Raha „kaevandamine" õilsa linnatranspordi ja üldse linnaelu arendamise ettekäändel on teinud linlaste elu päris talumatuks. Autovaenulik suhtumine linna transpordivõrgu arendamisel ja suhtumine kõikidesse, kes ei liigu tõukside või vankerratastega, on ebameeldiv ja alp ning hoolimatu pealinnas elavate inimeste suhtes, kirjutab Jüri Kotšinev.
Tallinn on hulk aega olnud üheks lõpmatult suureks ehitusplatsiks. Maanteed ja linnaosade kvartalite vahelised autoteed, suurte maanteede ristmikud ja kõikvõimalikud liiklussõlmed on pidevas remondis.
Algas see kõik veel Savisaare linnapeaks olemise aegadel, kuid jätkus ka tema mantlipärijate ajal. Huvitav on seejuures asjaolu, et sama raha ümberkantimise meede linnaisade kassasse on jätkumas ka nüüd, ajal, kui uus võimuliit lubas lõpetada kõik toiduahelad ja korruptsioonid.
Kui meenutada ühte aselinnapeaks määratud noort reformarit, kes ennast ise suisa „linnastrateegiks" tituleeris, jäi mulje, et uus võim muutub leppimatuks ainult sõna „korruptsioon" kuuldes. Midagi ei ole selles küsimuses aga muutunud. Kõik toiduahelad toimivad edasi ja korruptsiooniga võitlemise jälgi või siis bürokraatia kahandamise märke linnavõimu teostamisel ei ole kusagilt näha.
Näha on vaid seda, et linnas võimule jäänud ja oma mõju uues koalitsioonis veelgi tugevdanud sotsid on endiste kesikute hulgast endale juurde meelitanud uusi liikmeid. Viimane ülehüppaja oli keegi nais-seltsimees, kelle nime ma varem kuulnud ei olnud, kuid kes väidetavalt elas veel hiljuti väga üle seda, et lapsed Eestis peavad koolides ainult riigikeeles õppima hakkama.
Nüüd, uude ametisse määramist oodates, leidis see seltsimees või õigemini seltsinaine endas sisemise jõu ja teatas, et ei ole kunagi olnud eesti keelses koolis õppimise vastu. Kirill Klaus, praegune Lasnamäe linnaosa vanema kohusetäitja, võib rahulikult oma ameti uuele tovarištš`ile üle anda.
Kõik see kirbutsirkus ei vääriks äramainimist, kuid mitte üks detail, mis torkab silma igale pealinlasele. Tallinn meenutab juba pikki aastaid USA-s toimunud kullapalavikku, mis algas Californias 1848. aastal, kui James Marshall 24. jaanuaril Sutters Milli`s kulla avastas.
Juba 1855. aastaks oli California kulla leiukohtade juurde asunud elama ja tegutsema üle 300 000 uusasukast kullaotsija. Tallinnas avastati „kullasoon" ehk siis linna permanentse remontimise ja ümberehitamise skeemi varjus raha kantimine linnaisade tahtmise ja näpunäidete järgi juba siis, kui kestis lõputuna näiv Vabaduse väljaku ümberehitus, mis siiski lõppes 2009. aasta augustis.
Millal see renoveerimine algas, ei ole mul enam isegi meeles. 2009. aastal oli linna juhtimas minu „armas koolivend" Taavi Aas. Kool ei ole muidugi siin milleski süüdi. Mul on veel hulgaliselt koolivendasid, kellega ma vestleksin hoopis teisel ajastul ja teistes tingimustes.
Meie lahelinna praegused valitsejad on oma kullakaevamisega „remondi ja transpordiarendamise" põhjatutest kaevandustest sama usinalt ametis kui nende eelkäijad eelmise linnavõimu koalitsiooni ajal.
„Ei ole üksi ükski maa," on kirjas 1987. aastal Alo Mattiiseni viisil ja Jüri Leesmenti sõnadele kirjutatud laulus. Olen omal ajal Kujutavate kunstide klubi ruumides, mis nõukogude ajal samuti, nagu peale avamist 1935. aastal, loominguinimeste koondumiskohaks oli, suhelnud nii Mattiiseni kui Leesmentiga. Enamus praeguse linnavõimude juures olevatest tüüpidest lasi siis mähkmetesse või ei lasknud veel üldse mitte kuhugi. Nüüd on uued ajad ja see, et fosforiidi kaevandamise vastasest protestilaulust sai omal ajal eestlaste vastupanu üks sümboleid, mäletavad vähesed veel elus olevad seeniorid.
Olgu kuidas on, aga see raha „kaevandamine" õilsa linnatranspordi ja üldse linnaelu arendamise ettekäändel on teinud linlaste elu juba päris talumatuks. Autovaenulik suhtumine linna transpordivõrgu arendamisel ja suhtumine kõikidesse, kes ei liigu tõukside või vankerratastega on ebameeldiv ja alp ning hoolimatu pealinnas elavate inimeste suhtes.
Kui linnaisad on otsustanud uute liikumistrendide arendajaid nuumata, pole see mitte ainult nende asi, vaid kogu linnakogukonda puudutav küsimus. Noori uljaid liikujaid, kes püüavad tuult oma tõuksidel liueldes ja arvavad, et nii on väga vahva pole mõtet kritiseerida. Nad kasvavad sellest hullusest välja, nagu omal ajal kasvasid rulatajad ja rulluisutajad. Küllap kaovad ka praegused nokkelajad tõukside ja rendirataste seljast nagu kõik nende eelkäijad.
Mis aga kindlasti ise ei kao, on raha pumpamine maksude näol linnakassasse ja selle kantimine remonditööde kilbi varjus sinna, kuhu vaja.
Juba vanad roomlased teadsid, et raha ei haise. Praegused linnaisad teavad, et asfalt ei haise või peaaegu ei haise ja kui haisebki, siis las haiseb edasi.
Tänapäeva elu peremehed pealinnas ja üldse riigis peavad aga teadma ühte pöördumatut tõsiasja. Me kõik saame vanaks ja siis ei ole enam kõik enda teha. Laiamine siis enam ei aita.
Üritage praegu – noorte ja kobedatena mõelda pisut ka linnakodanike peale, selleks te ju kirjade järgi linnavõimu juurde valitud oletegi. Üritage teha oma laiamistega vähem meelehärmi nendele, kelle nimel te oma istungitel ja koosolekutel enda ambitsioonide rahuldamisel lõpmatult purelete ning taplete ja võib-olla siis on teie üleminek siit ilmast teise ajal, kui saabub see hetk, pisutki kergem.
See hetk saabub aga kõigile ükskord kindlasti.
Linnakodanikel soovitan ma aga mõelda järgmiste kohalike valimiste saabudes, kas on mõtet valida võimu juurde sotse, reformareid ja kahesajaseid või ei ole.
Õnneks on veel teisi valikuid. Kasutage neid.