Lääne-Euroopa uppuva laeva kurss tuleb muuta ja majakateks sellel uuel kursil saavad olla Ida-Euroopa maad, kus euroopalik hüperbürokraatia ja ülestruktureeritud föderaalriiklik aparaat ei ole lämmatanud enda  alla normaalsuse põhilisi telgi, nendib Jüri Kotšinev.

Tsivilisatsiooni mõiste eeldab olulisel määral ajaloolist järjepidevust ja eelnevate ajalooliste arengute rajal püsimist. Tsivilisatsiooni „trendid" ei saa kardinaalselt muutuda paarikümne aasta vältel. Vahelduvate „modernsuste" mõisted lubavad suuremal määral arvestada ajaloolise pärandi vormide mitmekesisusega Ida-Euroopa riikides ning seal valitavates poliitiliste eliitide tegevuses.

Ungaris ja Poolas tegutsevad parempoolsed jõud pakuvad välja oma tõlgenduse nende riikide ajalooliste perioodide käsitlemisel. Parempoolsed poliitikud pakuvad välja oma nägemuse kaasaegsest Läänes valitsevast ühiskonnaarengu seisundist. 

Tänapäevastel Ida-Euroopa konservatiividel on „tõelise Lääne" kuvand selline, nagu ta oli ida-eurooplaste vaates olnud enne nõukogude süsteemi ja sotsialismileeri kokkuvarisemist.

Peale Euroopa kontinendi erinevate osade taasühinemist hakkasid ilmnema erinevused ettekujutlusliku ja reaalse elu vahel Euroopas. Praeguse  Ungari ja Poola konservatiivsed eliidid hindavad Euroopa Liidu struktuure mitte hakkama saavateks probleemidega, mis on seotud massimigratsiooniga ja Euroopa riikide arengut puudutavate küsimustega. Ida-Euroopa konservatiivid pakuvad selle asemel liberaliseerunud vanale Euroopale välja illiberaalset režiimi.

Nii Ungari kui Poola konservatiivide arvates on Lääne-Euroopa „avatud ühiskonnad" võimetud kaitsma oma riikide piire muulaste, eriti moslemite eest. Sellest sotsiaalsest elukorraldusest tahavad Ida-Euroopa konservatiivsed poliitikud igal juhul eemale hoida.

Kesk- ja Ida-Euroopa konservatiivid soovivad pöörata kogu Euroopa 180 kraadi vastassuunas praegu Lääne ühiskondades valitsevast globaal-liberaalsest vasakpoolsusest. Nagu väidab Ungari liider Viktor Orban on Ungari ja Poola tänase päeva mõistes ainukesed „tõelise Euroopa" traditsiooniliste väärtuste kandjad ja kaitsjad. Nende riikide eeskujule peaks järgnema ülejäänud Euroopa riigid ja ühiskonnad, selleks et säilitada oma euroopalikku identiteeti.

Ülejäännud Euroopale pakutakse välja oma nägemus  „Lääne moderniseerimisest". Praegust Lääne „normaalsust" ei näe Ida-Euroopa konservatiivid ideaalse asjade seisuna. Poola konservatiivid pidasid „normaalseks"  seda olukorda, mis valitses lääneriikides külma sõja aegsel perioodil, kui lääneriikides säilitati traditsioonilisi väärtusi ja usku Jumalasse. Tänaseks see nii enam pole. 

Suurimaks ohuks Euroopale ja kogu läänemaailmale peetakse etnokultuurilist transformatsiooni. Migrantide jagamist riikide vahel vastavalt Euroopa komisjoni kvootidele käsitlevad need konservatiivid kui „pealesunnitud multikultuurse ühiskonna mudeli survet". Poola ja Ungari konservatiivsete eliitide poolt peetakse siiani aktuaalseks ka võitlemist kunagise kommunistliku režiimi iganditega ja omaaegsete kollaborantide häbistamist.

Nii Poola kui Ungari konservatiivide ideoloogilise telje võtmeküsimuseks on see, mille ümber koonduvad sealsed parempoolse ilmavaatega traditsionalistid. Selleks on katoliku kiriku ja kristlike väärtuste tähendus kogu ühiskonnale. Kiriku rolli nähakse seal rahvusliku suveräänsuse garantiina ja kaitsjana. 

Kirik mängis kõige olulisemat rolli Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pöördumises konservatiivsuse poole lähiminevikus. Just kirik tõi näiteks Ungaris selle maa välja postkommunistlikust mafioossest mülkast, kuhu riik oli vajunud peale eelmise sajandi üheksakümnendate alguseks sotsialismileeri lagunemise järel. Kirik toimis puhastava ja ühiskonda õiges suunas liigutava faktorina ka Poolas. 

Peale II maailmasõja lõppu oli lääneriikide poliitiline elu suhteliselt rahulik. Kultuurilised muudatused, mis toimusid eelmise sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel, viisid sellise kihistumiseni tollaste progressivistide leeris.

Sotsiaaldemokraatlikud ja sotsialistlikud erakonnad Lääne-Euroopas orienteerusid oma poliitikat ajades palgatööliste huvide kaitsele. Sellisele poliitikale hakkasid orienteeruma ka need uued  „vana Euroopa" poliitikahuvilised, kes ise pärinesid keskkodanlastest ja akadeemilistest ringkondadest. See tekitas suure surve nendes erakondades, mis kujutasid endast traditsioonilisi töölisparteisid.

Palgatöölised ei uskunud enam, et neid varem esindanud „töölisparteid" piisaval määral nende huvide eest väljas on. Selline olukord omakorda soodustas hulgaliselt ökosotsialistlike ja ökoparteide tekkimiseni.

Ökosotsialistliku poliitilise tiiva tekkimine omas nii suurt mõju, et nendele toetudes suutsid Euroopa liberaalid, sotsiaaldemokraadid ja USA demokraadid upitada oma riikides võimule Tony Blairi Suurbritannias, Gerhard Schröderi Saksamaal ja Bill Clintoni USA-s.

Kõik see kokku sillutas tee tänapäeva globalismile, vasakliberalismile ja igat liiki ökopopulismile. Kuna kirjeldatud sündmused arenesid ajastul, mil Ida-Euroopa ägas punase karu kaisutuse lämmatavas haardes, siis tundus tollastele Ida-Euroopa riikidele kõik see, mis toimus „vaba maailma" riikidega, ideaalne.

Liitudes  vaba maailmaga peale punase eesriide langemist hakkas ennast aga näitama selline poliitiline areng, mis tõi kollektiivse Lääne olukorda, kus ta hulbib viimastel kümnenditel. 

Selle uppuva laeva kurss tuleb muuta ja majakateks sellel uuel kursil saavad olla Ida-Euroopa maad, kus euroopalik hüperbürokraatia ja ülestruktureeritud föderaalriiklik aparaat ei ole lämmatanud enda  alla normaalsuse põhilisi telgi.