Valitsuse istung Foto: valitsus.ee

Probleem ei seisne selles, et Euroopa Parlamenti sõidavad need, keda sinna valiti, vaid selles, et praegune valitsuskoalitsioon jääb siia. Just nende tegevusega, mis eestlasi lõhub ja ängistab ning rahvast lämmatab, tuleb pidada leppimatut võitlust, tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Valimised on möödas. Valimised tulevad ja lähevad, elu läheb edasi. Elu kestab ja vaatamata sellele, keda saatis edu järjekordsetel poliitilistel jõukatsumistel, voolab Emajõgi oma jõesängis samamoodi nagu muistsetel aegadel.

Emajõe voolu ei mõjuta ei Tartu linnavõimude tegevus ega selle niinimetatud edumeelse kultuuri ja teaduse kantsi ning „Tartu vaimu" nime kandva Emajõe Ateena edumeelsete liberaalide ja piiride laiendajatest, globalistidest aktivistide särtsakad tantsuetüüdid.

Lipud, mis peaaegu kõigi vikerkaare värvidega kaetud, õlgadel ja kurgede paaritustantsu meenutavad tantsusammud jalgades, keerutavad globaalaktivistid oma surmatantsu ning tõestavad järjekordselt, et ainuüksi inimeseks sündimisest on vähe, et elada oma elu inimese kombel.

Inimeseks tuleb mitte ainult sündida, vaid selleks ka kujuneda ja kasvada. Areneda inimeseks ja peale selle veel meheks või naiseks ei ole protsess, mis oleks varnast võtta. Selleks arenemiseks on vaja vaeva näha, palju vaeva. Keegi ei viitsi tänapäeval aga vaeva näha, vaid järgitakse globalistide eeskõnelejate poolt ette söödetud suurt valet sellest, et inimene ei pea üldse pingutama, vaid peab hoopis sugude vahelises suhtlemises laiendama ja avardama traditsioonilisi piire.

Selliseid piiride avardajaid on alati olnud seal, kus on toimunud ühiskondlikud globaalsed katastroofid, mis degenereerivad ühiskondi. Nende katastroofide nimi on „revolutsioonid".

Eelmise sajandi alguses oli üks selline „piiride avardaja" Aleksandra Kollontai. Vene Impeeriumi vägede polkovniku Mihhail Domontovitši tütar Aleksandra abiellus kindralmajor Vladimir Kollontaiga. See abielu kestis kolm aastat. Aleksandra Kollontai liitus bolševikega ja temast sai sovdeepia esimene naisdiplomaat ja saadik (1923. aastal oli ta sovdeepia saadik Norra Kuningriigis).

Kollontai oli NSVL esindaja Rahvasteliidus ning jõudis olla ka saadik Mehhikos ja Rootsis. Tema eraelulisi seiklusi ma puudutama ei hakka. Need ei ole kirjeldamist väärt, vaid on revolutsionäärile kohaselt üsna tülgastavad.

Meieaegsed kollontaid, kes õõtsuvad, lipud õlgadel, nagu purjus laiskloomad keset Tartu linna, meenutavad mulle omaaegseid naiskorporante, kes samuti tahtsid rahvale muljet avaldada oma emantsipeerumisega. Haukuda ja lõriseda armastavad selliseid krantsid, aga selliste kohta käib üks idamaa tarkus – „koerad las hauguvad, karavan läheb edasi".

See karavan, mis ikka oma vääramatut teed pidi edasi kulgeb, on elukaravan. Seda kulgemist ei väära tee peale jäävate asunduste ja majapidamiste juurde kuuluvad kohalikud koerad, kes hauguvad seni, kuni karavan nende vaateväljas on ning siis, kui mõnda aega on joostud karavanile järele ja selle peale klähvitud, pöördutakse oma kodude juurde vaikides tagasi. Ei maksa selliste klähvimiste peale erutuda. See kõik on vaid liiv, mida kõrbetuul edasi ja tagasi puistab. Vaibub tuul, lõpeb ka liivatorm. 

Seekordsetel Euroopa Parlamendi valimistel kerkisid esile tohutud ideoloogilised ja poliitilised ning maailmatunnetuslikud lõhed Eesti ühiskonnas. Teisiti see olla ei saanudki. Kui meenutada kandidaatide isikuid, kes selles valimisvõitluses osalesid, siis ei maksa unustada, kes olid need isikud enne toimunud valimisi ja millega varem silma paistsid.

Jüri Ratas näiteks oli see, kes, olles võimult kukutanud Keskerakonna asutaja ja selle kauaaegse liidri ning vedaja Edgar Savisaare, ehmus ära sellest, et uue Keskerakonna juhina pidi ta erakonna esimehe koha eest võitlema hakkama oma poliitiliste konkurentidega. Ratas reetis ka oma koalitsioonikaaslasi, kui ta sunniti süvariigi poolt peaministri kohalt taanduma „päikesevalitsuse" eelsel ajal.

Isamaa ja EKRE visati kohe Ratase poolt prügikasti ja seda naljakam oli vaadata, kuidas ta mõni aeg hiljem enda poolt reedetud Isamaa poole pöördus ja sealt asüüli ja tiiva alla võtmist palus. Sama naljakas oli jälgida kunagi südikalt kaagutanud ja seejuures kätega tuuleveskit etendanud sotsialisti Urve Palo liikumist isamaalaste rüppe. Nüüd vehib Urve asemel veskitiibadega Riina Sikkut.

Naljakad tädid. Meenutavad tuuleveskeid ja semafore üheaegselt. Peale seda oli samuti üpris meeleolukas vaadata, kuidas Eesti 200 vahetult enne valimiste toimumist otsustas taaskord endal jalad maha raiuda ja heitis ühe oma juhatuse liikme erakonnast välja. Tõsi, seesama liige oli juba jõudnud kuuluda nii sotsiaaldemokraatide kui ka roheliste ridadesse, kus suisa esimehe kohale välja jõudis, aga ajastatus Eesti 200 poolt see subjekt enda ridadest välja heita oli äärmiselt vale. 

Meeleoluka mälestusena jääb seekordsest valimiskampaaniast meelde sellesama Eesti 200 koondise poolt esitatud tantsu- ja laulukava. Jääb vaid õnne tänada, et sarnase etteastega ei ilmunud rahva ette ja hiljem õudusunenägudesse sotsiaaldemokraatide esinumber.

Ulja lumememme tants oleks mõjunud laastavalt normaalsete kodanike ilumeelele.

Eestlased on küll tantsu- ja laulurahvas, aga selles suhtes peaks ikka piiri ka pidama. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Laval tantsigu elukutselised rahvakunstnikud, nagu meil neid vähe oleks. Kahjuks võetakse Eestis poliitikat juba ammu meelelahutusliku žanrina, mitte aga ühiskonna elu reguleeriva valdkonnana. Selleks korraks sai valimisteveski oma pöörded pööreldud.

Selleks korraks on Euroopa Liidu parlamendi valimised tulnud ja läinud. Nende valimiste tulemused olid täiesti prognoositavad. Isamaa ja sotsiaaldemokraadid said oma ennustatavad kaks kohta ja persoonid, kes seekord suurde Europaabelisse sõidavad, olid samuti ette prognoositud.

Mida arvata valimised seekord võitnud erakonnast ja selle esinumbrist ning ühtlasi valimiste võitjast, jätan ma enda teada. Kui Eestis elab nii palju neid, kes valivad seekordse võitjaerakonna sotsialistidest globalistlikke komissare, ei ole mul mingit tahtmist sellist valikut lahata.

Probleem ei seisne selles, et Euroopa Parlamenti sõidavad need, keda sinna valiti, vaid selles, et praegune valitsuskoalitsioon jääb siia. Just nende tegevusega, mis eestlasi lõhub ja ängistab ning rahvast lämmatab, tuleb pidada leppimatut võitlust.

Peagi tuleb EKRE kongress. 16. juunil 2024 otsustatakse Jõhvi kontserdimajas erakonna edasine käekäik ja suund, kuidas edasi liikuda üliturbulentsel Eesti poliitilisel maastikul.

Nendele, kes on endiselt ja vankumatult Eesti kui rahvusriigi ja traditsioonilise peremudeli ning konservatiivse maailmavaate toetajad, ütlen ma veel üks kord: koerad hauguvad, karavan läheb edasi.