Poolakad oma sise- ja välispoliitikas isemõtlejad ja iseotsustajad. Nad on õppinud ajaloost, et vabadus ei ole varnast võtta ja et omal maal peab elu-olu ja elukorralduse, sealhulgas ka poliitilise elukorralduse üle otsustama oma rahvas, mitte välismaa nõustajad ja näpuga näitajad. Poolakad olid ja on vaba rahvas vabal maal. Ja meil on poolakatelt ühtteist õppida, nendib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Ka kõige hullemal pimeduse ajal, siis, kui pimeduse jõud olid katnud maa ja taeva, siis, kui kusagilt ei olnud tuge väsinud vaimule ja lootust pääseda kurjuse impeeriumi igavesena tunduvast haardest, nägin ma ükskord murdumatut usku vabadusse. Ma nägin seda siis, kui 1988. aasta hiliskevadel sõitsin minema „armsalt sotsialistlikult kodumaalt" Nõukogude Eestist. Rong liikus marsruudil Moskva – Hoek van Holland. See rong viis mind läbi Valgevene, Poola ja Ida-Saksamaa vabadusse, Lääne-Saksamaale. Minu reisisihiks oli Essen Saksamaa Liitvabariigis. Läbinud viisasaamise vintsutused Tallinnas ja Moskva Valgevene vaksali kohutavad katsumused, sain lõpuks pileti rongile, mis sõitis läbi Saksamaa Hollandisse, et jõuda vabasse maailma.
Jõudes Nõukogude Liidust Poolasse, tollal punavägede poolt okupeeritud ja sotsialistliku idablokki kuulunud „Rahvavabariiki" pidin koos teiste reisijatega läbima viisa- ja passikontrolli. Seda teostas Poola RV piirivalve. Rahvusvahelisse vagunisse sisenes paar poolakast piirivalveametnikku. Nad võtsid koha sisse ühes kupees ja hakkasid reisijate passe kontrollima ning nendesse passikontrolli templeid lööma. Minu punane Nõukogude Liidu välispass oli neile väga hästi tuttav. Rutiinse toimingu ajal tõstis Poola piirivalveohvitser pilgu minu passis olevalt fotolt minu näole. Varssavi rahvusvaheliste rongiliinide perroon oli täis sagivat rahvast. Nõukogude riigi poolt okupeeritud rahvas, kes sagis vaksalis, oli morni ja muserdatud ilmega. Vaatasin hoolega rongiaknast välja ja mul oli kahju poolakatest, kes jäid punase kaheksajala kägistavasse haardesse, samal ajal kui minul oli välispass ja ma olin umbes kümne tunni pärast vabas maailmas. Ma teadsin seda.
Järsku märkasin, et Poola piirivalvur vaatab mind, ängistus pilgus ja tülpinud ilme näol, juba pikemat aega, kuid ei ütle samas midagi. Sel hetkel tundsin, et pean ütlema talle midagi. Midagi, mis annaks talle mõista, et kõik võib kunagi veel hästi lõppeda ja koidab vabadus ka Poola riigile. Seda, et Nõukogude Liit laguneb, ei uskunud ma siis üldse, kuid Poola pääsemist idabloki poliitilisest haardest tahtsin ma uskuda ikka väga. Olin ise sellest kurjuse impeeriumist pääsemas ja mind ootas ees Lääne-Saksamaa. Ma ei saanud kaua mõelda ja kuidagi iseenesest vaatasin veel korra kupee aknast Varssavi vaksalile ning ütlesin endalegi ootamatult Poola piirivalvurile: „To jest Polska!"
Piirivalvuri nägu elavnes hetkega ja tema näoilme ning kogu olemus muutus järsku tundmatuseni. „To jest Polska!" ütles ta minu järel mulle vastates. Ta tegi seda varjamatu uhkuse ja samas suure valuga hääles. Ma nägin, et selle poolaka, selle piirivalvuri hinges elas murdumatu lootus oma riigi vabadusse. Ma mõistsin, mida ta tundis see hetk, kui tema jaoks tundmatu nõukogude kodanik järsku ütleb „See on Poola!" ja lootus, et see maa saab kunagi tagasi oma kaotatud priiuse, pani poolaka unustama poliitilise valvsuse ja määrustikuga ettekirjutatud käitumisreeglid. „See on Poola!" vastas ta mulle ja see hetk jäi mulle igaveseks meelde. Tema näkku jäi naeratus. Astusin paarikümneks minutiks rongist välja ja jalutasin Varssavi rongijaama perroonil. Vaatasin seal ringi sebivaid poolakaid ja tundsin meeletud solidaarsust selle uhke rahvaga. Ma teadsin, et nemad murravad varem või hiljem punaikke ahelad.
Mulle meenusid siis need poolakad, kes renoveerisid Tallinna vanalinna enne 1980. aasta olümpiaregatti. Istusin mõned korrad nendega Vaksali tänava õllerestoranis ning vestlesin Poola ajaloost ning tänapäevast. Rääkis põhiliselt nende ülemus. Ta oli teistest mõnikümmend aastat vanem ning suhtles väga väärikalt. Mäletan, millise asutusega need restauraatorid oma ajaloolistest suurkujudest nagu kuningas Jan III Sobieski (1629–1696), kes valitses Poolat kuningana ja oli Leedu suurvürst aastast 1647. Just tema päästis Euroopa Türgi invasioonist, kui aitas Viini piiramisel 1683. aastal Saksa-Rooma keisrit Leopold I-st võita Türgi sultani Mehmed IV (1642–1693) suurvesiiri Kara Mustafa vägesid. Samuti rääkisid poolakad suure õhina ja austusega kindral Jan Henryk Dabrowskist (1755–1818), kes võitles Poola riigi taasühendamise ja vabaduse eest Napoleoni sõdade ajal.
Jah, poolakad jäid mulle meelde oma murdumatu usuga vabadusse, oma paindumatu iseolemise tahtega ja sellega, et nad ei kartnud punast karu Kremlis.
Ka tänapäeval on poolakad oma sise- ja välispoliitikas isemõtlejad ja iseotsustajad. Nad on õppinud ajaloost, et vabadus ei ole varnast võtta ja et omal maal peab elu-olu ja elukorralduse, sealhulgas ka poliitilise elukorralduse üle otsustama oma rahvas, mitte aga välismaa nõustajad ja näpuga näitajad. Poolakad olid ja on vaba rahvas vabal maal. Seega on neilt ühtteist õppida. Õppida eelkõige iseolemise ja iseotsustamise vääramatut õigust ja julgust seda õigust kasutada.
Eestil on konservatiivse mõttelaadiga inimestel võimalik toetuda tegelikult vaid kahele kesk-Euroopa riigile. Üks neist on Ungari ja teine on Poola. 20. sajandil saadud kurva poliitilise kogemuse tõttu on need kaks riiki Eestiga sarnase saatusega. Loomulikult ei saa eestlased oma ajaloo üle olla nii uhked kui poolakad, kuid meilgi on ajaloos nii mõndagi, mille üle uhke olla läbi põlvkondade.
Omaette teema on poolatarid. Nende suursugusus ja sisemine väärikus ning väline ilu on tähelepanuväärsed. Nad ei kaotanud väärikust ka siis, kui nende isamaad tallas punavägede okupatsioonisaabas. Väärikust, sisemist väärikust, mida ei ole võimalik lahti seletada, kuid on võimalik näha ja tajuda, ei saa inimeselt tegelikult ära võtta keegi. Poola konföderaadimüts ja poola naiste ülim uhkus on alati olnud mulle mõttes toeks elu raskematel hetkedel. Ka siis, kui lootus oli peaaegu kustunud.
Jeszcze Polska nie zginęła!