Süvariik on paratamatus. Süvariik oli, on ja jääb, nii kaua kui eksisteerib riik nagu nähtus, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Süvariigi all peetakse reeglina silmas sellist olukorda, kus teatud grupp jõuametkondade esindajaid omab riigi poliitikale suuremat mõju kui jõuametkondadel oma spetsiifilise tööga tegelemiseks vajalik oleks. Piir lubatu ja lubamatu vahel on siin väga hägune. Kui jõustruktuurid oma tööga hakkama saavad, on nende arvates oma ametialase tegevusega kaasnev võimupiiride ületamine põhimõtteliselt õigustatud.
Süvariik toimib põhimõtteliselt samamoodi suuriigis nagu USA ja kääbusriigis nagu Eesti. Jõustruktuuride esindajad omavad nii siin kui seal teatud salapära ja looriga kaetud üliinimese või väljavalitu staatust. See on alati omane iga ühiskonda ohjes hoidva struktuuri kuvandile. Seal töötavad riigiametnikud ja eriõigustega eriülesannete täitjad tunnetavad ennast tavakodanikega võrreldes äravalitutena. Tavakodanikud on struktuuriametnike arvates kõik need, kes ei kuulu eriteenistuste ja jõustruktuuride ridadesse. See on justkui seisuslik privileeg ja muudab selle privileegi omajad eriliselt kvaliteetseteks tegijateks.
Selleks, et mitte raisata rohkem aega süvariigi mõiste ja toime kirjeldamisele on mul tahtmine kirjutada mõni sõna sellest, kuidas sellisesse süvariiki suhtuda ja millist mõju oma olemasoluga avaldab süvariik tavakodanikule.
Tavakodanikuna on mulle selgelt tunnetatav ja mõistetav asjaolu, et kokkupuude, igasugune kokkupuude süvariigi mistahes ilminguga lõppeks minule katastroofiliselt. See oleks nii lihtsal põhjusel – ma olen sellise süvariigi toime eest täiesti kaitsetu.
Sellist võimalikku kokkupuudet saab võrrelda kokkupuutega tervisetalitluste erinevate üksustega. Kokkupuude haiglate ja muu meditsiinisüsteemi üksustega lõppes mulle kui sellise süsteemi suhtes ohvrirolli sattunule katastroofiliselt. Inimene satub terviseasutusse justkui hiiglaslikku hakklihamasinasse või õigemini öeldes mahlapressi. Sealt väljub tihti ta juba hakkliha või mahlana ja tema edasine elu saab olema saadetud kogetud psühhoterrori varjust.
Küsimus, kas ühiskonnal on tarvis süvariiki, on samasugune küsimus nagu see, kas ühiskonnal ja riigil on tarvis meditsiiniasutusi. Vastus on lihtne – on küll tarvis. Küsimus on vaid selles, millist meditsiini. Süvariik toimib alati, kuni on olemas riiklikud jõustruktuurid. Seega on igas ühiskonnas tegutsevad poliitilised jõud huvitatud sellest, et oma võimuloleku ajal mehitada vastavad struktuurid „omadega". Hiljem, kui võimule saavad teised poliitilised jõud, üritavad nad mehitada jõustruktuurid omakorda „omadega". See mäng ei muutu iialgi.
Sellega tuleb leppida nagu ühiskonna toimimise muude ilmingutega. Inimloomus ei muutu sajanditega ja riik oma ülesehituses ei muutu olemuslikult samuti mitte. Suhtuda süvariiki kui hetkel oleva võimu kandjate poolt rahvale kaela määritud halba nähtusesse on sama rumal kui pidada oma riigi eriagente välismaal õilsateks luurajateks ja vastaste luurajaid siin maal halbadeks spioonideks. Igal mängul on omad reeglid. Minu kirjutise mõte seisneb selles, et süvariik on paratamatus. Süvariik oli, on ja jääb, nii kaua kui eksisteerib riik nagu nähtus.
Mida teha kodanikul, kes sellise süvariigi ees on jõuetu. See on sama küsimus nagu see, et mida teha inimesel, kes ei talu haiglates viibimist. Leppida oma kurva saatusega. Haigla ei ole välditav, kuna inimese tervis ütleb varem või hiljem üles. Süvariigiga kokkupuude tundub olevat mingilgi määral välditav, aga mingit garantiid siin ei saa samuti olla. Olles kord ühe või teise süsteemi hammasrataste vahele sattunud, tuleb teha kõik endast sõltuv, et selle süsteemi haardest vabaneda. Parem, kui inimene ei teaks isegi seda kohta, kus asub tema elukoha lähim haigla või siis jõustruktuuri üksuse kontor või büroo.
Eestis kavatsetakse kehtestada praeguse valitsuse tahte ja soovina üleüldine tsensuur vihakõneseaduse kattevarju all. Siis lõpeb igasugune vaba mõtte ja üldse igasuguse mõtte avaldamise võimalus. Avaldama hakatakse ainult valitsuse liikmete ja nendele truude ametkondade ametnike mõtteid. Eesti on sisuliselt juba ammu muutunud ametnike ühiskonnaks, kes nagu iga sotsiaalne organism ja organism üldse omab sihti olemas olla ja paljuneda. Ametkonna solidaarsus on täiesti arusaadav, kuna organismi rakud töötavad selle organismi säilimise ja heaolu nimel.
Kriitika sellise asja üle, nagu paratamatu süvariigi olemasolu, peab aga olema. Ilma kriitikata läheks süvariiklased liiga ülemeelikuks ja jultunuks ning hakkaksid liigselt laiutama. Selles suhtes ei ole opositsiooni valvsus süvariiklaste suhtes mõttetu võitlus tuuleveskitega. Teada on ka ammusest ajast kurb tõsiasi, et võim rikub inimest ja mida rohkem inimesi saab võimu juurde, seda suuremaks muutub rikutud inimeste hulk.
Inimesi viib võimu juurde nende ürginimlik edevus ja soov olla teistest parem. See, et mõni poliitikasse sattunu ei ole üldse mitte sinna sobilik, ei vähenda inimese pürgimist poliitikasse sukelduda. Tahe olla poliitilise võimu juures on nii suur, et summutab sinna ilmselt mittesobiva tegelase ja paneb veel innukamalt võitlema koha eest poliitilise päikese all. Selle kohta on näiteid küll ja küll. Ka praegune peaministrikriis on tüüpiline näide sellest, kuidas peaminister, kes ilmselgelt oma ülesannetega hakkama ei saa, hoiab kramplikult kinni oma peaministritoolist.
Samal ajal tuleb tunnistada, et igal poliitikul on oma mihklipäev. Ma mäletan ühte sotsiaaldemokraadist kahel ministrikohal erinevates valitsustes olnud tädi, kes ühes Kadriorus olevas kohvikus uksest sisse astudes trügis järjekorras ette ja sai oma kohvi kätte ilma sabas seisnud „inimkõntsale" mingit tähelepanu pööramata. Ei möödunud aastat, kui sama tädi astus sisse ühte vanalinna kohvikusse. Ta oli ikka veel ministri ametis, kuid selles kohvikus oleva rahva meelestatus oli hoopis teine ning siis kuulis tädi sellist sõimu, mis pani ta kohe kohvikuuksest tuldud teed kiiresti tagurdama. See oli aeg, kus enne riigikogu valimisi poliitikud oma valimistelkides rahvale pannkooke küpsetasid ja pooljultunud imalate naeratuste saatel endale ja oma erakondadele rahvalt hääli lunisid.
Poliitikud on muidugi sellised nagu nad on, aga ega kogu süü siin maal toimuvas ainult nende kanda ei ole. Oma osa kogu suures sotsiaalses sigaduses on ka rahval. Iga rahvas pidi väärima oma valitsejaid ja nüüd on käes aeg, kus ma hakkan uskuma, et see ongi nii. Miks alandlik rahvas valib temale pidevalt piitsa andvaid erakondi ja poliitikuid, ei saa ma mitte aru. No sellest, et mina aru ei saa, pole midagi hullu.
Meil on praegu selline peaminister, kes minust veel vähem millestki aru saab ja ka ei ole midagi lahti. Ikka ja alati said lõppkokkuvõttes võimule reformarid ja keskerakond tegi samuti tubli tulemuse. Ajal, kui valisin usinasti Isamaaliitu, ei võitnud see erakond kunagi. Ajal, kui ei valinud neid enam, ei võitnud nad samuti.
Mul ei ole iialgi õnnestunud ära mõistatada, miks on see nii, kuni sain ühel ilusal päeval aru, et mina ja poliitika on paralleelid, mis iialgi kokku ei puutu. Süvariik võib mind puruks jahvatada kahe sekundiga, aga kuna ma nii või teisiti ei kuulu mingisse kooslusse ega poliitilisse grupeeringusse, siis on tõenäosus sattuda kellegi süvariiklase huviorbiiti mul märksa väiksem kui sattuda laatsaretti.
Inimene, kes enda eest ise ei seisa, peab arvestama, et reformierakondlastest valitsejate piitsalöögid tabavad neid edaspidigi armutult. Mitte valida Reformerakonda ja Eesti 200 ning sotside esindajaid Riigikogusse on ainuke võimalus kaitsta ennast riigipoolse röövpoliitika eest oma kodanike suhtes.