Kaja Kallas üritab jätta muljet, et kui praegu ei valitseks Eesti Vabariigis tema juhitud valitsus ja tema isiklikult, siis oleks Kiiev ammu vallutatud, Baltimaad annekteeritud ja üldse oleks kogu maailm liigestest lahti. Ainult tänu temale suudavad maailma juhtivad liidrid kuidagi ohjata kurja agressorit Kremlist, kirjeldab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev peaministri mentaliteeti.
Vaatasin hiljuti väga solvunud olekuga Kaja Kallase esinemist ühel pressikonverentsil. Ta istus pressikonverentsi laua taga nii, et nii ühel kui teisel pool tema üliväärtuslikku isikut istusid keskerakondlastest poliitikud. Valitsus oli järjekordselt kõikuma löönud ja Kaja ilmutas turtsudes oma järjekordset pahameelt.
Nagu alati, tegi ta seda sapiselt ja samas andetult. Mürki ja viha tema turtsumises jäi ülegi, aga sõnumit kui sellist ei olnud seal eriti mitte. Meelde jäi vaid see avaldus, et mis te seal niisama tolmutate – tehke siis lõpuks mulle ära! Aga te ei julge mitte ja selletõttu häbi teile! Te ei ole mehed.
Kajal oli järjekordne gümnaasiumipreili hüsteeriahoog. Seekordki üritasid keskerakondlasest minister ja teised poliitikud lohutada lohutamatut primadonnat, aga ürituseks see jäigi. Küllap mõistsid ka kohalviibinud Kaja kolleegid samamoodi nagu televaatajad, kes kogu seda janti pealt nägid, et „õhtune päike ei soojenda!"
Nii lihtne see tegelikult ongi. „Päikesevalitsuse" juht ja reformierakondlaste edasipürgiv ning särtsakas vedur oli vahepealse ajaga valitsuse eesotsas ära väsinud ja tema päike oli õhtusse vajunud. Õhtune päike teatavasti ei soojenda. Hea veel, kui mõningasel moel pisut valgustki annaks. Kaja puhul pole seda valgust samuti eriti näha. Niisiis, ei soojenda ega ka valgusta. Mida ta siis üldse teeb, tekib õigustatud küsimus. Ta vingub, nähvab, tänitab ja üleüldse käitub nagu õnnetu inimene, kes süüdistab oma mittehakkamasaamises kõiki teisi ja kõike enda ümber. Kõiki ja kõike, ainult mitte ennast.
Kaja ei suuda ka iseenda kajana esineda, sest ei ole selliseid hüüdlauseid ega seisukohti, mida oleks võinud Kajale kajana järgi hüüda.
Jah, viimase paari kuu jooksul tõusis reiting reformierakonnal ja selle juhil tänu Ukraina sündmustele olulisel määral. Reformierakonna poolt palgatud poliitilised tehnoloogid kasutasid oskuslikult tekkinud olukorra enda tellijate huvides ära ja neid võib selle eest vaid tunnustada.
Iga erakond oleks teinud sama – kasutanud rahvusvahelist olukorda oma erakonna huvides ja oma erakonna reitingu tõstmiseks ära. Selles ei ole mitte midagi hullu. Hull on reformierakondlastele hoopis see, et peale ühe rahvusvahelise suursündmuse (Ukraina sõda) on Eesti poliitilise elu laual veel terve hulk teisi küsimusi, mis samuti lahendusi ootavad. Seega ei ole võimalik peituda lõpmatult Ukraina teema taha. Mitte ainult reformierakondlased ei toeta ukrainlasi. Seda teevad kõik riigikogus esindatud erakonnad. Reformierakond hakkab ukrainlaste kaitsjate monopoli omanikuna pikapeale maha käima.
Samuti ei ole reformierakondlased ainsad, kes toetavad Rootsi ja Soome astumist NATOsse. Ka teised Eesti suuremad parteid on selles küsimuses ühel meelel. Välispoliitikas ei ole reformierakondlased ainus Eesti poliitiline jõud, mis kaitseb Eesti huvisid ärevaks muutunud rahvusvaelises olukorras.
Kaja Kallas üritab aga jätta muljet, et kui praegu ei valitseks Eesti Vabariigis tema juhitud valitsus ja tema isiklikult, siis oleks Kiiev ammu vallutatud ja Baltimaad annekteeritud ja üldse oleks kogu maailm liigestest lahti pudenenud. Me peaksime Kaja Kallase arvates olema talle lõpmatult tänulikud selle eest, et peale talve saabus Eestisse jälle kevad. Et päike paistab ja soojendab meid ja et päevad on jälle pikemaks veninud.
Ma ei julge ette kujutadagi, mis oleks meist saanud siis, kui praegu oleks Kaja Kallase asemel valitsuses tegutsenud hoopis eelmine võimukoalitsioon. Seda ei tohigi endale ette kujutada. Ainult Kaja Kallase ebainimlik võimekus ja lõpmatu ning ammendamatu tarkus on viinud meid ja koos meiega kogu Euroopa, aga ka terve maailma ennenägematu õitsengu ja heaolu tingimustesse.
Ainult tänu Kajale suudavad maailma juhtivad liidrid kuidagi ohjata kurja agressorit Kremlist. Käed langevad tõesti nördimusest alla, kui selgub, et leidub meie riigikogus selliseid jõude, kes kõigutavad Kaja juhitud valitsuse paati ning ei peagi teda kõige kõigemaks kõikidest võimalikest kohaliku poliitmaastiku komeetidest.
Tegelikult on tõde väga lihtne. „Loojuv päike ei soojenda!"
Kaja Kallase päike on loojuv.