Jälgides Lukašenka praegust tegutsemist läänenaabrite suhtes on näha ilmset sarnasust Röövel-Ööbikuga: kui ei taha kuulda tapvat vilet, siis makske, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Valgevene diktaator Aleksandr Lukašenka on vaatamata oma 67 aastale särtsu täis. Koos oma idanaabriga, kelle selja taha ta alati poeb, kui kitsas käes, laiab Valgevene „rahva armastatud juht ja isa" nii kuidas jaksab. Tema rünnakute objektiks on hetkel tema läänenaabrid. Paraku kuuluvad need naabrid nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse. Diktaator ründaks mõistagi ka teisi Euroopa riike, kuid need ülejäänud riigid on temast kaugemal.
See Euroopa üks viimaseid diktaatoreid käitub nagu Röövel-Ööbik. Sellist nime kandis üks slaavlaste muinasjuttude (bõliinade) negatiivne tegelane. Tegemist oli müstilise kääbusega, kes legendi kohaselt istus raagus puutüvel tee ääres ning lasi kuuldavale sellise võika vile, mida kuuldes kõik lähedale sattunud kaupmehed ja rändurid kohe põgenesid. Röövel-Ööbik sai saagiks kogu reisijatest maha jäetud vara. Aja jooksul muutus Röövel-Ööbik jultunumaks ning hakkas tegelema väljapressimisega. Ta rändas kohast kohta ja nõudis kõigilt andamit. Vastasel korral ähvardas see kääbus vile lahti lasta. Vile oli väidetavalt nii tugev, et tekitas suuri tuuletorme, mis võisid hävitada talupoegade viljasaagi ning lasta lendu kariloomad.
Jälgides Lukašenka praegust tegutsemist läänenaabrite suhtes on näha ilmset sarnasust Röövel-Ööbikuga – „kui ei taha kuulda tapvat vilet, siis makske! Kui vastu hakkate, kaeban sõbrale Kremlis". Röövel-Ööbiku sõbraks bõliinades oli kolme peaga lohe Tugarin. See nimi oli tegelikult venelastel laenatud nomaadidelt. Slaavlaste maadega piirnevatel stepialadel elasid nende põlised vaenlased polovetsid. Polovetsidel oli valitseja Tugar-khaan, kes ähvardas Kiievi riigis elavaid slaavlasi pidevate röövretkedega. Selle valitseja nimi kandus venelaste suuliste pärimustes üle kolmepealisele legendaarsele lohele. Lohe tegeles samuti nagu Röövel-Ööbik talurahva röövimise ja kaubateede reketiga ning noorte neidude vägistamisega. Erinevalt Röövel-Ööbikust kasutas lohe noorikuid peamiselt söömiseks.
Nüüd on siis käes ajad, kui Valgevene liider on kasutusele võtnud Röövel-Ööbiku taktika selleks, et terroriseerida oma naabreid. Terroriseerides Euroopat loodab see tegelane Euroopa riikidele peale suruda oma poliitilise tahte aktsepteerimise ja tegeleb varjamatu väljapressimisega. Hiljutine ähvardus keerata kinni Euroopasse suunduvate gaasitorude kraanid on tüüpiline röövli väljapressimistaktika. Selja taga seisab Röövlil Kremlis istuv lohe, kes võib vabalt teha näo, et tema ei tea Röövel-Ööbiku tegemistest midagi ja ei vastuta oma ulaka käsilase tegemiste eest. Tegelikult tegutsevad need kaks bõliinategelast käsikäes. See kavalus ei ole küll eriti kaval, kuid ara ja nõrga vaimuga Euroliidu mõjutamiseks ja hirmutamiseks ei olegi tegelikult midagi targemat vaja välja mõelda.
Slaavlased nii Venemaal kui Valgevenes, õigemini nende poliitiline juhtkond, mõtleb nii: „Meie ei suuda ja ei oska toota piisaval tasemel ja määral külmkappe pesumasinaid, kodutehnikat ja elektroonikat. Meie ei saa kunagi nende iseseisva tootmisega hakkama. Sellepärast toodame me hoopis seda, mida suudame. Suudame – kui mitte väga hästi, siis vähemalt väga suures koguses! Meie toodame tanke, lennukeid, rakette ja kahureid ning ähvardame nendega Euroopat. Selle peale nõuame neilt poolmuidu välja kogu tarbekauba ja siis vaatame, mis nende endiga edasi teeme." Tüüpiline röövli mõtlemine.
Pole midagi imestada, et praegune Valgevene diktaator ei vali vahendeid lääne hirmutamiseks ja mõjutamiseks. Samal ajal on tal veel üks stiimul tegutsemiseks.
See stiimul on soov kätte maksta läänele selle eest, et lääs toetas diktaatorile vastu hakanud valgevene rahvast, kes ei tahtnud enam elada diktatuuri tingimustes. Lukašenka toetub siseriiklikult temast täiel määral sõltuvale Valgevene jõustruktuuride ja repressiivaparaadi isikkoosseisule. Valgevene armee juhtkond ja jõustruktuurid nagu miilits, riiklik julgeolek ja eriüksused on seotud diktaatoriga ja jagavad temaga vastutust vägivallatsemise eest oma kodanike kallal. Nende riigiaparaadi ametnike saatus on jäädavalt seotud diktaatori omaga. Nad lahkuvad poliitiliselt areenilt koos oma verise ja julma liidriga.
Enne kui ei kukutata diktaatorit, püsib Röövel-Ööbiku režiim ega muutu midagi. Koos oma Kremlis istuva liitlase ja patrooniga kavandab Röövel-Ööbik veel nii mõnegi poliitilise avantüüri ja ei lõpeta enne, kui ta Venemaale enam persoonina kasulik ei ole. Siis ohverdab Kreml ta hetkega ja Lukašenka teab seda väga hästi. Sestap võimlebki ta oma viimaseid võimlemisi ja laiab viimaseid laiamisi. Tema tund on lähedal.
Poola ja Leedu väärivad austust kangelasliku vastupanu eest röövellikule naabrile vastu astumises ja oma riikide kaitsel. Neile tuleb praegu igati toeks olla ja neid kui meie loomulikke liitlasi ja saatusekaaslasi abistada.
Külma verd ja tugevat närvi on vaja praegu ka Eestis. Meil ei ole küll oma Röövel-Ööbikut, kuid selle eest jagub siin kuhjaga vetevaimusid ja ahjualuseid, kes on justkui muistenditest ning Kalevipoja lehekülgedelt välja ilmunud ja esinevad meile oma rahvalike tantsudega „Mõla", „Oige ja vasemba", „Kepitants", „Kaera-Jaan" jne., jne. See on vaat et igapäevane pilt ning rahvalaule muudkui kostab nii riigikogu saalist kui Stenbocki majast.
P.S.
Merkel roomas Kremli lohe juurde paluma: „Pai loheke! Ära kiusa meie alamaid ja manitse oma sõpra Röövel-Ööbikut." Kremli lohe muheles ja lubas mõelda, kuidas alandlikku euromammit lohutada. Merkel roomata oskab. Eriti idabarbarite ees.
No vot siis, selline lugu tuli seekord.
Kõigile kindlat meelt ja valmidust roomamise asemel Röövel-Ööbikutele ja lohedele vajadusel otsustavalt vastu hakata, kuulamata kohalike vetevaimude ja ahjualuste sonimist.