Eesti valijatel avaneb võimalus lõpetada seest punase ja väljast kollase kliki võim Eesti riigis. Mitte ühtki häält ei tohiks saada erakond, kes on võtnud oma sümboliks närilise ja oma värviks kollase, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Taevas peab olema sinine, muld peab olema must ja lumi peab olema valge. Keel peab olema eesti keel, kui elad Eesti Vabariigis. Mõtted peavad olema isamaalised ja usk oma rahva püsimisse läbi aegade peab olema vankumatu. Lapsi peab peredes olema palju. Haridus peab olema eestikeelne ja eestimeelne.
Rahvuslik eneseteadvus peab asendama siiani vohavat alandlikku lömitamist välismaise subkultuuri ees ja globaalset „edumeelsust" ning progressiivset positivismi. Mõte peab olema vaba, nagu ka selle väljendamine vabas massimeedias. Pärimus peab olema kaitstud riiklike kultuuri- ja hoitud ning uuritud teadusprogrammidega.
Vanemate ja vanavanemate traditsioone tuleb hoida, koguda ja talletada tulevastele põlvedele. Iseolemise vabadust tuleb kaitsta kõikide vahenditega. Kodanikud peavad tunnetama, et nad on just selle riigi – Eesti Vabariigi kodanikud. Kui riik ei luba oma kodanikel ennast selle riigi kodanikena tunda, tuleb riiki selleks sundida.
Lühidalt öeldes on see minu personaalne valimisprogramm ja platvorm. Kui oleksin kandideerinud riigikokku, siis just sellise programmiga. Selle teostamise taktika oleksin kokku kirjutanud toetudes juristide teadmistele, nendega konsulteerides. Mina ei kandideeri, aga neid kandidaate, kes oma naha seekordsetel valimistel turule viivad, vaatan ma valijana just sellise prisma läbi, nagu kirjeldasin.
Lihtne peab olema kandidaadi sõnum valijale. Lihtne võiks olla ka erakonna programm, kuhu üks või teine kandidaat kuulub. Lihtne ja arusaadav igale valijale. Lihtsa programmi teostamine vajab teadmisi, kogemusi ja oskust teha koostööd võimalike liitlastega. See seab kõrge lati igale valituks osutunud poliitikule. Selles peitubki iga tõsiseltvõetava poliitiku võimekus ja tase, kuidas ta suudab keerulisi poliitilisi ülesandeid lahendada ja lihtsate sõnadega oma valijatele lahti seletada.
Kevadiste valimiste eelne poliitilise võitluse maraton on jõudnud oma otsustavasse faasi. Kuidas keegi oskab valimiste tulemusi enda kasuks kallutada, on otsustamisel lähiaja jooksul.
On vaja säilitada külma ja tasakaalukat analüüsivõimet, et suuta eristada poliitiliste lubaduste akustikat reaalselt teostatavatest plaanidest. Sellised plaanid peavad olema suunatud eesti rahva püsimise kindlustamisele ja valijate heaolu tõstmisele. Hiljem võib põhimõtteliselt iga erakond väita, et nemad täidaksid valimiseelsed lubadused küll, aga koalitsioonipartnerid ei luba neil seda teha. Sellise demagoogiaga on valijad kokku puutunud peale kõiki siiani toimunud riigikogu valimisi.
Just nüüd on aeg võrrelda viimaste valimiste eel antud veksleid tegelikkusega. Viimased valimised võitnud erakond ei leppinud sellega, et ei suutnud valimiste järgselt valitsust moodustada ja hakkas loodud valitsuskoalitsiooni vastu võitlema, kaasates sellesse võitlusse enda poolt patroneeritud presidendi nime kandnud ametniku ja riigi jõustruktuure, rääkimata meediakanalitest ja riiklikust ringhäälingust.
Asi lõppes valitsuse vandenõuliku kukutamisega ja poliittehnoloogiliselt laitmatult toimiva ühepartei diktaadivalitsuse võimuga. Selle partei valitsemine meenutab mulle anekdooti lennukist, kus üks juhib ja kõik ülejäänud lennukisviibijad oksendavad.
Mitte kollane, vaid sini-must-valge peab olema tulevase valitsuse ja riigikogu enamuse sümboliks.
Reformierakond meenutab mulle juba ammu bolševikke, kes haarasid 1917. aastal võimu ja kogu ülejäänud aja oma loodud riigi eksisteerimise jooksul tegelesid selle võimu enda käes hoidmisega.
Ohustades kogu ülejäänud maailma, hoidsid vahepeal kommunistideks ümbernimetatud punased bandiidid kogu oma riigi häbiväärse ajaloo jooksul kuni selle riigi lagunemiseni 1991. aastal võimu oma käes.
Reformierakond üritab bolševistlikult haarata peale märtsivalimisi uuesti võim enda kätte ja põlistada oma plutokraatliku diktatuuri Eesti riigis, et jagada omadele kõiki hüvesid ja valitseda oma väikeste satelliitide toel, mängides demokraatiat eriti küüniliselt ja rahvast võõrandunult ajastute lõpuni.
Eesti valijatel avaneb võimalus lõpetada seest punase ja väljast kollase kliki võim Eesti riigis. Mitte ühtki häält ei tohi saada erakond, kes on võtnud oma sümboliks närilise ja oma värviks kollase.
See tõde on lihtne – mitte kollane, vaid sini-must-valge peab olema tulevase valitsuse ja riigikogu enamuse sümboliks.