See on tema. Ta muudkui töötab ja töötab kaaskodanike heaks 24/7 nagu rahva ema, nagu rahutu tuhkatriinu, nagu Karlssoni vanaema, nagu heade tegelaste koondkuju muinasjuttudest. Ja ta ei mõtle muust kui sellest, et veel pikki, pikki aastaid kõiki inimesi oma riigis ja selle riigi piiride taga teenida. Nii kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Öine uitaja Balti jaama poolsel Toompea nõlva lähistel, kes liigub koledaks kivi- ja asfaldikänkraks vägistatud Vana-Kalamaja tänavat mööda vanalinna poole, võib pilku Stenbocki maja poole tõstes näha ühes valitsuse maja aknas tuld. See tuli on tema kabinetis.
Seal ta töötab raugematu innuga sõba silmale saamata, kogu maa ja rahva ning teistegi maade ja rahvaste õitsengu nimel ja väsimust tundmata. Varahommikul, siis, kui teised ministrid tema valitsusest veel voodis teist külge keeravad, on ta ahju pannud küpsema mitu plaaditäit pirukaid. Kui teised ministrid tööle jõuavad, on neil kohe võtta tema küpsetatud värsked ja suus sulavad hõrgutised.
Stenbocki maja pesuruumis töötab juba mitu tundi pesumasin, kus ta peseb valitsuse musta pesu, et opositsioon seda mitte mingil juhul ei näeks. Musta pesu tema valitsuses välja ei näidata. Kõik on tema kontrolli all. Veel jõuab ta kasta oma kannust kõik majas olevad lilled ja viia maja hoovis siblivatele tuvidele leivaraasukesi.
Ta muudkui töötab ja töötab kaaskodanike ja üldse kõikide kodanike heaks 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas nagu rahva ema, nagu rahutu tuhkatriinu, nagu Karlssoni vanaema, nagu heade tegelaste koondkuju kõikidest teadaolevatest muinasjuttudest ja ei mõtle muust kui sellest, et veel pikki, pikki aastaid kõiki inimesi oma riigis ja selle riigi piiride taga teenida.
Tema lapsepõlv ja varajane kooliiga olid veedetud väga rasketes oludes. Koolis käimiseks tuli naabritädi käest vaeste vanemate viimaste kopikate eest tellida riidest sussid kunstnahast taldadega. Kooliriieteks olid sama naabritädi poolt vanast kotist lõigatud ja kokku õmmeldud hõlst ja põlvpüksid. Sokke ei olnud ja talveriideid asendas üks väga vana lambanahk, mis oli üles korjatud Pelguranna männimetsast.
Selle lambanaha oli sinna keegi minema visanud ning just see villak pani meie kangelanna otsustama, et kui ta suureks kasvab, hakkab ta hoolitsema enda ja kõikide kaaskodanike käekäigu eest, maksku see mis maksab.
Noorus ei olnud lapsepõlvest sugugi kergem. Meenuvad sünnipäevad ja uue aasta vastuvõtmised, kui kapi tagumisest nurgast võeti aastaid vana pulgakomm ja igaüks sai korra seda lakkuda. Siis pandi komm järgmiseks pidulikuks puhuks kappi tagasi.
Meie kangelanna ei teadnud, mis on raha. Ta ei olnud raha kunagi näinud ja ei kahtlustanud raha kui nähtuse olemasolu. Ta õppis inimesi usaldama ja pimesi uskuma ning oli tohutult töökas. Ta pesi pesu ja küüris põrandaid, ta tassis väikese leivatüki eest kõikide naabrite toidukotte poest nende kodudesse ja kastis hoovis muru.
Talviti lõhkus ta majade ees tänaval jääd ja koristas lund ning pesi puhtaks kord nädalas trepikojad oma majas ja naabermajades. Tavakooli asemel käis ta õhtukoolis ja muudkui töötas ja töötas ja töötas. See oli aeg, kus ta sai aru, et kõige tähtsam on liigikaaslaste teenimine ja siis, kui ta suureks sai ja uskumatute seikluste ning saatuslike keerdkäikude koosmõjul riigi esimeseks ametnikuks ehk peaministriks tõusis, alustas ta kohe kunagi endale antud lubaduse täimist – ta hakkas teenima oma rahvast.
Kuna tal oli pidevalt üle tema pea käivaid töökohustusi, ei pannud ta tähele, et oli vahepeal abiellunud ja siis veel üks kord abiellunud. Ta ei mäletanud, et tal on vist mees, kes tegeleb millegagi kusagil kaugel. Kuna ta oli patoloogiline inimeste usaldaja, ei uurinud ta täpsemalt, millega tema mees tegeleb ja kas ta üldse millegagi tegeleb.
Kui palju ta ise peaministrina ja enne seda teistel tähtsatel töödel raha kokku teenis, oli tal samuti teadmata. Kuna tööd tuli muudkui juurde, ei olnud tal kunagi aega teenitud raha mitte ainult raisata, vaid kokku lugeda. Ta ei teadnud, kui palju tal raha kokku oli, sest seda teenis ta pidevalt juurde.
Mõnda aega sai ta elada ja teenida oma kaaskodanikke rõõmsalt ning segamatult, ent ühel kurval päeval hakkasid tema usinust ja töökust kadestanud šaakalid tema isiku vastu huvi tundma. Šaakalid olid tema peale kadedad, kuna rahvas armastas ja kiitis teda järjest rohkem. Šaakalid otsustasid ta hävitada ning alustasid tema vastu räiget laimukampaaniat.
Mängu läksid kõik võtted, üks alatum kui teine, ja häbitud šaakalid valetasid rahvale, et peaminister on tegelenud keelatud äridega või vähemalt nendega seotud olnud. Sellise äkkrünnaku vastu oli meie kangelanna relvitu. Ta ei osanud oodata, et teda tabab selline saatuse löök. Ta pani ette mustad prillid, et keegi ei näeks tema pisaraid, mis voolasid katkematute jugadena silmadest sellise alatu rünnaku pärast.
Šaakalitel oli üks ja ainus nõudmine, peaministritar lahkugu valitsuse juhi kohalt ja võtku oma mees ka kaasa. Nüüd oli aeg elu üle järele mõtelda.
Kangelanna läks oma koju ja avas vana kummuti. Seal lebas ikka veel vana komm, mida ta polnud ammu maitsnud. Ta pani selle kommi põske ja tundes uuesti vana ja peaaegu unustatud maitset, tuli järeldusele, et ta peab enda eest võitlema. Mitte enda, vaid oma rahva heaolu pärast peab ta võitlema šaakalitega, kes tema vastu välja astusid. Rahva õnne nimel alustas ta kaitselahinguid ja barrikadeerus oma valitsuse residentsi koos talle truuks jäänud ministritega.
Esimest korda ei saanud kangelanna töötada, vaid pidi välja töötama oma valitsuse kaitseplaane. Ühel õhtul nägi ta oma suure kabineti nurgas mingit kasti või paneeli, kus oli tema kujutisega tegelane seletamas midagi korrespondentidele.
Küsimuse peale, mis toimub, seletasid teised ministrid talle, et see paneel on telekas ja et seal näidatakse intervjuud tema endaga. Peaministritar ei saanud küll millestki aru, ent olles harjunud inimesi usaldama, jäi ta uskuma, et see kast on tõesti telekas. Samuti oli ta teada saanud, et maailmas on veel palju asju, millest ta varem midagi ei teadnud. Telekast tulevat intervjuud edasi vaadates sai ministritar teada, et tema nimi on Kaja Kallas.
Valitsuse hoone kaitseplaan, mille väljatöötamisel osales Kaja juhtimisel kogu valitsus, nägi ette šaakalite rünnaku tagasilöömiseks neile kuuma lahustuva kohvi pähekallamist ja paberihundist läbi käinud dokumentide näkkuloopimist Stenbocki maja rõdult. Samuti pidid käiku minema majas olevad lipuvardad ja kontoritarbed, mida ründajate pihta loopida.
Päris lõpuks otsustati ründajatele pähe pilduda sülearvutid ja koopiamasinad ning arvutite monitorid.
Et murda ründajate lahingumoraali ja tekitada nendes krambid, otsustati visata Stenbocki maja rõdult alla suurel hulgal paberist lendlehti Kaja Kallase näokujutisega. Kajale truuks jäänud sülekoertele kutsuti Stenbocki lossi paar veterinaari, et nad lahingus haavata saanud truudele loomakestele abi saaks osutada.
Kõik ootasid hommikut ja koos sellega arvatavat šaakalite rünnakut valitsuse majale. Päike hakkas tõusma ja siis nägid maja kaitsjad, et koos päikesega jõudsid kohale ka Kajale appi tõtanud USA ratsaväelased ja NATO liitlaste lennukid. Kohale oli tulnud ka rahva vaikiv vähemus, et oma peaministritari toetada. Šaakalid jäid seekord tulemata. Hiljem selgus, et kusagil Suur-Sõjamäe kandis õnnestus vastavatel struktuuridel nende väed ümber piirata ja neutraliseerida.
Toompeal algas suur rahvapidu, kus heisati vikerkaarevärvi lipud ja avati valitsuse viinalaod. Pidu kestis kolm ööd ja kolm päeva ning Kaja suutis selle aja jooksul meelde jätta, et tema nimi on Kaja Kallas. See, et tal on mees, jäi tal igaks juhuks esialgu veel meelde jätmata. Mine neid šaakaleid tea. Äkki kogunevad veel üks kord aru pärima…
See on tema. See on võidukas Kaja Kallas, kes on nii avatud ja siiras ja tagasihoidlik, et sai oma nimegi teada alles hiljuti. USA ratsavägi ja Taani lendurid vaatasid suure kadedusega pealt, milline on eestlaste peaminister, Šaakalite Taltsutaja ja Võitja Kaja Kallas.