Draamateatri perversne "Identiteedikabaree". Foto: ekraanitõmmis

Kõik need loomingulised ja riigi poolt koolitatud kultuuriheerosed oleks pidanud kaitsma oma maa ja rahva kultuuri, kuid asusid seda hoopis väga himukalt hävitama. Seda eelkõige sellepärast, et hävitada on alati kergem kui kaitsta või üles ehitada, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Nüüd, kus kõik ühiskonnale antud võimalused on maha mängitud ja riik kui selline on muutunud eurobürokraatidest kubjaste brigaadiks, võib tagantjärele tarkust rakendades arutleda selle üle, miks Eesti ei suutnud hakkama saada ja mis hetkest kõik luhta läks. 

Lihtne oleks öelda, et see juhtus siis, kui kohalik võimuklikk otsustas ühineda Euroopa Liiduga ning muutis selleks põhiseadust, mis viis üsna varsti peale liitumist loobumiseni iseseisvast välispoliitikast. See omakorda viis loobumiseni suurel määral ka iseseisvast sisepoliitikast ning olmekultuuri ning kohalikele tavadele tugineva elukorralduse hävinguni.

Liitumisele suure monstrumi Euroopa Liiduga eelnes aeg, kus kohalik võimuladvik langetas otsuse loobuda sisuliselt riiklikust iseolemisest ühe suure ja eestlastele suhteliselt võõraste elunormatiivide kandja – Euroopa Liidu kasuks.

Euroopas Liit rakendas normatiive nagu võõraste rasside sisselaskmine, eurooplastele võõraste kultuuride ja uskude assimileerimatu kohalevedamine põlistele Euroopa aladele ning teisi sotsiaaldarvinismile ja neomarksismile omaseid väärarengu ilmingud. 

Seepärast paistab mulle, et Eesti jõudmine kaasaegse, liitriigiks juhitava euromonstrumi rüppe oli paratamatu areng, mis algas siis, kui reformikommunistid koos libarahvuslastega ja uue sõjajärgse sotsialistide põlvkonnaga seljad kokku panid ja Eestit globalismirööbastele suunasid.

Eeskujuks oli omaaegsetel Kallastel ja Nestoritel nii Suurbritannia kui Prantsusmaa kõrgkoolides vohav marksism ja vasakpoolsus ning Rootsi ülisalliv „tolereerimine" ning „empaatia" ja „solidaarsus". Need empaatiad ja tolereerimised viisid tänase Rootsi demograafilise ja ühiskondliku kollapsini.

Sama on toimunud ka „vana hea Inglismaaga". Prantslased on peale oma „suurt" revolutsiooni ammu oma rahva ja ajaloo vastu käitunud lihtsalt jäledalt. Sakslased on jõudnud II maailmasõja järgse vaimse purukstampimise tõttu veelgi hullemasse seisu, kui neid võitnud inglased ja prantslased. USA oma vohava „demokraatiaga" ja sealsetes ülikoolides vohava bolševismiga on usinalt toetanud punase liberalismikatku levikut üle terve planeedi. 

Euroopa otsustas teha enesetapu, mis tal on suurepäraselt õnnestunud ja Eesti Vabariik otsustas liituda selle enesetapjate klubiga just siis, kui selleks oli käes viimane võimalus. Selle suitsiidirongi peale jõudis Eesti hüpata.

Selle eest peame me ütlema „suur tänu" nii paljudele libapoliitikutele, et nende nimesid ei jõuaks üles lugeda.

Kohalik „kultuurirahvas" – kõik need etenduskunsti tegijad, kõik need paberimäärijad ja pervertidest luuletajad, prosaistid ning dramaturgid haarasid kohe kinni anarhia poolt pakutud võimalustest endast rääkima panna ja oma „hinnaliste" nimede jäädvustamise võimalusest kohalikku kultuurilukku.

Kõik need loomingulised ja riigi poolt koolitatud kultuuriheerosed oleks pidanud kaitsma oma maa ja rahva kultuuri, kuid asusid seda hoopis väga himukalt hävitama. Seda eelkõige sellepärast, et hävitada on alati kergem kui kaitsta või üles ehitada.

Nüüd on esimese laine kultuurilõhkujaid andnud teatepulga üle tänastele kultuurijuhtidele ja plaadikeerutajast minister ning vorstiks muutunud muuseumijuht tambivad uue kultuuri porilompides üles ja alla hüpates maha. Pritsmed porilompidest ulatuvad kaugele ja pori katab paksu kihina kõik, mis on võilillest kõrgem.

Pori on katnud nii rahvusringhäälingu kui enamuse „peavoolu meediast". Häbitud lurjused ja perverdid valitsevad Eesti vaimuelu ja viivad Eesti matuse lõpuni. 

Nüüd on mõistagi hilja kurta ammu juhtunu üle. Nüüd võib vaid tõdeda, et teisiti ei saanudki Eesti saatus kujuneda, kuna siinsel seltskonnal puudub kõige tähtsam ühiskonda edasi viiv omadus. Selleks kõige tähtsamaks asjaks, mis on siin maal puudu, on passionaarsus.

Passionaarsuseta ei liigu ükski rahvas kuhugi ja ei suuda olla oma eesmärgi saavutamise nimel suurem iseendast ja kõikidest ümbritsevatest oludest. Ilma selle võimeta – olla endast üle kõikide raskuste kiuste – ei suuda üks väikerahvas aga kuhugi välja jõuda, vaid peab lihtsamaks kellegi teise varjus või kiiluvees liikuda kuhu iganes, peaasi, et ise liiga palju otsustama ning vastutama ei peaks.

Nii juhtus ka taasiseseisvunud eestlastega taastatud Eesti Vabariigis. Kui keegi Ilves, kes ennast presidendiks nimetas, teatas oma valitsemise lõpuajal, et kõik värvilised tulgu kohe tema juurde kaebama, kui neile Eestis midagi ei meeldi või neid siin „halvasti" koheldakse, sest ka teda olevat eestlased halvasti kohelnud, siis ei ole enam midagi loota.

Ilves läks oma muulastelembusega Lätti ja kuuldavasti tuli sealt peagi tagasi suhteliselt madalat profiili hoides ning tema asemele istus Kadriorgu üks kana, kes oli seljataha jätnud halli lapsepõlve ning juba kirevama nooruse ja arvas, et pole presidendi elul häda midagi.

Tema esimene „valitsemise" faas oli tulvil kõige eitamist ja tigedat sisinat ning järgmised faasid kulgesid ilmekate „luuletuste lugemiste" ja muu isetegevuse formaadis. Piinlik oli teda kuulata ja vaadata, aga eks võis ju ka kuulamata ja vaatamata jätta.

Praegu on asjad siin maal juba nii käest ära, et riigi esindusteater toodab sellist solki, mida võib kiita vaid Õhtulehe sarnane formaat, mis on tuntud oma võhiklikkusega kultuuri vallas. Hea, et elu on peaasjalikult elatud ja et on jäänud vähe aega selle ühiskonna manduvat hääbumist pealt vaadata.

Üks naljakas aktivist käis aastaid tagasi teles esinemas ja korrutas, et „Eesti väärib parimat". Võib-olla vääribki, aga miskipärast saab ta alati või peaaegu alati halvima. Kunagi varem ei ole rahvas võimust niivõrd võõrandunud kui praegu ja kunagi ei ole võim olnud nii rabe ja õõnes kui tänasel päeval. 

Kui aga rahvas on ikka veel nii mämm ja rumal, et valib uuesti parlamenti praegused „tuntud headuses" tegelased, siis ei ole mul sellest rahvast enam kahju.

Kui laev satub juba teist korda merehätta, ei ole selles mõtet süüdistada merd ega loodust. Siis tuleb vaadata juba laevakapteni poole. Küsimus „miks" ei vaja alati vastust, aga proovida sellele küsimusele vastata ikka võib.

Rahvas peab tajuma, et tema käes on võim ja teostama seda võimu valimiste ajal. Esimene katse ennast võimuna maksma panna on juba selle aasta sügisel kohalikel valimistel.

Proovida rahvana selg sirgu ajada ikka võib. Ma ütleks, et isegi peab!

Praegused riigitüüri juures olevad poliitikud tuleks koos praeguste teatrite juhtide ning galeristide ja muude ERR-i kulturnikutega saata erru, et nad seal erus olles oma peakarvu vikerkaarevärvilisteks pintseldaksid.