Sõja ja olelusvõitluse loogika näitas Ukrainale, et ei ole vajalik iga hinnaga astuda sinna, kuhu neid ei kutsuta. Euroopa Liit ei ole enam ukrainlastele siht omaette. Kui ukrainlased suudavad võita oma vabadussõja, siis on nemad ise otsustajad, mis liitu ja millistel tingimustel nad kuuluma hakkavad, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
24.veebruaril alanud sõjast kirjutatakse tulevikus mitmeköitelisi uurimusi ja monograafiaid nii sõjanduse spetsialistide kui poliitiliste ekspertide poolt. See kõik on võimalik mõistagi juhul, kui ei toimu tuumasõda, mis inimkonna tegemised ära lõpetab.
Sõja tagajärgedest sõltuvalt antakse sõjale hiljem hinnang, Ajalugu kirjutavad võitjad. Hinnangu annavad sõjale kõik selle tunnistajad. Tänapäeva infoühiskonnas ei ole võimalik sõja kulgu ja sellega kaasnevaid koledusi interpreteerida võitjale kasulikus võtmes. Igaüks saab jälgida lahingutegevust otse interneti vahendusel või televisioonist nii palju kui tahab. Kui sõda on edukas ja kulgeb kiiresti, siis on maailma üldsus õnnelik selle üle, et relvastatud konflikt kiiresti läbi sai ja kõik selle pealtvaatajad saavad tagasi sukelduda oma harjumuspärasesse mugavustsooni.
Sõda on juba Lahesõja aegadest Iraagi ja Kuveidi vahel muutunud ka teleetenduse formaadiks. Kui sõda on dünaamiline ja võit vastase üle kiire ja veenev, antakse võitjale andeks kõik. Loogika on umbes selline, et kui nii võimsalt oma sõda pidada ja võita osatakse, küllap on võitjapoolel ka õigus selleks võiduks.
Kõik see oleks saatnud venelasi ja nende „erioperatsiooni" juhul, kui kõik oleks Moskvas kavandatuga kooskõlas olnud ja Ukraina vallutatud hiljemalt märtsikuu esimese dekaadi jooksul. Läks aga teisiti. Ukraina hakkas vastu ja sõdib erakordse innukuse ja vaprusega. Maailma arenenud riigid on loomulikult välja kistud oma mugavustsoonist – sõda on kole ja ähvardab laieneda ka heaoluriikidesse.
Kremli seisukohalt on tekkinud olukord halb. Ka Kreml on välja kukkunud oma mugavussoonist ega oska sõja lõppu enam ette näha. Pressitakse kõikide sõjaliste vahenditega, aga ukrainlased sõdivad edasi. Moskva on kaotanud oma „jaga ja valitse" staatuse. Moskvast ei sõltu enam sõja kulgemine ja selle lõpp. Tangot tantsitakse kahekesti ja ka sõjas on kaks vastaspoolt. Ühest poolest ei sõltu midagi – ikka vastastikune vastasseis on see, millest sõltub tulemus. Siin on see koostegevus, tegelikult hoopis vastasseis, aga ka vastasseisuks on vaja kahte osapoolt.
Moskva on harjunud oma vastaspooltega alati rääkima jõu positsioonilt. Nüüd aga ilmutab Ukraina oma kindlameelsust ja see ärritab Venemaad kõige enam. Paistab, et Venemaa on asunuid kätte maksma selle eest, et ukrainlased võtsid talt ära kõikvõimsa maailma üliriigi ja sõjalise suurvõimu kuvandi. Legendid purunevad kiiresti. Selle purunemise vastu ei aita emotsioonid ega viha. Emotsioonide ajendil saab aga lõhkuda vastase territooriumil kõike, mida veel lõhkuda annab ja see on lihtsalt kättemaks jonnaka Ukraina suhtes praegusel ajal.
Sõja ja olelusvõitluse loogika näitas Ukrainale, et ei ole vajalik iga hinnaga astuda sinna, kuhu neid ei kutsuta. Euroopa Liit ei ole enam ukrainlastele siht omaette. Kui ukrainlased suudavad võita oma vabadussõja, siis on nemad ise otsustajad, mis liitu ja millistel tingimustel nad kuuluma hakkavad.
Venemaad on peetud konservatiivse ja arhailise elumudeli vankumatuks kantsiks. Peale muude vastuolude on just vanade pereväärtuste toetamist seostatud Venemaaga kui õigeusklike traditsioonide kandjaga. See, et vahepeal oli õigeusk ning kristlus olnud Venemaal põlu alla (N. Liidu aegadel) ning alla surutud, ei morjenda tänapäeval kedagi. Punase ajastu tavad on aga lavalt lahkumas koos impeeriumimeelsusega väga vaevaliselt.
Milline saab olema Venemaa uus staatus maailmas ja kuidas venelased üle elavad kõik sellest, mille endale Ukraina ründamisega kaela tõid, ei ole praegu prognoositav.
Vaba informatsiooni leviku tsenseerimine ja filtreerimine võib tunduda võimudele efektiivne "valeinfoga" võitlemise vahend ja seda ta kahtlemata ongi. Tänapäeval on aga täiesti võimatu kehtestada täielikku infosulgu isegi Venemaal.
Sõda Ukrainas kestab ja ei ole mingit kindlat prognoosi, kui kaua veel. Sõjal on teatavasti oma loogika, nagu ütles II maailmasõja alguses NSVL omaaegne välisasjade komissar, kindralmajor Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov (1890–1986). Sellele loogikale allub iga armee ja sõjast osa võttev riik ning ühiskond. Iga armee allub samuti paljudele sõjandusega seotud seaduspärasustele, nagu iga inimene, kes sõltub paratamatult maa külgetõmbejõust, õhurõhust, mitmesugustest tungidest ja nii edasi.
Reegleid ja seaduspärasusi võib proovida eirata, kuid see lõpeb kiiresti ja eirajatel kahjulikult. Uus olukord tekib paratamatult uues, maailma ajalugu mõjutanud 2022. aasta 24. veebruaril alanud sündmuste arenemise valguses.
Selles uues olukorras on hea, kui saab toetuda millelegi harjumispärasele ja aegade jooksul ennast tõestanud teljele. Pean silmas siin konservatiivset maailmavaadet. Tähtis on valida õige strateegia konservatiivse maailmavaate eest võideldes, sest nagu ütles maailmakuulus preisi sõjandusteoreetik Carl Philipp Gotthard von Clausewitz (1780–1831): strateegilisi vigu ei saa parandada taktikaliste võtetega.