Sõja lõpetamise küsimuse otsustab mitte läbirääkimiste formaat, vaid tegevus lahingutandril. Kuna ei Venemaa ega Ukraina ei saa praeguses olukorras astuda mingeid samme kasvõi vaherahu kehtestamise suunas, kuna see mõjuks kapitulatsioonina, siis on ainuvõimalik variant sõja lõpetamiseks selle sõja võitmine kas ühelt või teiselt poolt, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Nii kurb kui see ka ei ole, on kauaoodatud sõjategevuse lõpuni Ukrainas ja rahu saabumiseni Euroopas veel pikk tee. USA eriesindaja Ukrainas Kurt Wolker prognoosis, et sõda Venemaaga kestab veel kaua.
Kõige raskemad ajad on alles ees. Käesolev talv tuleb raske ka Euroopa riikidele energiakriisi tõttu, kuid kõige rohkem kannatab mõistagi Ukraina. Selle riigi territooriumil toimuv sõjategevus on selle peamiseks põhjuseks. Ka Venemaale ei saa käesolev talv kerge olema. Venemaa vastu suunatud sanktsioonid ja sõjapidamisega kaasnevad kulud lämmatavad Venemaa majandust. Samal ajal jätkab USA ning Euroopa Liit Ukrainale sõjalise, finantsilise ja humanitaarse abi andmist.
NATO riigid teevad tihedat koostööd sõjatehnikat tootvate ettevõtetega, et kindlustada Ukrainale relvaabi andmist. Seda eelkõige pikaajaliseks sõjapidamiseks Venemaaga. Lääne analüütikud prognoosivad sõja pikema kestvuse tulemuseks Venemaa ja Ukraina vahel seda, et Ukraina elanikkond kahaneb aastaks 2030 35 miljonile inimesele. Halvemal juhul 30 miljonile. See on sõjapõgenike teema.
Venemaa omakorda suurendab oma riigis riikliku kontrolli eraettevõtluse üle, et kindlustada riigi majanduse üleminekut sõjaolukorra rööbastele. See on ilmne märk Venemaa plaanist pidada Ukrainaga sõda veel väga pikka aega.
Nii mõnedki Lääne analüütikud on prognoosinud, et sõda Ukrainas võib muutuda külmutatud konfliktiks, mis kestab kuni kümme aastat.
Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu sekretär Oleksi Danilov teatas väljaandele The Globe and Mail, et sõda kestab veel kaua. Venemaal on suur elavjõu ressurss ja võimalus suunata oma majandus täielikult üle sõjaaja tingimustele. Venelastel on suur ülekaal kahurväes ja rasketehnikas. Ukrainlasi see ei heiduta, kuid lükkab sõja võiduka lõpu edasi määramatusse tulevikku.
Putin ei mõtlegi loobuda oma plaanidest Ukraina täielikult anastada. Danilov teatas, et president Zelenskile on tehtud siiani viis atentaadikatset.
Sõda võib Ukraina kindla seisukoha kohaselt lõppeda Ukraina territooriumi sajaprotsendilise vabastamise korral. Nii Donetsk, Lugansk kui ka Krimm peavad olema täielikult agressorist vabastatud ja alles siis saab mõelda läbirääkimistele Moskvaga. Selline oli Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu sekretäri seisukoht.
On selge, et kujunenud olukorras otsustab selle sõja lõpetamise küsimuse mitte läbirääkimiste formaat, vaid tegevus lahingutandril. Kuna ei Venemaa ega Ukraina ei saa praeguses olukorras astuda mingeid samme kasvõi vaherahu kehtestamise suunas, kuna see mõjuks kapitulatsioonina, siis on ainuvõimalik variant sõja lõpetamiseks selle sõja võitmine kas ühelt või teiselt poolt. Meeldib see maailmale või mitte, selline on olukord Ukraina ja Venemaa „suhetes".
Praeguseks ajaks on selge, et venelased ise oma sõjakat presidenti maha ei võta. Seda ei tee oligarhid, kelle võimu Venemaal on Lääne analüütikud kõvasti üle hinnanud, ega rahvas, kes on kahekümne kahe aasta jooksul Putini režiimi poolt vaguraks ja madalaks surutud. Opositsiooni Venemaal enam ei ole, see on hävitatud ja riigist välja surutud. Repressiivaparaat ja jõustruktuurid toetavad Putinit, kuna temast sõltub nende heaolu. Seega ei muutu midagi lähitulevikus ja isegi kui Putin välja vahetatakse tema enda nõusolekul, jääb võim Venemaal ikkagi FSB klanni kätte.
Ukraina teab seda kõike väga hästi, nagu ka seda, et ainuke lahend on Venemaa sõjaline hävitamine. Kui kollektiivne Lääs annaks ukrainlastele piisaval määral ründerelvastust ja otsustaks üheselt selles sõjas Venemaa täieliku sõjalise lüüasaamise kasuks, oleks asi lahendatav kiiremini.
Siiani pole Lääs seda poliitilist otsust julgenud langetada ja sõda kestab. Langeb agressoreid Venemaa poolelt ja oma maa kaitsjaid Ukraina poolelt. Sõda on sõda ja inimkaotused on paratamatud. Kaua see veel kestab, sõltub eelkõige sõjalisest abist, mida Ukraina saab oma lääneliitlastelt.
Venemaal on praeguses olukorras aega küll ja küll, Putinil ei ole kuhugi kiiret. Ta on valinud Ukraina infrastruktuuri hävitamise taktika ja strateegia. Sellega saab tema juhitud Venemaa hakkama, selleks on neil ressursi küll, jääb ülegi.
Aga kõik ei sõltu siiski Putini ja tema režiimi toetava kliki tahtest. On olemas ka Ukraina rahva tahe ja paistab, et see tahe kaitsta oma maad ja riiki osutub tugevamaks agressori ambitsioonidest. Üks on kindel – kiiret lõppu sellele sõjale ei tule.