Ükskõik kui edukas ja võitmatu ei tundu meile keegi täna, võib homme kõik muutuda. Eriti poliitikas, kirjutab Jüri Kotšinev.
Reformierakond vormistas endale võidu. Pole vahet, kas valetati ja vassiti selle võidu sepitsemiseks palju või väga palju. Võit on võit ja see on tähtis. Tähtis on ka see, mida ütles Kallas, Siim Kallas. Ta ütles, et võim on magus. See on aus jutt mehelt, kes erilise otsekohesusega ei ole kunagi varem silma paistnud.
Aga miskipärast ei olnud Kallas oma avameelsuse hetkel eriti enesekindla olemisega. Kuidagi ebalev oli see võitjate erakonna visiitkaart. Eks pikk ja väsitav valimiseelne võitlus oli juba aastates inimese ära väsitanud. Keskerakond oli tõelise, kuigi oodatud katastroofi osaliseks saades üritanud säilitada näo, aga eks see kaotusekibedus paistis Jüri Ratase ja veel mõnegi tuntud erakonnategelase näost väga selgelt välja. Telepilt andis hästi edasi võitjate ja kaotajate meeleolu. Ainus, keda Jüri Muttika ei saanud intervjueerida oli EKRE.
Eks nüüd tuleb teha omad järeldused. Mina olen enda omad teinud. Neid järeldusi jagan ma vaid oma aatekaaslastega ja ainult nendega.
Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja Eesti200 peavad leppima reformierakondlaste kintsukaapijate rolliga. Suurte tegijate kaasaklähvija roll on tegelikult nii isamaalastele kui sotsidele ammu selge. Keskerakonnal läheb tõeliselt raskeks, aga siin on võidule pääsenud üks õiglane detail. Nimelt, oli juba ammu teada, et lõputu flirt nimetatud erakonna poolt Eestis elavate muukeelsetega ja muumeelsetega, nii kodakondsust omavate valijate või oma ridadesse lastud „poliitikute" läbi, maksab varem või hiljem Keskerakonnale kätte.
Eestlased Keskerakonda enam ei usalda. Eestlased neid enam eriti ei vali. Isiklikult mulle on võrdselt ebameeldivad nii keskerakondlased kui reformierakondlased. Sotsidest ma üldse keeldun rääkimast, kuna nad ei anna minu silmis kodanike mõõtu välja.
Praegu tundub asjade seis kaotajatele väga sünge, sest reformarid tsementeerisid oma võimu. Kõik järgnevate aastate valimised saavad nende kavala asjaajamise tulemusel lõpuks 94-protsendilisteks võitudeks. Neid ootab helge tulevik, kus nad saavad riigikogu järgmistel valimistel 89 kohta. Selle nimel tasub rabada ikka küll. Õnneks tundsin ma kunagi ainult vanema põlvkonna reformierakondlasi. See oli väga ammu ja nemad olid siis veel küll inimese näo ja olemisega.
Inimestele, kes mingil põhjusel on valimistulemuste pärast õnnetud soovitan ma rahuneda. See kõik on ju tegelikult poliitiline tsirkus. Valimiskorraldajad on tegelikult „Lollide tõmbamise büroo" tegelased. Kõik rahvale näidatav on ju kõigest film. Praegu väljajoonistuvate jõujoonte valguses on Eestis peagi oodata tsensuuri ja vaba arvamuse avaldamise võimaluste giljotineerimist. Reformierakond seab peagi sisse ainult talle kuuleka ja tsenseeritava häälekandjate bloki. Hakkavad ilmuma sellised reformaritele truud väljaanded nagu „Tõde", „Tõde ja õigus", „Tõe sõna", „Kollane tõde" jne.
Mida siis teha nendel, kes seekord kaotasid ja kõik järgmised korrad valimised kaotavad ja jäävadki kaotama. Neil tuleb lahkuda lavalt väärikalt. Kui kellelgi on oma isiklik lipp või loosung, siis tuleb seda hoida kõrgel ja teha seda niikaua kui võimalik. Kui valitsev partei laseb käiku periskoopnuiad ja veekahurid, siis on meelsuse avaldamisega kõik. Seni aga on ainuõige hoiak „Ümberpiiratud, kuid mitte murtud!". Las need närilised koos oma liitlastega ja kannupoistega hüppavad ja löövad lipuhoidjale kintsu ja käsivarde oma väikesed kollased hambad – murduda ei tohi.
Roomas elas üks väga rikas ja võimas konsul Marcus Licinus Crassus (114–53 eKr.). Ta oli Rooma vabariigi rikkaim inimene ja aastatel 70 kuni 55 e.Kr. Rooma konsul. 74. aastal eKr. surus ta maha Spartacuse ülestõusu ja oli üldse üks täitsamees. Koos Gaius Julius Caesari ja Gnaes Pompeiusega oli Crassus esimese triumviraadi liige aastast 59 eKr. Ei olnud Crassusest edukamat poliitikut ja rikkamat inimest kogu Roomas, aga ühel päeval kaotas ta õnnetult lahingu Partia kuningriigis Harrani linna all ja sai selles lahingus surma. Hea, et sai, sest see, mis tema kehaga tehti peale seda oli väga valus ja kole elavale kogeda. Tema kolbast tehti karikas, millest jõi Partia valitseja.
Ajalugu on mulle olnud väga lohutav ja õpetlik kunstiliik. Antiigimaailmas peeti ajalugu mitte teaduseks, vaid kunstiliigiks. Crassuse lugu ütleb meile selgelt, et ükskõik kui edukas ja võitmatu ei tundu meile keegi täna, võib homme kõik muutuda. Eriti poliitikas.
Kaotanutele soovin taluda oma kaotust mehiselt ja lahkuda opositsiooni sirge seljaga ja soovitavalt vaikides. Ei aita nutt, vaid kättemaks. Õppige kannatama vaikides ja te näete väärikad välja. Võitjatele ei soovita ma midagi. Vast ainult tuletan neile meelde, et tark õpib vaenlastelt rohkem kui loll oma sõpradelt.