Teater on vahetanud oma koha tegeliku argieluga. Laval on teatri asemel koha sisse võtnud oma haigusi väljaelavate, lõhutud psüühikaga ja ilmsete vaimsete häiretega noored psühhoterroristid ning avalikus teenistuses on varmalt toimetamas rahvateatri isetegevuslased. Ka seal etendatakse sageli puhast psühhoterrorit. Eriti on seda näha riigikogu istungitel, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Ühiskonda on võimulolevad valitsused käsitlenud kui pärusomandit. See kehtib nii kohaliku majanduselu kui kultuurivaldkonna juhtimise kohta.
Kuulsad nimed ja tuntud kultuuritegelased, kes veel mõned aastad tagasi ei võinud halvimas unenäos näha olukorda, kus nad on järsku välja lõigatud oma harjumuspärasest olustikust ja ilma jäetud mitmekordselt auga väljateenitud kohast Eesti kultuurimaastikul. Nad on surutud riiklike massiteabekanalite ja igasuguste muude kultuurivaldkonnaga tegelevate institutsioonide – olgu siis tegemist rahvusringhäälingu struktuuride või kontserdisaalide administratsioonide – poolt olukorda, kus neid on sisuliselt ilma jäetud võimalusest olla kuuldavad ja nähtavad.
Inimestele, kes on eluaeg olnud laval ja sellistena pikkade aastate jooksul muutunud üheks rahvusidentiteedi osaks, on sattunud oma töö esitamise võimalusest eemaletõrjutute rolli.
Sellele on lisandunud võimulolevale klikile meeldida soovivate riigistruktuuride ja riigimeedia soove „ettearvavad" ja nende soovide poole kooldunud ametnikkond, kelle poolt on ellu kutsutud ausate ja oma mõtteid mittevarjavate loominguliste isiksuste igakülgne vaimne materdamine.
Huvitav on märkida, et inimese maailmanägemuslik positsioneerumine on peamiseks põhjuseks sellise tasalülitamise ja tühistamise puhul. Sellega samal ajal on võimudel alati olnud omad lemmikud. Need lemmikud on välja teeninud valitsejate sooja ja patroneeriva suhtumise. Neid märgitakse ära igal sobival ja mittesobival juhul massimeedias ning rahvusringhäälingu uksed on neile alati valla.
Kõige parem näide selles suhtes oli Eesti Vabariigi sajanda juubeli tähistamise pidustuste peamise „peokava naelana" tollase presidendi poolt tellitud videoproduktsioon Semperilt ja Ojasoolt. Viimaste juhitud teater NO99 oli väga meelepärane tollasele presidendile ning nende liberaal-globaalne käsitlus kaasaegsest näitekunstist oli niivõrd täpselt ajastatud Eestis arenevate „edumeelsete hoovustega" koos selleks ajaks juba väga mandunud Euroopalt üle võetud võngetega, et polnud midagi imestada, miks just see tandem sai tellimuse teha ja riigi sajandaks juubeliks valmis nende audio-visuaalne toodang.
NO99 oli juba ammu viljelenud „kisateatrit", kus laval näidati poris püherdavaid poolpaljaid või täitsa püksata inimesi ning see tundus „asjatundjatele" ja kriitikutele väga kõrge tasemega kunst olevat. Nimetatud tandem oli oma ajastule ideaalselt pihta saanud ning sisse murti lahtisest uksest.
Ka toonane president leidis enda seest teatava näitlejanatuuri ja tema kunstilised silmapööritused koos ettemanatud näoilmetega võisid võistelda Kreeka antiigiaegsete lavastuste näitlejate karaktermaskidega.
NO99 loominguline üks kõrglendudest oli mäletatavasti lavastus „Savisaar". Ka selles muusikalises etenduses oli näha antiigiaegsele draamale omaseid jooni. Eepiliseks aetud palagan oli just see, mis publikule mõju avaldas. NO99 leidis alati vaatajaid. Siis, kui uusi teatripubliku mõnitamise vorme ei suudetud enam välja mõelda, lõpetas NO99 tegevuse ja kadus koos Semperi ja Ojasooga.
Samal ajal kõige kirjeldatuga oli hiilivalt ning esialgu tasa ja targu ning ääri-veeri roomanud kohalikule kultuurimaastikule aga uus tendents. Selleks tendentsiks oli oma žanri meistrite ja žanriklassikute kustutamine avalikust ruumist. Algust tehti sellega, et neid hakati eemaldama eetrist ega kutsutud enam lavadele. Seejärel hakati neid vallandama ametitest, lõpetades nende juhitud ja tehtud autorisaadete edastamise. Siis järgnes nende väljasurumine meedia vaateväljast ja lõpuks ei olnud neid enam kusagil ei näha ega kuulda.
Kui riigi „ametlike" institutsioonide suhtumine oli kõikidele nähtavaks saanud ja isolatsioonitaktika meie peavoolu meedias oli ennast varjamatult näidanud, leidus küllaldaselt ka selliseid kodanikke, kes omal ajal ei suutnud pakkuda nimetatud loomingulistele tegijatele mingit konkurentsi loomingu alal ja tajusid nüüd, et on tekkinud võimalus neile kätte maksta ning jalaga taguma hakata.
Oma eilset, kättesaamatut eeskuju oli sellistele tüüpidele sedavõrd magus mõnitada, et ei suudetud enam hoogu pidada. Nirune aeg ja nirused natuurid valitsevad kultuurimaastikul tänase päeva Eestis.
Kõige tähtsamaks kultuurisündmuseks peetakse siin selliseid algatusi nagu kõikvõimalikud lauluvõistlused ja noorte talentide konkursid. See räägib rahva kunstimeele mandumisest kõige paremini. Sama kehtib ka kaasaegse teatrikunsti kohta, mille puhul kunstist ei saa enam ammu rääkida. Kes karjub kõige valjemini ja kelle tagumik kõige suurem on ning kelle juuksed on kõige kauem olnud pesemata, see ongi tänapäeva lavadel tegija.
Mida suurema tola maneere matkiva tõsise jobu kuvand suudetakse luua, seda suurem koht on sellistel staaridel pealtvaatajate südames. Kõige suuremaks saavutuseks on kinnistunud ära panemine kõigile ja kõigele, mis ümbritsevast maailmast silma hakkab. Võrdselt saavad kõik ja armu ei anta kellelegi.
Selliste stand-up-artistide, saatejuhtide ja naljameeste-parodistide diagnoos on psühhopaatia. See diagnoos paistab olevat tänapäeva ühiskonnas vohav vaimuseisund.
Psühhopaatide ühiskonnas on menukad psühhopaatidest poliitikud ning neid oma „loominguga" ideoloogiliselt teenindavad teatrimaastiku liidrid ning kirjutava pressi juhtoinad. Meelelahutusest on saanud kaasaegse massikultuuri lipp ning see lipp on hakanud lehvima ka süvakultuuri maastikul. Tähtis ei ole viiulimängu oskus, vaid see, et seda suudetakse mängida varvastega. Puhkpille hakatakse varsti mängima tagumikuga ja klahvpille ninaga.
Paljud meediaürituste vedajad ja produtsendid armastavad ka ise kaamera ees olla. Eksinud tibukese olekuga, suuri silmi paksude prilliklaaside taga punnitavad „tegijad" meenutavad ulmekirjandusest tuttavaid tegelasi, kes kohe-kohe stuudios kõikide vaatajate silmade all nahka pistetakse. Kelle poolt nad ära süüakse, polegi tähtis – peaasi, et nii saab kindlalt tulema vaatajatel katarsis. Nii saab raudselt tekitada hirmu vaataja silmadesse.
Vanasti taheti saavutada sära vaataja silmades. Ajad on muutunud. Tänase päeva kangelased on raudsete munadega feministid, kelle elegantsetes käekottides on telliskividena peidus teadmised, millega oponentide pihta lajatada. Need teadmised seisnevad selles, et osata õhust kinni püüda seda suunda, mis on meelepärane euroglobalistlikele maailmamuutjatele ja igat sorti „edumeelsetele" habemega euronaistele ja habemeta, aga selle eest naisteks lõigatud euromeestele.
Korrektne on selliste kohta öelda mitte naine või mees, vaid olend 1 ja olend 2. On ka segaolendid või perioodilised olendid või ajutised olendid, kes ei ole oma sugu lõplikult määranud ega määragi ilmselt mitte kunagi. Paljunema hakkavad nad ilmselt pooldumise teel, aga see on juba pealekasvavate põlvede maailm, kuhu minul asja ei ole.
Teater on juba ammu vahetanud oma koha tegeliku argieluga. Laval on teatri asemel koha sisse võtnud oma haigusi väljaelavate, lõhutud psüühikaga ja ilmsete vaimsete häiretega noored psühhoterroristid ning avaliku teenistuse kohtades on varmalt toimetamas rahvateatri isetegevuslased. Ka seal on etendatud sageli puhast psühhoterrorit. Eriti on see kontrastselt nähtav riigikogu istungitel.
See teater ei ole veel kaugeltki saavutanud oma võimaluste piire, aga läheneb nendele piiridele kiiresti. Seda lubab oletada pilt, mida pakub kunagisest partorgist asespiiker Kivimägi, kui ta satub juhtima riigikogu istungit või siis miilitsakooli kursanti meenutav Hussar. Nende mõlema koht oleks tegelikult Gori karikatuuride kogumikus.
Neist ei jää maha ka „vaba mees" ja rahva kaitseks vibu ning nooled välja tõmmanud kohalik Wilhelm Tell – Jürgen Ligi. Heal lapsel mitu nime. Vibu tõmmatakse vinna ja nool saadetakse tagurlaste pihta nii, et silm ei pilgu. Nende reliikvia on automaks ja nende teel olevad „vabad mehed" ongi kõige suuremad röövlid ja mässajad.
Kohalikku elu jälgides jääbki mulje, et film, teater ja tõsielu on segunenud uueks reaalsuseks.