Liberid-globalistid deklareerisid ennast konservatiivideks. See ei ole naljakas, vaid on jultumuse ülim aste. Astuda rahva ette väitega, et nüüd on meilgi parempoolsus au sees on sama, mis pakkuda poodutele uusi hommikvõimlemise kavasid, kirjutab Jüri Kotšinev.

Globalistide käekiri on igas ilmakaares samasugune. Meie põhjamaises kliimas või päikeselises Gruusias tegutsedes on liberaalse internatsionaali alamatel täpselt samad võitlusvahendid. Kellega nad siis ometi kogu aeg südikalt võitlevad – need internatsionalistid-globalistid?

Nad võitlevad lõppkokkuvõttes kogu normaalsuse vastu, mis on meie päevil veel mingil määral inimestes säilinud. See võitlus võtab teinekord väga absurdseid vorme, kui näiteks sõiduteede kitsendamist saavutatakse sinna rauast vaiade paigutamise ja nende vahele lilleklumpide panemisega.

Linna liiklusarterid on liikluskorraldajate poolt välja mõeldud selleks, et need võimalikult kiiresti ja segamatult sõiduautosid, ühistransporti ja kõike muud ratastel liikuvat läbi suudaks lasta. Meil on aga asutud nendesse arteritesse trombe paigutama. Neid näiteid leidub peale tänapäevase liikluskorralduse igast vallast hulgaliselt. 

Kaasaja poliitilisel „valgel laeval" sõitmine, mis juba ammu tegelikult ei ole valge, on viinud erakondade omavaheliste suhete skaala nii kaugele, et ühes paadis istuvad ennast parempoolseteks nimetavad reformiglobalistid ning samuti justkui parempoolseid mängivad liberaalsed kahesajalised.

Varem oli selles paatkonnas veel kohalik sotsialistide jõuk. Need paadis sõitjad meenutavad oma käitumiselt rohkem küll paadialuseid, aga kahjuks on just nende käes riigivõim. Kui ikka üks ülekeedetud pelmeeni meenutav mehike on pandud praeguste võimurite poolt välisministriks, kes oskab käia väljaspool riiki räuskamas ja riigisiseselt tantsimas ja leelotamas, pole enam madalamale vajuda võimalik. 

Õnneks on Euroopas alanud teatud normaliseerumise aeg. Ilmselt andis sellele tõuke USA-s võimule tulnud konservatiivse tiiva otsustav tegutsemine globalistliku liberalismi väljajuurimiseks, vähemalt oma riigi piirides.

Euroopa riigid on lihtsalt sunnitud sellega arvestama ja parempoolne poliitika võib saada peagi „vana maailma" poliitlavadel uue võimaluse. Tulekul on „normaalsuse renessanss". Mõistagi ei taandu keegi oma positsioonidelt võitluseta. USA-s on see võitlus praeguseks võtnud elektriautode põletamise ja teatud ajakirjanike ning avaliku elu tegelaste vastu suunatud füüsilise vägivalla vormi.

Ega Euroopa liberidki selles globaalses vastasseisus kõrvale jää. Süvariigi juhitud peavoolumeedia võitlejad annavad peagi oma vastulöögi parempoolsuse taastulekule. Annavad nii kõvasti, kui jaksu on. Kogu selle heitluse käigus mõtlevad oma poliitilise võimu eest sõdijad kõige vähem rahvale, keda nad muide teenima peaksid.

See teenimise värk on neil ammu asendunud rahvasse kui idiootidesse suhtumisega. Sellistesse idiootidesse, kes enda kukile neid samu valitsejaid raugematult valivad valimistest valimisteni, tulebki valitute arvates suhtuda nagu idiootidesse. 

Hiljuti aset leidnud „valitsusremondi" järel hakkasid koalitsiooni jäänud kaks ilmselgelt vasakule kooldu olevat parteid ennast järsku nimetama parempoolseks valitsuseks. Liberid-globalistid deklareerisid ennast konservatiivideks. See ei ole naljakas, vaid on jultumuse ülim aste. Astuda rahva ette väitega, et nüüd on meilgi parempoolsus au sees on sama, mis pakkuda poodutele uusi hommikvõimlemise kavasid.

Reformierakonna ja kahesajaliste hädavalitsus on rahvale ja rahva arvamusele ammu käega löönud. Itsitav peaminister ei varja oma tülpimust, kui peab suhtlema parlamendis opositsiooniga. Süvariigi meediaga suheldes on ta viisakam, kuna tegemist on ikkagi „omadega". Riiklik ringhääling on ju meil teatavasti globalismi üks kantse ja tugipunkte. 

Unenäoline süžee, kus endine sotsialistist minister Riina Toompealt kastirattaga lahkub ja selles kastis on ainult kingad, samal ajal kui ta pedaale plätudega väntab, ei olegi nii väga unenäoline. See on „rohelise" mõttelaadi elav näide, kuna kontsaga king võib rikkuda asfalti ja on seega meie rahvuslikule materjalile asfaldile ohuallikaks. Teine sotsialist, kes ministrikohast ilma jäi, oli „moekas mees" Vladimir Svet. Tema sõitis Stenbocki majast otse suusamaratonile. Kujutan ette, kuidas ta Toompealt lahkus rullsuusad all, habe tuules lehvimas. 

Opositsiooni jäänud Isamaad ja Keskerakonda ühte asja ajamas oli võimatu ette kujutada siis, kui Savisaare ja Laari vastasseis oli lepitamatu. Nüüd on aga mõlemad parteid surutud „suure" poliitika tegemisest kõrvale ja peavad liberitega ja sotsialistidega ning nende kannupoistega võitlust pidama.

Seda võitlust ei saa pidada aga lõdva randmega nagu uinuv robot, kellel lõugade vahelt metallist vedru ennast lahti kerib ja sealt aeglase krigina saatel sinna lindistatud tekst aegluubis välja voolab. Vedru on maha käinud ammu ja laused ei ole enam mõistetavad. Peagi asendub see venitatud tekst vedru loperdava kriginaga ja rääkiv robot on vajunud liikumatult poolkülili. „Viige Hermann ära!" hüüab keegi teenindavast personalist ja mehed tunkedes tulevad parlamendisaali ning asetavad opositsionääri ratastega raamile ning viivad töökotta remondiks ja taaskäivitamiseks.

Valitsuse mamslid Signe ja Liisa ohkavad sel hetkel kergendatult, aga nende kergendus ei kesta kaua, sest juba järgmine kord on Hermann remonditud ja alustab oma lindistuse esitamist jälle. Valitsuse särtsakamad liikmed on välja mõelnud Hermanni ohjamiseks hüüdlause „Hermann välja!", mida skandeerivad siis, kui Hermanni jutt juba liiga kriitiliseks läheb. 

Endine minister Riina sõidab aga oma kastirattal ümber Schnelli tiigi ringe tehes ja ootab, millal ta uuesti valitsusse kutsutakse. Seda teeb ta mõistagi tööst vabal ajal, kui riigikogus istuma ei pea.

Neiu Liisa on korduvalt parlamendi kõnepuldist ja mujaltki kuulutanud, et Eesti on demokraatlik riik. Ei usu mina seda. Eesti on, kui ta üldse midagi on, plutokraatlik moodustis endistest pioneeridest, komnoortest ja mõnedest veel elus olevatest kommaritest. Sellise kollektiiviga riik kaugele ei sõua ega jõua.

Ivo Schenkenberg on ammu surnud ega aita. Kes siis aitab? Venelased on välja vihastatud ja tulevad siia mitte aitama, vaid „lahendama lõplikult baltlaste küsimust". Rootslasi on endid vaja aidata oma muulaste ohjamises, mis neil endil ammu üle jõu käib. Lõunaslaavlasi pole vaja kutsuda, nad tulevad ise ja neid on siin juba ülearu palju.

Pakistanist ja Indiast, Kagu-Aasiast ja ma ei tea kust veel voolab ja voolab Põhja-Euroopasse ja mujalegi Vana Maailma maadesse lõputu vooluna nagu rohutirtsuparved.

Peatage Lasnamäe, peatage Uus-Mustamäe, Manufaktuurikvartal, Hipodroomikvartal, Kalaranna, Volta, Krulli, Heina ja muud kvartalid, aga sellega on juba lootusetult hilja. Kõik see kokku on üks „avatud rahvuslus", mis eestlased lõplikult maamunalt ära pühib.

Kahju.

Sellel rahval oli lootust eelmise sajandi üheksakümnendate alguses. Oli, oli, aga otsa sai. Võlts-isamaalased ja liberid ning sotsialistid – oma rahvusest pärit reeturid ja kaabakad on ammu rahvale käega löönud ja neil ei ole häbi. 

P.S.

Lapitud valitsuse uued ministrid kujutavad endast sellist seltskonda, et ei vääri eraldi vaatlemist. Karmen, Igor, Hendrik Johannes ja Kuldar ning Andres ei suuda ületada oma eelkäijate lollusi nii kui nii. Võib-olla suudab vaktsiinisõja veteran Karmen olla vingemat sadistimõõtu mammi kui Signe seda oli, aga lõppkokkuvõttes ei tähenda see midagi.