Meil oleks taas vaja ühte korralikku „Eesti Maja", kus eestlased saaksid segamatult koos olla, omi asju ajada ja jutte rääkida, mitte kellegi ees koogutades ega mitte kedagi kartes, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kunagi tutvusin ühe toreda mehega. Ta oli enamuse oma elust elanud Ameerika Ühendriikides ja peale Eesti taasiseseisvumist tuli elama oma ajaloolisele kodumaale – kodu-Eestisse. Tegemist oli kunstiharidusega sõjaväelasega. Nii kunsti kui ohvitseri karjääri võttis ta omal ajal väga tõsiselt ning oli sõjaväelaseks olemise ajal Ameerika eriüksuslane. Tallinnas oli tal ilus rahvuslik söögiasutus nimega „Eesti Maja". Kunsti, täpsemalt maalikunsti viljeles ta samuti tõsiselt, ning korraldas ka Eestis mitmeid personaalnäitusi. Kirjutas laule, laulis ja andis välja CD-sid.
Need, kes mäletavad nõukogude aega, teavad, et omal ajal oli paljudes lääneriikides, kus elas eestlastest põgenikke, „Eesti majad", kus rahvuskaaslased said koos käia ja oma üritusi ning koosviibimisi korraldada. Selliseid „Eesti majasid" oli nii Rootsis kui Kanadas, USAs, Austraalias.
Kui ma tutvusin selle toreda mehega. andis ta välja ajakirja „Global Estonian". Tegemist oli tollase välisministeeriumi poolt toetatud väljaandega, mis ingliskeelsena tutvustas kogu ingliskeelsele läänemaailmale „globaalseid eestlasi" ehk siis neid, kelle tegemised olid ajakirja väljaandja arvates väärt saama tutvustatud inimestele laias maailmas.
See kõik oli tore, aga eriti avaldas mulle muljet asjaolu, et juba mõnda aega okupatsioonist ja võõrvõimust vabanenud Eesti Vabariigi pealinnas ei mõjunud üldse arhailisena ja oma aja ära elanuna asutus nagu „Eesti maja".
See „Eesti maja" oli vägagi asjakohane, kuna just sinna kogunesid üle maailma kokku need eestlased, kes said nüüd naasta oma esivanemate maale ja oma lapsepõlve kodulinna. Küll käis seal inimesi Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest ja Saksamaalt ja Rootsist ja Austraaliast. Seal käis teiste hulgas näiteks Austraaliast üle poole sajandi taaskord kodulinna Tallinnasse tulnud minu ema algkooli pinginaaber. Seal käisid siit 1944. aasta sügisel pakku pääsenud omaaegsed lapsed ja need, kes sündisid põgenikelaagrites, kellest üks oli „Eesti Maja" peremees ise. Seal oli võimalik kuulata eesti folkrokki ja vanu nostalgilisi emigratsioonilaule.
Seal elas eestlus, mis oli solkimata nõukogude okupatsioonilagast ja seal käisid inimesed, kellel oli õnn sündida Läänes, eestluse rüpes, kuid punalagast puutumatutena.
Nüüd pole enam ammu „Eesti Maja" Tallinnas. Nüüd pole ka rahvuslus ja rahvuslikkus enam soositud. Nüüd nimetatakse seda kitsarinnaliseks takistuseks progressi ja globalismi õitsengu teel, mõnede poolt lausa üksikute tagurlase sonimiseks. Aeg on tundmatuseni muutnud suhtumist ühe väikese ja palju kannatada saanud rahva rahvustunnetuses.
„Eesti Maja" oleks aga uuesti vaja. Eriti praegu, kus sõda Ukrainas ajab varem niigi mitmeid kordi lõhestatud eestlasi jälle mitmesse leeri. Tahaks olla „Eesti Maja" püsiklient. Seal oleks hea istuda mitte poliitilise laua, vaid lihtsalt laua taga ja juua mitte poliitiliselt kallutatud õlut, vaid lihtsalt õlut. Ja kuulata lihtsalt häid eesti laule.
Seda tahaks aga teha just „Eesti Majas". See oleks taas kord üks koht, kus saaks segamatult olla koos eestlased, omi asju ajada ja jutte rääkida, mitte kellegi ees koogutades ja mitte kedagi kartes. Eesti Maja on praegu hädasti tarvis.
Huvitav on veel ka see asjaolu, et „Eesti Maja" menüüs oli igasuguseid roogasid, aga kõige kallim nendest ja ühtlasi ka kõige suurem ja rammusam kandis nime „Teine eestlane". See roog oli üle poole kallim kõikidest teistest toitudest, makstes üle poole tuhande krooni.
Omanik ütles mulle, et oli kindel sellist hinda pannes, et keegi seda nagunii ei telli – liiga kallis ju. Aga läks teisiti. See roog oli üks tellitumaid, vaatamata oma hinnale.
„Eesti Maja" on üks väheseid kohti, kuhu mõtteis ja mälestustes aeg-ajalt ikka satun.