Kui võtta selle pähklipureja lõugadega ja rändrohutirtsuparve haardega kahjuri tegevust peaministrina lühidalt kokku, siis mahub see vast lausesse: „Peale mind tulgu või veeuputus," kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Nüüdseks on „päikesevalitsuse" valitsejanna valitsemispäevad läbi. Omal ajal süvariigi salasepitsuste ja kombinatsioonide ahela tulemusel võimult kukutatud EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsuse asemele sai Eestis võimule Kaja Kallase ja tema röövlijõugu juhitud valitsus, mida tollase presidendi rõkkaval heakskiidul „päikesevalitsuseks" kutsuma hakati. Nüüdseks on selle valitsejanna valitsemise päevad lõpuks ometi läbi saanud.
Kui võtta selle pähklipureja lõugadega ja rändrohutirtsuparve haardega kahjuri tegevust peaministrina lühidalt kokku, siis mahub see vast lausesse: „Venez après nous le déluge!"
Seda mõttetera omistavad ajaloolased Prantsuse kuningale Louis XV-le (1710–1774), keda huvitas valitsemine märksa vähem kui tema kuulus armuke Jeanne-Antoinette marquise de Pompadour (1721–1764).
Peale selle armukese ja nõustaja, kes oli nimetatud rollis vahemikus 1745–1751, olles kuninga ametlik armuke, oli Louis XV-l veel üks Jeanne. See oli naine, kes pärines põhjakihtidest ja tõusis tänu oma heale õnnele kuninga õukonda ning kus temast sai samuti kuninga ametlik armuke.
Tegemist oli Jeanne Bécu nimelise naisega, kellest kuningas tegi comtesse du Barry. Õpetlik lugu seoses selle naisega, kes oli hea iseloomuga ega kasutanud oma kuninga armukese positsiooni kellegi suhtes kurjasti seisnes järgmises. Kuningas kinkis talle paažiks ühe väikese poisi, kes oli pärit Bengalist ja kelle nimi oli Zamor. Jeanne du Barry ei suhtunud poissi halvasti, vaid lubas tal lugeda raamatuid ning elada suhteliselt muretut elu nagu kuninga kassil.
See lugemine ei tulnud poisile aga kasuks ning õppides Rousseau ning teiste „valgustajate" teostest seda, et „inimesed on kõik võrdsed", maksis see tänamatu tegelane oma heategijale kätte siis, kui oli puhkenud prantslaste revolutsioon.
Louis XV oli selleks ajaks ammu surnud. Kuningas suri 1774. aastal ning Jeanne du Barry oli õukonnast eemaldatud. 1789. aasta revolutsiooni järel kaebas aga revolutsionäär oma endise perenaise peale Prantsuse Vabariigi Rahvuskogu Päästekomiteele – revolutsioonilise terrori sepikojale. Zamor teatas, et Jeanne du Barry omab omal ajal kuningas Louis XV-lt saadud aardeid ja kavatseb nendega põgeneda Prantsuse Vabariigist. Aarded kuuluvad aga Prantsuse rahvale.
Jeanne du Barry arreteeriti ja giljotineeriti 8. detsembril 1793. aastal, kuigi pika juurdluse käigus ei leitud tema juurest mingeid aardeid ega luksusesemeid. Teda hakati süüdistama kontrrevolutsioonilises tegevuses ja giljotineeriti „Revolutsiooniväljakul".
Place de la Révolution oli endine Louis XV väljak, kus asus kuninga ratsamonument ja seda ümbritsev park, mille kõrval oli kuningaloss. See väljak oli Pariisi giljotiini asukoht terroriaastatel ja hiljem hakkas ta kandma justkui kõikide seal hukatud prantsuse aadlike ja vaimulike mõnituseks nimetust Place de la Concorde (Koosmeele väljak).
Meie kohalik „päikesevalitsejanna" ei tea loomulikult suurt midagi ei Jeanne du Barry`st ega Louis XV kuulsast ütlemisest veeuputusest, kuid ometi valitses ta täpselt samast võnkest kantuna. Samuti ei tea ta eriti midagi omaaegsest tõelisest Päikesekuningast Louis XIV-st, kes valitses enne Louis XV-ndat. Le Roi Soleil ehk Louis XIV (1643–1715) ehitas oma valitsemise ajal suurepärase lossi Versailles'. See maailma kultuuripärandisse kuuluv pärl ehitati Louis XIII kunagise jahilossi kohale ning nüüd kuulub loss koos oma parkide ja fontäänidega Prantsuse rahvale ja kogu maailma huvilistele vaatamiseks ja imetlemiseks. Nii Jean-Baptiste Lully'i (1632–1687) heliteosed kui Jean-Baptiste Poquelin`i (1622–1673) draamad, keda tuntakse Moliere'i nime all on panus maailma kultuuriloosse.
Mis on aga meie „päikesevalitseja" valitsemise ajast jäämas eestlaste mälestustesse peale lõpmata õuduse riigi maksupoliitikas, koroonaterrori ning ülimalt matsliku ülbuse oma „alamate" suhtes?
Tõeline „Päikesekuningas" olla kunagi teatanud: „L'État, c'est moi" ning pidas sellega silmas, et kannab kogu oma riigi ja alamate eest ka isiklikku vastutust. Võim tõelise valitseja käes on alati põimitud vastutusega selle võimu teostamise eest. Asjata ei olnud üks Louis XIV nõustajaid tema pihiisa François de la Chese. Jesuiidist munk hoidis katoliiklikuima kuninga hingeelu õigetel rööbastel. Louis XIV suri piineldes, kuid kannatas füüsilist valu elu lõpus stoilise rahuga ning talus sõnatult kõiki tollaste õukonnaarstide protseduure palvetades, et valude talumine päästaks tema hinge.
Mis on kõigel selle aga pistmist meie endise peaministriga? Vastus on lihtne – mitte kui midagi. Mõistagi ei ole tänapäeva Euroopa kaugeltki see, mis ta oli XVII ja XVIII sajandil, aga pürgida tolle ajastu esteetika ja eriti eetika poole võib ja ka peab just praegu.
Eriti just praegusel kalgil ja inimvaenulikult ajal, kus perverssused on kuulutatud uueks normaalsuseks ja kus on globalismipisikuga nakatatud sellisel hulgal inimmasse, et kõik ebaloomulik on kuulutatud loomulikus ja see olukord on kinnistumas uutesse Euroliidu seadustesse, mis peavad olema täitmisele pööratud kõikides euroliidu maades.
Kõige selle vastu tuleb võidelda, nagu tuleb võidelda ka eurokubjaste – kallaste, keldode ja võrklaevade vastu. Peaasi, et Kallas ei tuleks nii peagi tagasi sealt, kuhu ta lendab. Tema ülbe pähklipureja koon jääb veel kauaks kummitama vaeste Eesti maksumaksjate unenägudes.
Tegelik võitlus normaalse ja loomupärase maailma ning globaalterroristidest neomarksistide vahel kogub tuure.
Enam ei ole võimalik olla kõrvalseisev vaataja. Iga inimene peab valima poole sellel globaalsel rindejoonel.
Kutsun üles kõiki normaalsust pooldavaid inimesi toetama nii sõna kui teoga konservatiivset maailmavaadet omavaid ja reaalset tegutsevaid kooslusi. Üks võimalus selleks on konkreetne toetus SAPTK ja portaali Objektiiv tegevusele.
Kallased tulevad ja lähevad, olgu neid siis kaks või enam põlvesid. Eesti jääb. Eestil tuleb aidata jääda normaalseks maaks, kus mees on mees ja naine on naine ja laps on laps. Loteriiga laste sugu määrata ja laste ajusid soorollide temaatiliste arutlustega mürgitada on kuritegu inimsuse vastu.
Kõigile neomarksistlikele algatustele seisavad vankumatult vastu konservatiivid. Koonduge nende ümber ja võidelge nendega koos inimeseks jäämise nimel. Pakosta, Tsahkna, Tarand ega Läänemets koos Hussari ja teiste nendesugustega ei tohi rahvast üle tantsida ja oma helget tulevikku endale ja omasugustele ehitada.