Vohav plutokraatia, kõige ja peaaegu kõigi ostetavus, igasuguse kõlbelisuse igandiks kuulutamine ja tõe eest seisjate „üksikuteks tagurlasteks" tembeldamine on kestnud niivõrd kaua, et on ammu muutunud argielu normiks. On aeg meenutada neid särtsakaid avaliku elu tegelasi, kellele kuulub sellise asjade „maaletoomise" au, kirjutab Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Rahvas peab tundma oma kangelasi. See ilus, nõukogudeaegne loosung on igati kehtiv ka tänapäeval. Eesti elu kinnikiilutus – vohav plutokraatia, kõige ja peaaegu kõigi ostetavus, igasuguse kõlbelisuse igandiks kuulutamine ja tõe eest seisjate „üksikuteks tagurlasteks" tembeldamine on kestnud niivõrd kaua, et on ammu muutunud argielu normiks.
Siinkohal tahaks „hea sõnaga" meenutada neid särtsakaid avaliku elu ja ühiskonnategelasi, kellele kuulub sellise asjade seisu „maaletoomise" au.
Tihti unustatakse ära selle pahelise ja kohutava olukorraga igapäevaselt kokku puutudes, kellele tänu selline olukord tekkida võis. Iga uuendus meie elus ja iga uus võnge ühiskonnas ei teki üleöö. „Meie aja kangelased", kes tegelikult sellistes „uuendustes" süüdi on, hoiavad reeglina varju ja ei taha eriti meenutada neid aegu, kui nad oma uuenduste juurutamisega tegelesid. Hirmus ei ole mitte ainult tänapäevane röövellik plutokraatia, vaid see, mis on sellise olukorra loonud.
Paljud on pidanud kannatama eelmise presidendi tegutsemist ja mõtteavaldusi jälgides. Kas inimesed mäletavad ka seda tegelast, kes oli selle tädi maaletooja presidendi kohale? See oli üks sotsiaaldemokraat. Tema nimi oli Eiki Nestor (s. 1953), EKP liige 1988. aastast. Peale selle vägiteo, millega tubli Eiki presidendi „maaletoojana" kuulsaks sai, andis ta „saatelehe suurde poliitellu" praegusele majandus- ja taristuministrile, kes samuti oli „õrnema soo" esindaja ja Eiki sõnade kohaselt „sündinud sotsiaaldemokraat".
Eiki ise on ka sotsiaaldemokraat – milline kummaline kokkusattumus. Praegusest ministrist „sündinud sotsiaaldemokraat" sai tuntuks muuhulgas keskmise sõrmega vehkimisega riigikogu istungite saalis. Tema muud saavutused ei ole nii muljetavaldavad, aga kõik võib veel hästi lõppeda ja naisminister suudab võib-olla veel mõne särtsaka etteastega rahvast üllatada. Elu on tsirkus, inimestele vaatamiseks mõeldud, nagu ütlevad filosoofid.
Meil on veelgi neid tagasihoidlikke tegelasi, kes ei taha eriti rääkida oma kunagi kordasaadetust. Oli üks mees, kes enda sõnade järgi „nokitses presidendi kallal", aga temal ei läinud nii hästi. Teda vintsutati kohtutes ja tehti elu kibedaks. Ju hukutas teda liigne enesekindlus ja mees võeti poliitiliselt rajalt lõplikult maha.
Ühiskonnas on veelgi toredaid inimesi, kes on „maale toonud" kommentaariumi sopakallamise kosed. Delfi kommentaarium oli üks neid näiteid, kus selle kommentaariumile uksed avanud omanik lõpuks ise pasalaviini alla jäänuna õiglust nõudma hakkas. Millised naiivsed inimesed. Kas nad tõesti arvasid, et ei jää ise oma alustatud „jaga ja valitse" skeemide juurutamisega vikati alla. Tihti muide ei jäägi, aga siiski mitte alati.
Ma mäletan väga hästi, kui Eestis oli võimul üks erakond, kes ei saanud oma valitsemise ajal kuidagi lahendada Tõnismäel asuva punamonumendi teisaldamise küsimust. Selle monumendi hoidmine Tõnismäel tekitas aastate jooksul kuhjunud probleemide tõttu Eestile vaenuliku kontingendi kogunemiskohana sellise vastasseisu Eesti rahva ja punamineviku poolehoidjate vahel, et Eestis 2007. aastal tekkis tõsine riigipöörde oht muulaste ja nende piiritaguste juhtide poolt.
Kui nimetatud erakond enam võimul ei olnud, hakkas ta korraldama allkirjade kogumist sellesama monumendi eemaldamise jaoks. Nuta või naera. Enne võimul olles rääkisid selle erakonna riigikogulased ja valitsuse liikmed, et tuleb olla reaalpoliitik ja mitte õrritada kohalikke muulasi monumendi teisaldamisega.
Eks valitsejad on alati mõelnud sellele, kuidas oma võimu kindlustada ja millist „akustikat" rahvale peale paisata, et varjata oma pragmaatilist „reaalpoliitikat", mille eesmärk on häälte püüdmine järgnevatel valimistel ja magusa elu edasi elamist nii parlamendis kui valitsuses.
Eiki Nestori nime mainisin ma ainsa nimena sellepärast, et teiste tegelaste nimesid, kellest juttu oli, ei taha ma isegi nimetada. Ma ei tunne neist kedagi isiklikult ja ei kavatse nendega tutvuda. Nimed ja nimekirjad ning kõik sellega seonduv on ühe teise ametkonna rida, mitte vaese kolumnisti käsitlemise teema.
Kõik eelpool kirjutatu täidab ühte lihtsat eesmärki. Saabuvad riigikogu valimised selle aasta kevadel panevad praegu kõiki poliitilisi jõude võitlema koha eest päikese all. Palju saab lähiaegadel kuulda lubadusi ja muinasjutte sellest, kui heaks üritavad eestlaste elu muuta kandidaadid juhul, kui nad parlamenti valituks osutuvad. Soovitan kõigil neil, kes valima kavatsevad minna, jätta kandidaatide lubadused hästi meelde ja võrrelda nende lubaduste andjate juttu tegelikkusega, mis hakkab kehtima siis, kui valimised möödas on ja osadest kandidaatidest on saanud riigikogu ning ka valitsuse liikmed. See võrdlus öeldu vahel enne ja peale valimisi on iseenesest huvitav materjal jälgimiseks ja võrdluseks.
Ma ise toetan rahvuskonservatiive ja ei varja seda. Toetan ma neid nende tekkimisest alates poliitilise erakonnana. Minusugusel „üksikul tagurlasel" ei ole kedagi teist toetada ja seda ma samuti ei varja. Eesti valijatele ei ole minu arvamusavaldused mitte midagi muud kui „nõuandev" hääl.
Valijad peavad mõtlema oma peaga ja tegema omad otsused ise, toetudes oma seisukohtadele, juhul mõstagi, kui neil on omad seisukohad. Ainus asi, mida ma tõesti tegema üles kutsun, on minna kindlasti valima. Valima tuleb minna füüsiliselt valimisjaoskonda, et mitte võimaldada elektrooniliste valimistega oma häälega manipuleerida nendel, kellele see kasulik on. Ikka ise kohale ja hääletama hääletussedeliga valimisjaoskonnas.
Neid kandidaate, kes lähevad tulevase häältesaagi lootuses rahvusringhäälingu ja teiste meediakanalite vahendusel rahva ette tantsima, laulma ja muid vägitegusid sooritama on tõesti hea vaadata. Vähemalt seda tööd – meelelahutuse pakkumine inimestele – teevad nad tõsimeeli. Töötavat inimest on ikka hea vaadata. Jõudu tööle!
Väliskirjanduse ning omal ajal vaenulike raadiohäälte poolt rikutud inimesena, kes ei uskunud kunagi sotsialismi võitu ja kes ei armastanud proletariaati, on mul raske öelda lugejatele midagi uut. Ma katsun vanu tõdesid mitte unustada ja vastavalt nendele oma allesjäänud elusamme seada.
Ma olen elu jooksul näinud palju nõutukstegevat ja naljakat. Ma olen näinud, kuidas eilne partorg üleöö skautmasteriks muutub. Ma olen näinud, kuidas eilne komsomolkus püüdlikult klikeaegseid laulusõnu õpib. Ma olen näinud väga ilusaid naisi ja äärmiselt rumalaid mehi. Kuhu nad nüüdki on jäänud. Vanasti puudutas kõik nähtu mind sügavalt ja teinekord raputas läbi. Enam mind nähtu ei kõiguta. On millega tänapäeva võrrelda.
Inimese loomus ei ole karvavõrdki muutunud. Kaabakad on kaabakad ja entusiastid on entusiastid. Elu viivad edasi vähesed inimesed. Nende protsent ei küündi üle viieteistkümne, äärmisel juhul kahekümne. Ülejäänud seltskond on suhteliselt amorfne, kellele meeldib olla juhitav lambakari.
Edevuse astmed on inimestel siiski erinevad. Kellele meeldivad suured ja läikivad asjad, kes kogub jalutuskeppe, kes kogub armukesi. Kõik see on tüütuseni igav.
Ainus asi, mida enamus kodanikest näha tahab on võimuvõitlus ja kõik sellega seonduv. Vähesed jäävad ükskõikseks, kui saavad pealtvaatajana mugavustsoonist, diivanil popkorni nosides ja veini või õlut rüübates, jälgida poliitiliste figuuride võimuvõitlust. Seda rõõmu ei saa rahvalt ära võtta. Muid rõõme kaasaegses ühiskonnas rahval eriti alles jäänud ei ole.
Oleks väga tore ja kasulik, kasulik sellesamale rahvale, kui pealtvaatajast muutuksid inimesed märtsikuus ise poliitika tegijateks. Seda saab teha ainult ühel viisil – valima minnes.
Eriti hea võimalus teha valima minnes poliitikat on neil, kellele on vastuvõetamatu igasugune parteiline distsipliin. Ma ise olen just selline inimene ja kui elus olen, lähen kindlasti valima. Kui ma ei vali, siis olen ma kõigest võimaliku valitsuse koosseisu tekkimise suhtes süüdlane, kui ma lähen valima, saan olla mulle mittemeelepärase valitsuse suhtes süüdistaja.
Siin on suur vahe. Enesetunde vahe. Parem olla süüdistaja kui süüdistatav.