Rikkad rikastuvad meeletult ja lõhe nende ning ülejäänud virelevate masside vahel muutub ületamatuks. Samas on koroonareeglite kohaselt massidega lihtne manipuleerida ja neid juhtida sinna, kuhu uutel maailmavalitsejatel tarvis. Praegu toimuv ongi keskklassi majanduslik hävitamine, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Tõnis Mägi üllitas 1995. aastal CD plaadi nimega „Liivakell". Kaksteist aastat tagasi juhtisin Tallinna TVs saatesarja nimega „Liivakell". 2007. aastal ilmus mul luulekogu „Kaduvik". Selle kaanel oli kujutatud liivakell, mis hulpis veepinnal. Liivakell kui sümbol on tuntud ja kasutatud paljude autorite poolt. Kui liivakell on horisontaalselt küljele keeratud, siis liiv tema sees voolata ei saa. Aeg on siis justkui tardunud.
Minu elu liivakell on löödud nüüdseks uppi. Ta lesib külili ja miski ei voola tema sees – ei aeg, ei liiv, ei mälestused. Elu on mind enda seest välja sülitanud ja koos minuga on ta välja sülitanud minu personaalaia. See aeg on tardunud, ta on seisma jäänud.
Elu on muutunud halvaks paroodiaks. Kõik, mis toimub mu ümber, on tragöödia, mitte komöödia. Kunagi oli aeg, kus ma nägin, milleks on võimeline inimühiskond, nägin, kuidas võivad inimesed korraldada oma elu ja tegutseda süsteemselt iga ühiskonna liikme heaoluks ja hüvanguks, ilma et keegi üksikindiviid sellise süsteemi puhul oleks ohvriks toodud või pidanud teiste nimel kannatama. Siis uskusin, et inimene kõlab uhkelt ja eurooplane on hea ja uhke olla. Kahjuks oli see väga ammu ja mitte siin riigis. See kõik oli kolmkümmend neli aastat tagasi Saksa Liitvabariigis.
Aasta oli 1988, Saksamaa ei olnud veel ühinenud. NATO lennukid patrullisid uhkes jõulisuses Põhja-Saksamaa põhjarannikul. Nad lendasid madalalt mere kohal rannapiiril. Alati kahekaupa. Iga paarikümne minuti tagant. Nende mootorite mürinas kajas vabaduse hääl. Mulle jäi see hääl meelde. Saksa mereväe allveelaevade elukutselised mereväelased istusid tihti minu võõrustaja, vanaonu aias ja rääkisid oma elust, tulevikuplaanidest ja üldse maailma asjadest. Nende põhiline mure seisnes selles, et iga kolme aasta tagant viidi neid teenistusse mõnda teise NATO regiooni. Minuga suhelnud mereväeohvitsere ootas peagi üleviimine Itaalia baasidesse.
Ühes väikeses Põhja-Saksa linnas läksin kord pisikesse poodi, mis kuulus Schleskeri kaubaketti. Ostsin sealt midagi ja kõndisin mööda väikelinna peatänavat oma rada. Jõudsin kõndida umbes poolteist kilomeetrit inimtühja tänavat, kui kuulsin, et keegi hüüab kaugelt midagi. Ei teinud hüüdmisest välja, kuid hõiked ei vaibunud. Vaatasin siis selja taha ja nägin vana politseinikku, kohalikku kordnikku. Ta jooksis vaevaliselt minu poole ja vehkis vihmavarjuga. See oli minu vihmavari, mille olin poodi unustanud. Minuni jõudes seletas ta pisut kohmetul moel, et poetöötajad avastasid minu vihmavarju ja pöördusid telefonitsi politsei korrakaitsepunkti. Vana mees ei kasutanud ametiautot, tuli jalgsi mulle minu vihmavarju ära tooma. See oli ammu, siis olid EUROOPAS just sellised inimeste vahelised suhted. Siis oli politsei rahva teenistuses ja rahva heaolu kaitsja, loomulikult ka avaliku korra kaitsja, eelkõige aga kodaniku, inimese kaitsja ja abistaja.
Nüüdseks on kogu maailm ja selle hulgas ka Euroopa tundmatuseni muutnud, muutunud ja lagastatud. Lagastatud ja hävitatud. Kuidas küll nii juhtuda võis? Põhjus on teada. Mulle vähemalt on see põhjus teada. Põhjuseid on loomulikult mitmeid, kuid neist peamine on üks. Bilderbergi grupi iga-aastastel kohtumistel mõistsid selle maailma vägevad, et edasine tarbimisühiskonna elustiil on ummikusse jooksmas.
Santa Fe kohtumisel otsustasid sellesse klubisse koondunud maailma saatuse otsustajad päästa kapitalism kui süsteem, mis on kokkuvarisemise äärel seestpoolt tuleva revolutsiooniga. Kuna kõike kõigile ei jätku nii või teisiti, otsustati tippkapitalistide poolt reformida kapitalismi revolutsiooniliselt. Selle sihiks oli rikaste ülim rikastumine ja vaeste lõplik vaesestumise.
Tõkkeks sellele revolutsioonilisele varade ümberjaotusele oli keskklass. See keskklass otsustati kaotada laostamise teel. Laostamine oli kõige lihtsam läbi viia lockdowni ehk siis tõkestussüsteemiga. Selle ajendiks omakorda tekitati koroonakriis. Keskklass laostatakse. Ja keskmikud ning vaesed hakkavad moodustama ühtse kehvikklassi. Rikkad rikastuvad meeletult ja lõhe nende ning ülejäänud virelevate masside vahel muutub ületamatuks. Samas on koroonareeglite kohaselt massidega lihtne manipuleerida ja neid juhtida sinna, kuhu uutel maailmavalitsejatel tarvis. Praegu toimuv ongi keskklassi majanduslik hävitamine.
Tulevikumaailmas loevad jõukad valitsejad raamatuid, mis on trükitud paberil ja köidetud nagu vanasti. Lehti loetakse paberkandjal. Lumpen peab rahulduma netisaitide ja lugeritega. Valitsejate lapsed õpivad elitaarsetes ülikoolides nagu vanasti, plebeide lapsed kasutavad kaugõpet. Rikkad söövad peakokkade valmistaud roogasid restoranides vana kombe kohaselt ja ülejäänud rahvas kasutab söömiseks kiirvõileiblaid. Seda kirjeldust võiks jätkata veel kaua, kuid piisab vast sellestki.
Revolutsioon on alanud ja seekord on selle läbiviijateks kapitalistid ise. Neil on aga üks probleem – revolutsioon saab olla edukas, kui kõik riigid lasevad ennast ära väänata. Kui riikides eraldi on kasvõi mõni protsent vastuseisjaid, kukub globaalne varade ümberjaotamise revolutsioon läbi.
Ma olen näinud inimühiskonda, mis tegi mind uhkeks. Olen näinud tõelist Euroopat ja loodan, et näen ükskord veel.
Selleks, et allutada inimkond oma revolutsioonile, algas globalistide poolt rünnak rahvusriikidele ja riigi ning ühiskonna põhivundamendile – perekonnale. Pean siin silmas mõistagi traditsioonilist perekonda. Kõiki neid revolutsiooni faase ja arenguid näeme me iga päev.
Põhjus on niisiis varade lõplikus ümberjaotamises ja uue maailmakorra lõplik kinnistumine.
Uus ühiskond hakkab töötama selliselt, et tootmisvahendite omandi asemel muutub tõeliseks kapitaliks informatsioon ja selle omamine ning kasutamine. Teadmised ja info muutub uues ühiskonnamudelis väheste privilegeeritud klassi kuuluvate omanduseks ja luksuskaubaks. Kõik ülejäänud muudetakse infonäljas olevateks biorobotite taolisteks olenditeks, keda on lihtne valitseda ja kamandada.
Kõik see juhtuski minu poolt kirjeldatud eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate ja praeguse aja vahel.
Lääne kapitalistidel revolutsionääridel on teel takistuseks Hiina ja Kesk-Aasia. Ka Venemaa ei näita hetkel liberaliseerumise märke. Maailmarevolutsioon eeldab aga anglo-ameerika juhitud Euroopa ja Ameerika tõmbamist uue revolutsioonijärgse maailma purki.
Mulle meeldis vana, klassikalistele reeglitele vastav ja Euroopa põhiväärtustele tuginev ühiskonnakorraldus. Selle korralduse hävimine minu silmade all on löönud uppi minu liivakella. Võiks ju hakata kasutama päikesekella, aga kui päike on pilvede varjus, siis päikesekell aega ei näita.
Jääb üle üritada vana ja kummuli olev liivakell tolmust pühkida ja uuesti üles tõsta. Aga siiski – ma olen näinud inimühiskonda, mis tegi mind uhkeks. Olen näinud tõelist Euroopat ja loodan, et näen ükskord veel.