Pealinnas on võimu üle võtnud rohepöörajatest punased, keda aitasid võimupöörde teostamisel kollased kastiratturid. Neil ratturitel ei logise kruvid selle pärast, et neil üldse kruvid puuduvad, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Linnas vahetus võim. Pidu sotside leeris. Ka reformarid arvavad, et on võitjate poolel, rääkimata 200-sajastest.
Nad ei aima, et neile tehti kogenud võitleja Kõlvarti poolt ära. Tehti klassikaline gambiit.
Esiteks on nüüd Kõlvarti juhitaval Keskerakonnal aega ümberrivistumiseks ja oma vigadest õppimiseks, et tulla uue jõuga järgmistel kohalikel valimistel linnas võimule tagasi. Teiseks, kui uus koalitsioon, mis näeb välja nagu luik, haug, vähk ja konn ning sõltub selliste häältest nagu Gräzin ja veel nii mõnestki temataolisest, on selline võimuliit väga kõikuv ja ebakindel. Sotside kohtadel volikogu saalis istuvad särtsakad tegelased, aga mõnelgi nendest on „pats pikk, aga mõistus lühike" ja selle vastu ei saa isegi sotside ülem, seltsimees Lauri.
Kui kohe algatuseks suure hooga hakata linnaelu uueks looma, alustades Vene Kultuurikeskuse ümbernimetamisest Mittevene Keskuseks kõigile Eestimaa rahvastele ning metroo ehitamisest, et ühendada Männiku Muugaga ning Kalamaja Seewaldiga, siis vaevalt, et maksudest ja raskest elust kurnatud linnakodanikud sellist tegevust toetama kukuvad.
Praegune reaalsus seisneb selles, et pealinnas on võimu üle võtnud rohepöörajatest punaste sabarakud, keda aitasid võimupöörde teostamisel kollased kastiratturid. Neil ratturitel ei logise kruvid selle pärast, et neil üldse kruvid puuduvad.
Sotsidele linnavõimu juures soovitan jätta metroo ehitamise plaanid ja muud lollused sinnapaika ja valmistuda ümber kolima Tallinna Loomaaeda. Sealsetelt asukatelt on palju õppida.
Praegu on aga võitjate aeg tähistada oma „hiilgavat võitu" keskerakondliku linnavõimu üle. Võitu, mis tugineb hirmutamisel, nagu muide tugines praeguse valitsuse võimuletulek EKRE-ga hirmutamisele ja lisaks sellele e-hääletamise vassimisele viimastel riigikogu valimistel.
Vaadakem korraks, kes vahetas välja foogti kohal kelle. Linnapea kohalt lahkuma sunnitud Kõlvart pidi kõike elus saavutama ise, toetudes alguses, tõsi küll, oma kunagise patrooni Savisaare kaasabile, kuid oma karjäärivõitlusi pidi ta hiljem pidama siiski ise, toetudes oma visadusele ja võimekusele.
Ossinovski purjetas suurde poliitikasse toetudes oma isa rahadele ning jättis „aerutamise" raske perioodi oma karjääris lihtsalt vahele. Ossinovski ei pidanud aerutades higistama ja kõigest väest sihtmärkide poole sõudma. Ossinovski sai kohe „purjede alla" ja ainus, mida ta papa rahakotile toetudes tegema pidi, oli hoida oma purjed tuule suhtes õiges asendis. Ossinovski oli, on ja jääb oma erakonnas juhtpositsioonile ning seda taaskord toetudes oma papa rahadele. Keegi ei hakka iialgi vastu sellise seljatagusega poliitikule.
Positsioneerumine praeguse linnapea taha on aga väga riskantne tegevus. Ei maksa uue koalitsiooniga liigselt flirtida ka keskerakondlastest volikogulastel. Kõlvart tuleb tagasi ja ei unusta reetureid siis, kui asub uuesti ajutiselt loovutatud linnapea kohale.
Tema juhitud erakonnal on praegu rasked ajad, aga tegelikult on see ühele erakonnale vajalik puhastumise aeg. Nimelt saab just praeguses näilises madalseisus Keskerakond vabaneda kõikidest sinna pugenud kahepaiksetest karjeristidest, igasugustest jaakaabidest ja tanelkiikedest, kes olid selles erakonnas ainult isiklike ambitsioonide rahuldamiseks ja karjääri nimel.
Reformikommunistid ootavad oma aega, et võtta võim linnas üle täiel määral, siis kui tuleb nende arvates nende aeg. Sinnamaani tahavad nad lasta sotsidel linnapeaga eesotsas kõrbeda saamatult linna juhtides, kuni järgmiste kohalike valimisteni.
Reformarid kavaldavad ennast seekord aga üle. Nende lootused on seotud peaasjalikult kavala e-hääletusmasinaga, aga see lollikindlana näiv masin võib järsku katki minna ja tossu välja ajades hoopis plahvatada.
Kahesajalised võtavad kokku oma viimased tahtejõu riismed ning proovivad vähemalt kohalikel valimistel jääda poliitikasse ka tulevikus. Selliste samovaridega nagu praegune haridusminister või riigikogu juhataja ei ole neil suurde poliitikasse riigikogu tasandil enam varsti asja.
Linna valitseb seltskond, kes ei pälvi mitte ainult mingit lugupidamist, vaid, välja arvatud mõned üksikud, ei vääri muud kui jalajälge tagumikul, mis annaks neile kõnekalt märku, et nad ei ole soositud tegelased linnakodanike silmis.