Praegune kohalike valimiste eelne võitlus siin Eestis vaid osa suuremast poliitilisest vastasseisus „arenenud maailmas". Vastakuti on neoglobalism ja internatsionalism ning traditsionalism ja konservatiivne maailmavaade, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Valimised toimusid hiljuti Moldovas ja Tšehhis. Need olid parlamendivalimised. Lisaks sellele möödusid Gruusias kohalikud valimised ja peagi on kohalikud valimised ka Eestis.

Kui vaadata kõiki neid valimisi pisut kõrgema „kaare" vaatepunktist, siis joonistub välja pilt sellest, et tegelikult on globaalses plaanis toimumas just meie silme all suur kahe, teineteise suhtes lepitamatu poliitilise suuna vaheline heitlus. Ühelt poolt seisab, oma kõikuma löönud globalistlikku maailmakorraldust toetavaid positsioone kaitsev jõud ja teiselt poolt konservatiivset, traditsioonilistele väärtustele toetuvat maailmakorda pooldav jõud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et konservatiividega võitlevad globalistid, neoliberaalid ja nende vaateid jagavad „rohelised", kliimahullud ja soovahetajad koos igasuguste „ärganutega". Nende poliitilised suundumused on peaasjalikult suunatud kõige vana ja traditsioonilise vastu nii eetikas, majanduses kui poliitikas ning perekonna kui iga normaalse riikluse alusrakukese vastu.

„Piiride avardamine" ja kõikelubatavus kasvatusprotsessis ning hariduse „arendamisel" on teinud tänapäeva ülikoolid „läänemaailmas" uusmarksismi kasvulavaks ja kõikide sellest johtuvate ühiskondlike väärnähtuste ideoloogiliseks platvormiks. Sallimatuse ülima kandjana on lääneriikide poliitilisele lavale astunud „sallivuse" leppimatud propageerijad, kes fašismivastase võitluse varjus tegelevad just nimelt äärmusradikaalse võitlusega kõikide nende vastu, kes ei jaga nende maailmapilti. 

Tänapäeva vasakradikaalide suurimaks vastaseks on konservatiivid ja traditsionalistid. Just sellised vana ja ajale vastupidanud traditsioonilise ühiskonnamudeli ja elukorralduse eest seisvad poliitilised liikumised on uusradikaalidele ja vasakliberaalidele kõige vihatumaks konkureerivaks jõuks üle maailma.

Globaalses plaanis on läänemaailmas saabunud uus konservatiivsete vaadete renessanss. Lääne liberaalid on juba praegu sisenenud retsessioonitsooni, millele järgneb paratamatult nende ideelise maailmanägemuse langusperiood.

Kuigi retsessioon tähendab majanduslangust, on see termin kasutatav teatud määral ka ühiskondliku võnke kirjeldamiseks riikide ja rahvaste praeguse poliitilise arengu vaatlemisel. Kui viimase poole sajandi jooksul liikus „pendel" piltlikult öeldes vasakule ja saavutas selles liikumises oma ülima piiri, siis käesoleval hetkel ja antud ajaloolisel arenguetapil liigub seesama ideoloogiline poliitpendel paremale. Selle dialektika vastu pole võimalik kuidagi midagi teha. Ajalugu areneb tsükliliselt ja selle vastu ei saa neoglobalistlikud ultraliberaalid koos oma võitlussalkadega nagu „antifa" ja kliimakaitsjad ning rohehullud, mitte midagi teha. 

Käes on tsükkel, kus liikumine paremale, traditsioonilise ja konservatiivse sise- ja seejärel välispoliitika tandril on juba alanud. Mõistagi on siin suureks „jäälõhkujaks" ja eeskujuks selline suurriik nagu USA, kus praegune president on hakanud puhastama „Augeiase talle" oma riigis. Sama on toimuma hakanud juba praegu Kesk-Euroopas. Maades nagu Ungari, Tšehhi ja Slovakkia on rahvas valimistel selgelt eelistanud konservatiivseid poliitikuid.

Ka Kaukaasias on konservatiivid tõusuteel. Näiteks selles suhtes on Gruusia, kus keerati selg euroglobalismile ning Armeenia, mille liikumine Euroliidu suunal on peatumas. Eestis on samuti näha sellist muutust sisepoliitilisel skaalal, et globalistidel on üha keerulisem teadlikule valijale propagandat ja ilmseid valesid tõe pähe pakkuda. 

Selge on see, et liberaalid ei loovuta oma positsioone ilma võitluseta, seda enam, et kord oma võimu kaotades ja süvariigi toetavast käest ilma jäädes upuvad nad kaasaja poliitilises meres nagu auklikuks lastud laevad.

Nad ei anna loobumisvõitu ja mida lähemale tuleb nende võimuloleku lõpp, seda vihasemalt ja meeleheitlikumalt nad oma olelusvõitlust peavad. Käiku läheb igat liiki laim oma oponentide suhtes, alatu valetamine ja lõputu poriga loopimine konkureerivate poliitiliste jõudude suunal. Sellega peab arvestama ja selle ees ei saa taanduda.

Käiku lähevad mõistagi otsesed ähvardused ning hirmutamised ja šantaažikatsed, sest võimuritel on, mida kaotada. Siim Kallase ähvardussõnum, et siis, kui reformarid kaotavad riigis võimu ja mõju, saabub koos konservatiividega kaos, mis viib Eesti riigi tagasi minevikku, on selge näide laimu ja hirmutamise kohta.

Kallas kardab tegelikult ise hoopis seda, et konservatiivide ja patriootide võimuletulekuga paljastuvad tema enda „luukered" aegadest, kus ta võimul oli ja seda võimu ning sellega kaasnevaid võimalusi kasutades igasuguseid vempe korda saatis. Võim ei ole temasuguste jaoks mitte lihtsalt magus, nagu ta kunagises teleintervjuus ise ütles, vaid ka tema julgeolekut kindlustav atribuut. Võim annab Kallasele ja temasugustele kaitstuse vastutuse eest kunagi kordasaadetu pärast võimu juures olemise aegadel. 

Tegelikult on praegune kohalike valimiste eelne võitlus siin Eestis vaid osa suuremast poliitilisest vastasseisus „arenenud maailmas". Vastakuti on neoglobalism ja internatsionalism ning traditsionalism ja konservatiivne maailmavaade.

Neoglobalism ja liberalism teenib interkontinentaalselt oma peremehi – rahvusvahelisi suurkorporatsioone, samal ajal kui konservatism koos patriotismiga teenib oma rahvuslikke huve nendes riikides, millest võivad taaskord rahvusriiklusele orienteeritud ühiskonnad saada.

Globalistide süvariike teenindavad massimeedia ja kõikvõimalikud propagandakanalid, samal ajal kui traditsionaliste ja rahvuslasi ning konservatiive teenib tõe avalikustamine ja konservatiivsete poliitiliste liikumiste ja erakondade liikmeskond.

Praeguseid kohalikke valimisi on võimalik vaadelda suurema võitluse kontekstis ja johtuvalt sellest saab valijatele soovitada valida kohaliku võimu juurde praegustel valimistel neid kandidaate, kes esindavad konservatiivse maailmavaatega jõude. Alustada saab Eestimaa puhastamist globalismikatkust kohalike valimiste käigus.