Kui Napoleon mõistis seda sügavat tõde 19. sajandi alguses, siis tänapäeval peaks seda teadma iga alustav poliitik. Peaks, aga ei tea, tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Paljud ajaloolased on pidanud Napoleon Bonaparte (1769–1821) poliitilist tegevust Euroopa Liidu moodustamise eelkäija tegevuseks. Selle üle, kas Prantsusmaad tabanud revolutsiooni laineharjal selle maa poliitilise elu tippu tõusnud Korsika väikeaadlikust elukutseline kahurväeohvitser oli või ei olnud Euroopa Liidu loomise esimene katsetaja, võib lõputult vaielda.

Napoleone Buonaparte sündis Korsika väikeaadlikust juristi Carlo Buonaparte ja Letizia Buonaparte (Ramolini) perekonnas 15. augustil 1769. aastal Ajaccios. Tol ajal oli tegemist juba Prantsusmaa Kuningriigi territooriumiga (alates 1768. aastast). Õpinguid alustas tulevane prantslaste keiser 1779. aastal Brienne-le-Château' sõjakoolis ja alguses oli tal veel suuri raskusi prantsuse keelega, mida ta oli pisut aega enne Brienne sõjakooli õppinud Autuni kirikukoolis. 

Peale Brienne'i sõjakooli lõpetamist 1784. aastal asus Napoleone Buonaparte õppima Pariisi École Militare`i. Tema korsiklase aktsent oli tema enda poolt liialdatult toonitatud, näitamaks kaasõppijatele tema isepäisust ja julgust mitte häbeneda oma Korsika päritolu.

Just seal koolis õppimise ajal suri tema isa Carlo Buonaparte, mistõttu lõpetas Napoleon kaheaastased õpingud ühe aastaga ja pakkus ennast esimese asjana teenistusse kahurväe ohvitserina Venemaale, kus valitses parasjagu keisrinna Katariina II.

Sakslannast Venemaa valitsejannal ei olnud parasjagu veel ühte välismaalast Vene armeesse tarvis ja ta ütles noorele Napoleonele ära. Ajalugu oleks võinud vastasel korral kujuneda 19. sajandi Euroopa jaoks sootuks teistsuguseks. Napoleone asus teenistusse Prantsusmaal, kus 1789. aastal puhkes revolutsioon. 

Prantsuse poliitika ei huvitanud kahurväe ohvitseri, kes võttis peale kahekümneseks saamist kasutusele prantsuspäraselt kõlava nimevormi – Napoleon Bonaparte. 1793. aasta juulikuus avaldas Napoleon poolenisti ajaviiteks trükise oma pamfletiga „Le Souper de Beaucaire" („Õhtusöök Beaucaire`is"). Trükis avaldas suurt muljet tollastele revolutsioonilise Vabariigi juhtidele ja Napoleoni pandi tähele. Vabariik vajas tol ajal väga elukutselisi ohvitsere, keda revolutsioonilised riigijuhid usaldada võisid ja Napoleon sobis selleks ideaalselt. 

Kui ta määrati Vabariigi valitsuse poolt Toulon`i linna mässuliste mahasurumiseks linna piiravate vägede juurde kahurväe ülemaks, suutis ta linna 29. augustil 1793. aastal vallutada ning sai selle käigus jalga haavata. Vastutasuks selle eest ülendati Napoleon Vabariigi valitsuse poolt brigaadikindraliks. 1797. aastal juhtis ta prantslaste vägesid Põhja-Itaalias austerlaste vastu, keda võitis hiilgavalt ning vallutas Milano. Tema karjäär algas. 

1798. aastal otsustas Prantsusmaa direktoorium ja välisminister Talleyrand saata Napoleon vägedega Egiptusesse, et võtta inglastele kahjutoomiseks kontrolli alla idasuunalised kaubateed. Prantsusmaal arenesid poliitilised sündmused Napoleoni Egiptuses sõdimise ajal tormiliselt. Direktooriumi võim lõi kõikuma ja riik liikus diktatuuri suunas. Direktooriumi kindral Napoleon otsustas Prantsusmaale naasta ja poliitikasse sekkuda. Napoleon tuli 10. novembril Viiesaja Nõukogusse koos oma õemehe, tulevase marssali Murat`ga ja sõduritega ning sundis Nõukogu tunnustama päev enne toimunud Vanemate Kogu laialiajamist Napoleonile ustavate grenaderide poolt. 9. novembri õhtul saadeti laiali direktoorium ja riigipööre oli toimunud.

1799. aasta 11. novembril sai Napoleon Bonaparte Prantsuse Vabariigi konsuliks ning oli selles ametis kuni sama aasta 25. detsembrini. Detsembrist 1799 kuni 18. maini 1804 oli ta Vabariigi esimene konsul.

Esimese konsulina sõitis Napoleon koos oma ekspeditsioonikorpusega Egiptusesse, et anda selle maa vallutamisega tugev löök inglastele, kelle koloniaalpoliitika oli prantslastele suureks pinnuks silmas. Aasta oli siis 1798.

Selle sõjakäigu ajal oli toimunud Napoleoni vägedega seotult üks huvitav vahejuhtum, millest sai hiljem omamoodi poolanekdootlik, lennukas ütlus. Nimelt olid prantslaste vägedes olulist rolli mänginud sellised veoloomad nagu eeslid. Nad olid sealsetes oludes asendamatud veoloomad, kes kandsid varustust ja provianti ning sõdurid hoidsid neid nagu said elusate ja tervetena. Lahingus püramiidide juures 21. juulil 1798 mamelukkide rünnaku ajal, kui vastane ründas prantslaste üksusi, andis Napoleon oma vägedele käsu asuda karreesse ning hüüdis: „Eeslid ja teadlased vägede keskele!" Napoleon oli sõjakäigule endaga kaasa võtnud Prantsusmaal 167 teadlast. 

Kuu aega peale lahingut püramiidide juures asutas Napoleon Kairos Egiptuse Instituudi Gaspard Monge krahv de Pèlus`iga selle eesotsas. Gaspard Monge oli geomeetria ja füüsika professor, tema kaaslased Egiptuse Instituudis nagu matemaatik Jean-Baptiste Joseph Fourier ning ülejäänud 165 teadlast, kes pidid uurima muistse Egiptuse tsivilisatsiooni ja kelle elud oli Napoleoni silmis väga hinnas, vajasid lahingus igakülgset kaitset prantslaste vägede poolt. Sealt siis lause eeslite ja teadlaste kaitsmisest ja nende vägede keskele paigutamisest. 

Napoleon naasis 1799. aastal Prantsusmaale, kus teostas võimupöörde ning sai selle tulemusel 11. novembril 1799 direktooriumi kindralist „konsuli" ning seejärel alates 25. detsembrist 1799 „eluaegse konsuli" nimetuse, kuni lasi ennast keisriks kuulutada. Aasta oli siis juba 1804.

Niisiis oli revolutsioon teinud tundmatust ja tagasihoidlikku päritolu võimekast kahurväelasest Euroopa suurriigi valitseja ning sellena oli Napoleon võimul kümme aastat järjest.

Seda ajastut on nimetatud ka veriseks kümnendiks, kuna Napoleoni ambitsioonid olid nii suured, et ta otsustas muuta seni kehtinud maailmakorda ning tollaste riikide ühiskonnakorraldust Euroopas oma äranägemist mööda. Selleks oli tal vaja asendada vanad monarhiad uute – nüüd juba kapitalistlike suhete mängureeglite järgi toimivate ühiskondadega. Selleks, et kõike juhtida, oli tal vaja nende riikide täielikku allutamist oma tahtele ja selleks tundus talle kõige sobivam valitsemisvorm olevat absolutism.

Absoluutse võimu ehk keisrivõimu fenomeni laenas ta eelnevatest epohhidest, kuid arvas, et tema – erinevalt päritolule saadud võimutäiusest – on valitseja tänu oma erilisele võimekusele. 

Selles mõttes, Euroopa riike ühtseks rahvusriikideta konglomeraadiks kujundades, oli tema plaan tõesti omajagu Euroopa Liidu eelkäija. Napoleon tegi aga selle juures valearvestuse. Ta ei saanud oma plaane koostades veel aru, et Prantsuse armee tääkidega toodud „progress" ja „kodanikuvabadused" ei ole vallutatavate riikide elanikele vastuvõetavad, kuna on neile pealesunnitud vägivallaga. Elu lõpus sai ta asjadest aru, aga siis, vangistuses ja pagenduses Saint Helena saarel, Atlandi ookeani vete vahel viibides, oli see arusaamine tulnud liiga hilja. 

Ma ei hakka lahti mõtestama seda, milline poliitik või riigimees oli Napoleon, kellest jäi maha ja elas oma aja üle meetrisüsteem ning tsiviilkoodeks, kuid ühte võin väita kindlalt – Napoleon oli võimekas väejuht, kes teadis sõjast väga palju..

Tal oli ka ülisuur kogemus ühiskonna ja riigi ning riikide valitsemise vallas. Teda võis laimata paljudes asjades ja tögada tema lühikest kasvu, mis oli muide 170 cm ja tegi temast oma aja üle keskmise pikkusega mehe. Teda võib hinnata nii ja naa, kuid kindel on see, et tegemist oli 19. sajandi ühe olulisema poliitilise persooniga, kes muutis 19. sajandi alguses Euroopa ajaloo kulgu. Kui selline mees midagi poliitikast ja eriti sõjandusest ütles, võib seda mõtet arvesse võtta ja tähele panna. 

Napoleon ütles välja kunagi üllatavalt lihtsa, aga samal ajal sügava tähelepaneku, mis sidus kokkuvõtvalt ühte sõjanduse ja valitsemise kunsti:

„Tääk on suurepärane vahend inimeste ja ühiskondade mõjutamiseks. Täägiga saab hävitada vastast. Tääki täristades saab hirmutada naabreid. Tääki püssitoru külge kinnitades saab naaberriike moraalselt maha suruda. Aga ühte asja täägiga teha ei saa. Ühe asja jaoks tääk ei kõlba. Täägi peal ei saa istuda! Istumiseks, isegi lühiajaliseks, tääk kohe kuidagi ei kõlba!"

Öeldu mõte seisnes selles, et vägivallaga saavutatud poliitilised sihid ei püsi nende saavutamise relva ehk siis täägi toel kuigi kaua. Tegelikult ei püsi nad vägivalla toel isegi lühemat aega. 

Kui Napoleon mõistis seda 19. sajandi alguses, siis tänapäeval peaks seda teadma iga alustav poliitik. Peaks, aga ei tea.

Kaja Kallasele meeldib ilmselgelt „sõjaprintsessi" nime kandmine. Tema poliitiliseks kreedoks paistab juba 2022. aasta veebruarist olevat igatine sõja jätkamine ja oma poliitikat teostades sellest sõjast kui päästerõngast kinni hoidmine.

Napoleon ehitas oma karjääri üles oma võimetele ja andele toetudes, Kaja Kallas ehitas oma karjääri kollaborandist papa tutvustele ja rahadele. See kombinatsioon – olla nõukogudeaegse alati võimude poole kooldu konformisti järeltulija – töötas pikka aega laitmatult, aga tüdruk ei osanud piiri panna oma ambitsioonidele ja isule jõuda maailmapoliitika tegijate hulka.

Ekspresidendi Toomas Hendrik Ilvese protektsionistlik suhtumine Kajasse siin ei aita ja jultumusele ehitatud karjäär hakkab murenema. Paistab, et esimest korda viimase kolme aasta jooksul ei lähe tal edumeelse ning ülivõimeka europoliitiku kuvandi hoidmine ja nüri sõjapedaali sõtkumine enam nii libedalt, nagu siis, kui ta Eestis peaminister oli ja „kõik sõja nimel" poliitikat ajas.

Mõistagi ei teinud ta seda üksi, kuid selle idee põhivedaja ja aktiivseim pealesuruja oli ta küll. Seda mitte ainult riigisiseselt, vaid ka tänapäeva Euroopa Liidu lavadel esinedes. Keegi ei öelnud talle Napoleoni kuulsat, Egiptuse sõjakäigu aegset käsku „Eeslid ja akadeemikud keskele!".

Kaja pole mõistagi akadeemik ja eeslitega ei taha teda võrrelda, kuna eeslid ei ole tegelikult milleski süüdi. Sõjaliste vahenditega püsivat rahu ega üldse mingit rahu ei ole võimalik hoida. Napoleon sai oma elu lõpus sellest aru, aga Kaja ei saa ilmselt mitte kunagi. Kaja arvates eristab eeslit kõikidest teistest olenditest pikkade kõrvade omamine. See on eesli arvamus.

Elu on märksa keerulisem, kui arvab Kaja, kes omal ajal süüdistas opositsiooni, et selle liikmed saavad aru ainult lihtlausetest. Kaja ise ei saa ka lihtlausetest aru ja sellest on lõpuks hakanud tema kolleegid Euroopa Liidu struktuurides aru saama.

Isegi Napoleoni, tema vaieldamatute oskuste ja sõjalise ande juures lahinguväljal ning riiki valitseva administraatori rollis, ootas karjääri lõpus krahh. Kaja karjäär, ükskõik kui küsitav see ka ei ole, liigub samuti krahhi suunas ja teeb seda üsna pöördumatult. Kaja ei tea, mis asjad olid „Mariuse muulad" I sajandil e.m.a. ega „Napoleoni eeslid" 19. sajandil m.a.j.

Erinevalt Rooma seitsmekordsest konsulist Gaius Mariusest ja prantslaste keisrist Napoleon Bonaparte`ist ta ajalukku ei lähe. Asi on selles, et kuna ta võimleb meie häbiks ja meelehärmiks nii siin kui väljaspool vabariigi piire, tuleb teda kuidagi moodi taluda. See ei ole võimatu, aga on väga tüütu.

Talle sobiks kõige paremini Tallinna loomaaia eeslitalitaja amet. Inimeste järelvaatajaks või nende juhiks ei kõlba ta aga mitte.