Ega ainult hüpikpoliitikud südant läikima ei aja. Süda läigib ka peavoolumeedia ja ametliku süvariigi tahtmisi ja tujusid etteaimavate kultuuritegelaste pugemist jälgides, kes on nõus enda jalgu lühikeseks tantsima ja kargama, vihtudes tantsuetüüde meie lõpmatult targa ja võimeka valitsuse kiituseks, kirjutab Jüri Kotšinev.
Nagu juba mitme aastakümne jooksul on traditsiooniks saanud kohaliku poliitilise pseudoeliidi ümberrivistumine riigi ja kohaliku võimu tasandil, on Eestimaal hiljuti üle elatud uue pealinnavõimu esilekerkimine ning uue Vabariigi valitsuse uuendatud koosseisu kolimine Stenbocki majja.
Väleda põdra kombel kasvatas ministriportfelliga peibutatud Vladimir Svet ette valehabeme ning hüppas kesikute seast sotside hulka. Habe võib-olla ongi tal õige, aga mees ise on igal juhul vale.
See, et ta pidas 2014. aastal Krimmi Venemaa koosseisu kuuluvaks, on temasuguse puhul täiesti loomulik, aga see, et ta oma pahelist nägu habeme taha üritab varjata ei ole andestatav. Nagu ei saa varjata oma amoraalset käitumist kandlemängu taha, ei ole võimalik muutuda lojaalseks eestimaalaseks kohaliku rahvatantsu sammude selgeksõppimisega. Kaevumürgitaja tunneb tegelikult kaugelt ära ja sellega ei ole Svet ja teised temasugused „Väledad Põdrad" ühest erakonnast teise joostes arvestanud.
Tänane Eestit valitsev „poliitiline eliit" on tegelikult pseudoeliit. Toonekurg ja pelikan, kajakas ja vares-harakas on oma looduslikus keskkonnas märksa väärikamad kui need pingviinitaolised tegelased, keda näeb liikumas vastuvõttudelt vastuvõttudele ja koosviibimistelt koosviibimistele meie peavoolumeedia kaamerate ja perioodika vahendusel.
Aja jooksul muutub nende karv üha läikivamaks ja pale üha rasvasemaks. Rasvane pale, mis särab õnnest on ühine tunnusjoon kõigil nendel noortel broileritel, kes on endale välja sitsinud koha poliitilise „päikese all". Ka Vladimir Svet muutub peagi „kurnatud välimusega" paljukannatanud töömesilasest „parajalt paksuks ja parimas eas" mõõdukalt toidetud isendiks. Ka tema karv hakkab peagi läikima, nagu ta läigib juba mõnda aega tema uue erakonna liidril.
Aga ega ainult hüpikpoliitikud südant läikima ei aja. Süda läigib ka peavoolumeedia ja ametliku süvariigi tahtmisi ja tujusid etteaimavate kultuuritegelaste pugemist jälgides. Klounid klounidest sündinud ja laikeid lakeide järglased on nõus enda jalgu lühikeseks tantsima ja kargama, vihtudes tantsuetüüde meie lõpmatult targa ja võimeka valitsuse kiituseks. Maa, kus iga plebei üritab ennast pisutki upitada naabri mahategemise ja laimamise läbi, ühiskond, kus kõike mõõdetakse selle järgi, kellel on kõige salvavam keel ja mürgisem mõte, ei ole kestmisele määratud. Mülgas, kus iga mülkas sulpsaja üritab kaassulpsajaid sügavamale mülkasse suruda, ei ole koht, kus kõiki ootab ees helge tulevik.
Kunagi avas üks tüüp, kes oli endale selga ajanud mulgi rahvariided, ühte koolimaja filiaali, mille direktoriks ta parasjagu oli. Seesama tegelane kihutas ringi mööda agulitänavaid allalastud tuuleklaasiga džiibil. Kõik kärbsed ja sääsed ning muud sitikad, millised ta suuga kinni püüdis, neelas ta usinasti alla, aga mis oli sellise „lõbusõidu" mõte, jäigi mulle mõistmatuks.
Praeguse valitsuse enamus liikmeid meenutavad mulle seda direktorit. Neile sobiks palju rohkem jalga kummisäärik, mis on dekoreeritud kodukoha virtsaga, kui kingad. Neile sobiks pähe külvivoliniku sonimüts, mis on uljalt kuklasse lükatud, nii et vallatud lokid tuules uljalt lehviks. Lüpsjad ja karjatalitajad ning traktoristid oleksid suurepäraselt maalitud, kui omaaegsed sotsrealismi viljelenud kunstnikud oleks praeguseid valitsusi liikmeid oma modellideks võtnud.
Lugedes nii mõnegi ministri plaanidest sellest, mis neil on lähitulevikus oma valitsemisalas kavas korda saata, tekib tunne, et neile on kohe vaja välja kutsuda veterinaar. Omal ajal sai õpitud muu hulgas ealist psühholoogiat ja sellest täiesti piisab, et panna paljudele ministritele diagnoosid.
Ühes toredas Jean de La Fontaine'i valmis, mille tõlkis vene keelde Ivan Krõlov, on juttu loomadest, kes otsustasid moodustada kvarteti. Karu, eesel, ahvipärdik ja kits hankisid endale noodid, kaks viiulit, kontrabassi ja altviiuli ning üritasid musitseerida. Kui sellest midagi välja ei tulnud, üritati asja parandada omavahel kohti vahetades, kuni lõpuks jõuti tõdemuseni: „kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa."
Valijatele tahaks öelda, et „aeg on ärgata, seltsimehed unetud!" Tuleb lõpuks aru saada, et reformierakond ega sotsid ning igasugused 200-sajased ja muud ei vii elu siin riigis edasi ja peavad taanduma võimu juurest.
Neid ei tohi enam valida ei riigitüüri, ei kohaliku võimu juurde. Nad on muutunud ballastiks ja poliitilisteks laipadeks. Neid ei tohi enam võimule valida.