See laul kõlbab praeguse valitsuse tegevuse kirjeldamiseks väga hästi, tõsi küll, pisikese muudatusega, kuna päevakajalisem oleks – „hõissa ja vaat vaktsiini," kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Valitsuse liikmete arv koos peaministriga on täpselt viisteist ja see, et osa neist on naised, ei muuda asja – viisteist on viisteist. Viisteist meest ja naist tegutsevad praeguses valitsuses meie riigilaeva juhtides nagu purjus piraadid, kes laulavad – „surnukirstul viisteist meest, hõissa ja vaat vaktsiini!"
Viieteistliikmeline seltskond nimetab ennast riigi valitsuseks. Minu arvates on nad täielik Idioten Bande, mis räuskab, laamendab ja laiab nii Stenbocki majas kui Toompea lossis nagu oma kodus.
Eestimaa rüütelkond on ammu vajunud ajaloo hämarustesse, kuid Toompea lossis valitsev aura ajab pea segi tänapäeval sinna pesa teinud seltskonnale. Praegu võimul olev viieteistkümneliikmeline valitsus pesitseb kunagises auväärt krahv Jakob Pontus Stenbockile kuulunud linnaresidentsis. Ahvid on vallutanuid templid, piraadid on hõivanud riigilaeva ja tüürivad seda oma võimukiimases viinauimas otse karidele.
Lõbus laul „Surnukirstul viisteist meest" ei kõla nende esituses üldse mitte bravuurselt ja lõbusalt, kuid sõit ei jää seisma ja lauldakse seda innukamalt ja tigedamalt, mida lähemale karid tulevad. Piraatide ninamees on naisterahvas, kes kimäärile või fuuriale omase vihaga kamandab oma meeskonda jätkama meeletut seilamist poliitikamere lainetel, otse hukatuse poole. Tulgu või hukatus, mõtleb röövlipealik, peaasi, et võimurool ikka käes püsiks. Oo õudust – üks bande juhib laevukest ja kogu reisijate seltskond laevatrümmis ja pardal oksendab sellisest juhtimisest. Piraadid on laeva hõivanud ega lase rooliratast käest.
Pootsman ja kapteni abi on truud oma kaptenile. Nad ootavad aega, kuni see kapten eksib ja libastub, et siis ise kohe laevarool enda kätte haarata.
Et rahvas oleks kuulekas ega trümmis mässama hakkaks, tuleb talle vägisi vaktsiini sisse joota. Ikka annus annuse järel. Sellega kuulekaks vaksitud laevareisijate seltskond ei saa trümmi lukustatuna värsket õhkugi hingata ja ilmavalgust näha. Mõned valitud – need kõige sõnakuulajamad siiski saavad. Preemia korras alandlikkuse eest. Sinistes mundrites piraadid, kes end korrahoidjateks nimetavad, on hakanud trümmi suletud laevareisijate peal juba harjutama periskoopnuiadega peksmist.
Meri on tänapäeva maailm ja laev on Eesti riik sellel tormisel merel. Piraadid on päikesevalitsuse liikmed ja sinistes mundrites tegelased on kohalikud jõustruktuurid. Selline unenäoline ja seiklusjutuline elu valitseb praegu Eestis. Kahjuks ei ole see muinasjutt. Meid kõiki, kes peavad veel lugu vaba sõna ja mõtte levikust, võib juba homme tabada vangistus või muud repressioonid, mida praegune võim meile välja mõtleb.
Päikesevalitsuselt ja selle satraapidelt küsin ma ainult ühte: kuidas lood häbiga on? Kuidas te öösiti oma häbiga magate?
Enne veel kui kaotan võimaluse väljendada vabalt oma mõtteid, teatan ma oma sügavast põlgusest selliste riigilimukate vastu, kes on Eesti rahva kukile roninud, kasutades eurokupja Kersti ja kõikide teda ümbritsenud libedike abi. Minu sügav põlgus kohalikele repressiivorganitele, kes kodanike kaitsmise asemel on ühinenud sisuliselt kuritegeliku valitsuse poliitikaga oma rahva suhtes.
Inimeselt võib ära võtta kõik, kõik peale võime mõtelda.
Olen kasutanud seda võimet ja mõtelnud ning jõudnud järeldusele, et jälk ei ole praegune valitsus ja Tallinna Ülikoolis pesitsevad liberastid, jälgid ei ole euroülikoolide hingetute ja sootute liberaallimukate hordid, vaid jälk on see, mis neid sünnitas.
Mõelge, inimesed, sellest, kes on kohalike limukate taga – nende taga on globaalse liberalismi koletis. Koletis, kes ihkab vana kristliku ja traditsioonilise maailma hukku ja hävingut. Inimesed – hakake sellele vastu ja valige järgmistel riigikogu valimistel võimu juurde traditsioone austavad jõud. Valige rahvuskonservatiivid praeguste võimukiimas poliitiliste piraatide asemel.