam miski.
Soovitan siiralt inimestel ärgata apaatiast ja valmistuda järgmisteks valimisteks. Ärge valige punaseid, kollaseid ega rohelisi parasiite mitte kuhugi ja mitte kunagi. See on ainus võimalus lõpetada Eestis neomarksistlik, liberaalne ja globalistlik orgia.