Praegu on karmid ajad. Kallase juhitud reformikommunistid tegelevad oma võimu kinnistamisega lõpmatuks ajaks. Selle vastu peab seisma vaatamata eilsete partorgide ja komsorgide vastuseisule ja ähvardustele. Siin ei ole aeg enda haletsemiseks ja hirmuks reformarite kärkimise ees, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond 2012. aasta märtsis asutati, ei olnud asjad meie riigis ja ühiskonnas veel nii hullud kui praegu. Rahvuskonservatiivid ühendavad konservatiivse maailmavaatega Eesti kodanikke, kes seisavad rahvusriigi eest ja jagavad traditsioonilisi pereväärtusi.
Siis, kui erakond asus tegutsema, ei olnud veel võimalik ette näha, kuidas ta muutub ühist ilmavaadet toetavast ja esindavast parteist vaba sõna ja maailmavaate kui sellise kaitsjaks Eesti ühiskonnas. Veel 2015. aastal ei olnud asjad Eesti riigis nii hullud, et küsimuse alla satuks vaba sõna leviku ja vaba poliitilise mõttevahetuse kui sellise võimalikkus riigis, mis kavatseb sisse viia täieliku tsensuuri ja suruda seeläbi maha igasuguse praegustele riigivõimu teostajatele mittesobiva vaba sõna leviku.
Vihakõneseadus, mis on vastuvõtmisel praeguse valitseva koalitsiooni poolt võimaldaks avaldada audiovisuaalsete programmide ja kirjasõna kaudu vaid „poliitiliselt õigesti mõtlevate" autorite ja ajakirjanike ning saatejuhtide arvamusi ning seisukohti. On suur hulk ohumärke selle kohta, et rahvas kui massimeedia kaudu antava informatsiooni tarbija on juba valmis sellist olukorda vastu võtma ning leppima „võitjate poolel" olemise nimel tsenseeritud informatsiooni tarbimisega.
Tsensori rollis on teadagi riigivõim, mida teostab Brüsseli globalistlikku ja neomarksistlikku ideoloogiat ning meelsust esindav reformierakondlastest kliki poolt juhitud koalitsioon koos sotsialistide ja Eesti 200 poliitiliste avantüristidega.
Kirjeldatud tingimustes on rahvuskonservatiivid muutunud üheks vähestest jõududest Eesti Vabariigis, kes kaitsevad tsensuurivabalt edastatavate mõtete ja analüüside vaba levikut kaasaegses Eesti ühiskonnas toimuvate protsesside ja sündmuste kohta.
Selge on see, et selline vaba mõtte edastamine on pinnuks silmas diktatuurilembesele reformierakondlaste ja nende kaasajooksikute valitsusele. Võim on magus, aga tõde on kibe. Võimu magusat maitset saaks praegune valitsus nautida palju paremini, kui ei kuule selle valitsemise kohta kibedat tõtt.
Kuna kollane erakond on otsustanud valitseda Eestit igavesti, siis on nad nõus hävitama siin maal igasuguse sõnavabaduse. See annaks neile võimaluse siseneda mugavustsooni ja mängida euroliidu isandate truude kubjaste rolli muretult ja lõpmatult kaua.
Inimestele kahjuks sageli meeldib, kui nende eest keegi mõtleb. See võtab justkui ebameeldiva vastutuse toimuva eest riigis, mille kodanikud nad on ja annab kõigile kodanikele justkui vabaduse mitte mõelda ise ja mitte teha igasuguseid tüütuid valikuid. Selline olukord on omane siiski mitte vabadele kodanikele, vaid orjadele. Orjad ei unista vabadusest, vaid sellest, kuidas saada ise orjapidajateks.
Ateena otsedemokraatia ajad on ammu möödas ning tänapäeval ei ole ühe demokraatliku riigi kodanikel võimalik otsustada oma maa sise- ja välispoliitiliste küsimuste üle otse, ilma endi poolt valitud esindajate vahenduseta.
Kui otsedemokraatia oli ennast ajalooliselt ammendanud ja Periklese ajast hakati Ateenas maksma riigiametnikele palka, muutus riigiametniku leib magusaks. Tegemist oli V sajandiga eKr. Perikles kehtestas seaduse, et Ateena kodakondsuse sai vaid see, kelle mõlemad vanemad olid Ateena kodanikud. Peamiseks poliitilise võitluse vahendiks oli tol kaugel ajal retoorika. Just argumenteeritud faktide esitamine ja kõneosavus tagas ühele või teisele poliitikule oma seisukohtade võidule viimise ja poliitiliste oponentide võitmise. See eeldas aga vaba sõna ja mõtte esitamise seadusega kaitstud võimalust.
Kui juba viis sajandit enne meie aega mõisteti, kui tähtis on ühiskonna toimimiseks vaba sõna vaba levimise võimalus, siis peaks kõigil olema selge, et poliitiline tsensuur viib otseselt ja kiiresti diktatuuri tekkimiseni, kus võim võõrandatakse rahva ehk siis kodanikkonna käest, võimul oleva kliki võõrandamtuks privileegiks.
Just sinna tahab Eesti viia reformierakondlastest plutokraatlik klikk. Otsustusõigus riigis toimuva üle koondub sellisel juhul lõplikult väheste rikaste tegelaste kätte, samal ajal kui riigis valitseb tohutu majanduslik ebavõrdsus. Lihtne ja selge skeem. Selline mudel on väga meelepärane reformierakondlastele, kuid kogu ülejäänud kodanikkonnale on selline mudel pikemas perspektiivis orjastav ja igavesele vaesusele ning vindumisele suunatud.
Just selle olukorra vastu võitlemise tingimustes on ülitähtis, et võitluses tsensuuri vastu oleks lipuhoidjateks selline vaba sõna levikut toetav ja vaba mõttearenduse võimaldamise eest seisev erakond nagu EKRE.
Veel kaheksa aastat tagasi ei olnud asjad Eestis nii must-valged. Nüüd on aeg, et Eesti ühiskond muutuks must-valgest jälle sini-must-valgeks. Eesti rahvusriigiks olemise eest on EKRE samuti seisnud vankumatu innuga. Kristliku maailmavaate kandjana on rahvuskonservatiivid seisnud kindlalt ka normaalsuse ja traditsioonilise inimeseks olemise eest.
Kodanikuks saab inimene siis, kui ta selleks vaeva näeb ja kodanikuks olemist õpib. Samamoodi saab poisiks sündinud laps meheks, kui ta kasvab ja selle kasvamise käigus ka vaeva näeb. Nii meheks kui naiseks saamine ei ole varnast võtta. Ühiskondlikus mõttes peab mõlemaks saama ehk arenema.
Olla sootu, pidevat meelelahutust otsiv isend, kes ei vaeva oma pead selle üle, kas ta on täna mees või homme naine ja siis jälle vastupidi või on ta mõlemat korraga, on isend, kes inimese nime ei vääri ja inimeseks olemist välja ei kanna.
Tänapäeval on luksuseks muutunud isegi see, kui inimene on suutnud säilitada mingigi normaalsuse ega kavatse püüda toas kilekotiga sääski, et neid siis akna kaudu „vabadusse lasta". Kõik kaasaegsed hullused nagu rohepööramine ja kliimaaktivistiks olemine meenutab mulle haikalade õiguste eest võitlejat, kes ei saanud võtta vastu kaasvõitlejate poolt talle määratud auhinda, kuna ta just vahetult enne pidulikku auhinna üleandmist haikala poolt meres nahka pisteti.
Praegu on otsustav aeg seista oma võõrandamatu kodanikuõiguse – sõnavabaduse eest. Kord selle õiguse ja võimaluse kaotanuna on rahval väga raske, kui mitte võimatu seda õigust ja võimalust tagasi saada. Isegi siis, kui poliitiliste olude muutudes saab tagasi sõnavabaduse õiguse, ei pruugi võimalust sõnavabaduseks enam tagasi saada. Meenub nõukogude aegne anekdoot sellest, kui kodaniku küsimusele, kas tal on õigus sõita Nõukogude Liidust mõnda välisriiki vastas riigiametnik, et on küll. Küsimusele, kas tal on ka võimalus seda õigust teostada, vastas sama ametnik, et ei ole.
Tuleks võidelda, kuni veel aega on, selle eest, et meie elu oleks elu, aga mitte paroodia elule, mis meenutaks nõukogudeaegset anekdooti.
Praegu on karmid ajad. Kallase juhitud reformikommunistid tegelevad oma võimu kinnistamisega lõpmatuks ajaks. Selle vastu peab seisma vaatamata eilsete partorgide ja komsorgide vastuseisule ja ähvardustele. Siin ei ole aeg enda haletsemiseks ja hirmuks reformarite kärkimise ees.
Hirm saada tagasiulatuvalt karistatud vastuvõetava tsensuuriseaduse poolt halvab paljusid inimesi juba praegu. See muudab juba praegu niigi haige ühiskonna sisekliima veelgi haigemaks. Tõde ja selle viimine rahvani ei muutu olematuks ka siis, kui vihakõne seadus kehtestatakse.
Praegu elab veel põlvkond, kes omal ajal võitles vaba sõna leviku eest nõukogude okupatsiooni tingimustes sellise organiga nagu KGB. Lihtsalt praegu uutes oludes muutub tsensuuri kehtestamise järel iga vaba sõna „illegaalne" edastamine selle sama vaba sõna autoriteedi suurendamiseks ja kaalukamaks muutumiseks.
Neid aegu, kus võimud ei saanud teha midagi vaba sõna levikuga on nähtud küll ja küll. Sai omal ajal vastu seistud Moskva kommaritele, saab nüüd vastu seista neokomarksistidele.
Normaalseid kodanikke kutsun järjekordselt üles ühinema rahvuskonservatiivse erakonnaga. Koos on võimalik muuta väga palju muutumatutena näivaid asju.