Koalitsiooni unistus on viia sisse riigis diktatuur ja juhtida ühiskond kivist kämmaldega rahvast kõrist pigistades orjusesse, kõige tavalisemasse pärisorjusesse, kus süüa ja sooja saab rahvas vaid niipalju, et elus püsida ja koalitsiooni orjata, kirjutab Jüri Kotšinev.
Eestis on palju sõgedaid inimesi, leidub neid ka noorema generatsiooni hulgas ja see kõik kokku teeb Eestimaast hullu riigi.
Kolmest kõige silmatorkavamast aktivistist on esikohta jagamas Marusja, kes istub juba teist hooaega Brüsselis, kus ta möönab, et tal seal parajalt hea elu on. Brüsselis esindab ta ennast ja kaitseb jõuliselt oma huvisid. Kogu Eesti rahvas pidavat tema enda sõnade kohaselt teadma, mida ta oma huvide kaitsmisel ära teinud on.
Seni, kuni ta on Brüsselis ja ei klähvi toakutsu kombel kohalikes meediakanalites ega tüüta kohalikku rahvast, on kõik hästi. Häda algab siis, kui ta ükskord Eestisse Brüsselist naaseb.
Temaga võrdselt aktiivne seltsimees on Kristina. Tema solgib eestikeelset kooli nii kuis vähegi jaksab ja üritab panna umbkeelsed muulased eestlastega kokku õppima. Kui eestlaste kooli lubada muulased, siis kus hakkavad tegelikult õppima eestlaste lapsed?
Kolmas „organiseeritud noor" on Liisa, kes on leiutanud oma soovolinikuks olemise aegadel sellise imelooma nagu „sotsiaalse soo" esindaja. See on võrreldes kahe eelnimetud aktivistiga veelgi ohtlikum.
Piisab talle korraks otsa vaadata ja need, kes nähtu üle elavad, mõistavad kohe, et see tegelane juba mööda ei löö. Lööb ta käekotiga otse lagipähe. Käekotis on tal aga peidus telliskivi, demagoogia telliskivi.
Neile kolmele pakub konkurentsi edukalt Reformierakonna ridadega ühinenud vallatu rattakastimaniakk kastipeeter. Selle aselinnapea unistus seisneb selles, et inimesed tema valitsetavas linnas sünniksid rattakastis, elaksid rattakastis ja sureksid rattakastis.
Peale seda päriksid selles samas rattakastis sündinud ja suureks kasvanud järglased ratta ja elaksid omakorda, seni kuni saabub nende aeg siit ilmast lahkuda, pärandades oma lastele selle kastiratta, kuni saabub nende kord lahkuda jne.
Huvitav, kuidas kastipeeter ise, olles elanud peaaegu et 40 aastaseks, on säilitanud siiani viie- või kuueaastase lapse mõistuse? See on tõeline looduslähedane kasvatus, mis laseb temataolistel lastel sirguda ajusid üldse sisse lülitamata.
Kurb tõsiasi seisneb selles, et kool, mis vanasti oli kõrge kultuuri ja õpetamise taseme poolest tuntud riigi üks vanemaid koole (asutatud 1631), millest vanem on vaid Tallinna Toomkool kunagise Eestimaa rüütelkonna järeltulijatele (asutatud 1319), laseb nüüdsel ajastul välja selliseid vilistlasi.
Nimekirja hulludest linna ja riigi valitsejatest võiks jätkata, aga aja kokkuhoiu mõttes lõpetan Eesti võimulolevate hullude välimääraja toredat taksikoera meenutava Jürgeniga, kes arvab, et juhib riigi rahandust, kuid tegelikult vajab juba ammu veterinaaride abi.
Kraanikausi ees harrastatav tegevus on tähtis ja ilmselt väga arendav, aga riigi rahandusega peaks tegelema inimesed, kelle kohta peaks kehtima selline nõue, mille kohaselt oleks nad vähemalt normaalseteks inimesteks tunnistatud.
„Liivimaa parim velosipedist" kõlab muidugi väga uhkelt, aga väntamisega pedaalidel ei tee riigi rahandust isegi noorem rattur, jooksur ja ujur korda.
Kulmudega kõneleja Riina ja teiste huultelt lugemise kursused läbinud tegelastega täidetud Stenbocki kaja on tõeline Krankenhaus. Neile, kes on otsustanud hakata rahva saatuse üle otsuseid tegema suletud uste taga, rahva huvidega jalgu pühkides, on rahval öelda järgmist: „Me ei ole põhimõtteliselt teie omavahelise suhtlemise vastu, aga kollektiiv peab olema teie ümber!"
Rahvas peab teadma, kuidas otsustatakse tema saatuse üle.
Ma olen ise alati püüdnud hoida ennast võimalikult kaugel riigi igasugustest organitest, aga käes on aeg, kus meie valitsuse tegemistel tuleb hoida silm peal ja käsi nende kuklal. Nii – igaks juhuks, et nad tunnetaksid oma turjal selle käe raskust. See on valijate raske käsi. Vaadates praeguse siseministri valelikku nägu – justnimelt vaadates, sest kuulata on teda võimatu – on suisa füüsiliselt näha, kuidas rasvane vale roomab üle ta huulte, mis on põlglikult kõverad rahvaga suheldes ja oma üleolekut tunnetades.
Sikkuti pöörlevad silmad reedavad selle valeliku nähvitsa tõelist suhtumist inimestesse, keda ta põlgab kui lollikarja, kes valis temasugused demagoogid riigitüüri juurde.
Reformarite loosung „kindlates kätes võimust" räägibki sõna otseses mõttes sellest, et see võim on nende kindlates kätes ja need käed ei kavatse enam kunagi seda võimu käest lasta. Selle koalitsiooni unistus on viia riigis sisse diktatuur ja juhtida ühiskonda kivist kämmaldega rahvast kõrist pigistades orjusesse, kõige tavalisemasse pärisorjusesse, kus süüa ja sooja saab rahvas vaid niipalju, et elus püsida ja koalitsiooni orjata.
Koalitsioon koos oma kaaslastega elab juba praegu sisuliselt kommunismis. Nad võtavad ühiskonnalt kõike, mida vajavad ja annavad vastu seda, mida tahavad. Kui ei taha midagi anda, siis ei anna kah. Selline võimujaotus, kus ühtedele kuulub kõik ja teistele mitte midagi, sobib koalitsiooni juhtivatele reformikommunistidele ja liberitele väga hästi. Selline kommunism tuleb muuta nende meelest sõjakommunismiks, tuues ettekäändeks Vene-Ukraina sõja ja siis tsementeerida igaveseks sõjakommunistlik valitsemiskord siin maal.
Kuna valitsetavaid, reformarite poolt orjastatud kodanikke on valdav enamus ühiskonnast, siis tuleks seda arvulist ülekaalu kasutades võimult pühkida nii reformarid ja nende neomarksistidest liitlased sotsid ja igasugused kahesajalised. Mõlkis teekannud nagu Kristinad ja mõlkis mannergud nagu Sikkutid, rääkimata katkist pange meenutavat Ligi, tuleb pikema jututa saata utiili.
Kõik siinkirjutatu on mõistagi vaid unistus. Rahvas siin maal on nii alandlik, apaatne ja nüri, et juba üksnes praeguse olukorra tekkimises on süüdi need idiootidest valijad, kes valisid enda kukile praegust koalitsiooni moodustavad erakonnad nii parlamenti kui linnavõimu juurde.
Peagi saabub võimurite poolt kauaoodatud vihaseadus ja siis on kõik kõned ja jutud kohe lõppenud. See aeg saabub peagi ja pange tähele – rahva heakskiidul ning vaat et nõudmisel. Mis siis viga Kristinal, Marusjal ja Jürgenil koos mürakaru Perega rahvale pähe lasta ja võimukoridoride parkettidel jalga keerutada.
Valitud kelmid tantsivad siis oma jalad lühikeseks rahva kõril ja seesama rahvas laulab neile kiituslaulu. Mina ei laula. Mina saadan nad juba pragu sinna, kus päike ei paista ja silm ei seleta.