Ühiskonnakriitikud ning vaba sõna vaba leviku eest võitlejad peavad olema selleks rohuks, mis ravib liiga kaua võimutäiust maitsnud poliitikuid mugavaks muutumise ja võimu kui oma pärusomandi käsitlemise eest, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Impeeriumid lagunevad aeglaselt ja vaevaliselt. Suured oma territooriumilt ja kunagiselt mõjuvõimult impeeriumid lagunevad mitmes etapis. Impeeriumite kujunemiste struktuurid on olnud alati ühesugused – tegemist on ühe võimukeskuse laienemisega oma naabrite aladele ja nende alade muutmine oma provintsideks. Esmalt on need provintsid äärealad, hiljem impeeriumi kasvades ka kaugemad mõjusfäärialad. Need mõjusfäärid ei pruugi alati olla impeeriumi naabritekski. See kõik on ajalooliselt välja kujunenud mehhanism, kus suurem neelab alla väiksema ja assimileerib või vähemalt üritab assimileerida uued allaneelatud maad ja rahvad ühte suurde sulatusahju. Impeeriumid ei teki üleöö ja samamoodi ei lakka nad üleöö olemast.
Vaadeldes idanaabri ajalugu, mis on hetkel suure geopoliitilise konglomeraadi lagunemise ajalugu, on selgelt näha, et Vene impeerium on oma sisemise geopoliitilise arenguloogika kohaselt hakanud lagunema lõplikult.
See impeerium on kestnud erinevate nimede all juba nelisada aastat (alates ametlikust väljakuulutamisest 1721. a.). Impeeriumi lagunemine on Venemaal toimunud mitmes etapis.
Esimene suurem murenemine toimus 1917. aastal. Vene revolutsiooni kolm etappi (1905, 1917 veebruar ja 1917 oktoober) viisid eelmise sajandi alguses selle impeeriumi esimese suure lagunemiseni. Sama juhtus Euroopas Austria impeeriumi ja Saksa impeeriumiga. Ei maksa unustada ka Türgi impeeriumit, mis samuti peale I maailmasõda olemast lakkas.
Venemaa kogus enda revolutsioonijärgselt kaotatud alad uuesti kokku ning oli 1939. aastaks peaaegu sama suur kui enne 1917. aasta sündmusi. Impeerium tahtis uuesti laieneda ja siis juba punaimpeeriumi suutis II maailmsõja järel saada enda all veel suurema tüki, kui seda oli eelmine, I maailmasõja eelne Vene keisririik.
Ajalugu areneb oma seaduste järgi ja ühiskonnad muutuvad. Muutuvad ka geopoliitilised reaalsused. Venemaa allub samuti nendele seaduspärasustele, mis toimivad ühiskondades ja sotsiaalsfääris.
Teine impeeriumi lagunemine toimus aastal 1991, kui osad impeeriumi poolt anastatud maad uuesti vabadusse pääsesid.
Praegu hakkab Vene impeeriumile terendama lagunemise kolmas ja ilmselt lõplik faas. Endisest suurest mõjusfäärist lahti murdnud venelastele kõige lähedasem rahvas – Ukraina on langenud jälle vallutatava rolli. Kogu tsiviliseeritud maailm on Venemaast ära pöördunud. Venemaa ei ole loodetud edu saavutanud. Venemaa majanduslik krahh ja agoonia võivad kesta aga veel kaua.
Ajaloo kulgu ei suuda peatada miski, kui mitte just tuumarelv. Siis lõppeb teadagi kõik. Loodan, et seekord pääseb maailm siiski sellest „lõpplahendusest".
Selles kõigest, mis toimub Venemaal praegu, on võimalik õppida võimuloogika seaduspärasusi. Kui üks isik on koondanud enda ümber ühe poliitilise partei, mis allub täielikult tema tahtele ja kui see partei omab võimumonopoli terves riigis, on selle otseseks tulemuseks lokkav korruptsioon, vaba sõna ja informatsiooni leviku tõkestamine.
Info muutumine ideoloogiliseks propagandaks, poliitiliste vastaste tasalülitamine (ka tapmine) ning stagnatsioon sünnivad pikalt võimul olnud poliitilise võimumonopoli tingimustes. Kõike seda on Venemaa poliitiline elu viimased paarkümmend aastat väga kõnekalt demonstreerinud. Nüüd on sisuliselt kehtestatud sõjaseisukorrale omane tsensuur ja kruvide täielik kinnikeeramine riigis. Siit on hästi näha, et iga stagneerunud poliitilise süsteemi suurimaks vaenlaseks on vaba informatsiooni ja vaba sõna levik.
Kui üks partei on liiga kaua võimul ja naudib võimumonopoli, siis on see ohtlik mitte sellele parteile, vaid ühiskonnale, mida see partei juhib. See on ohtlik kogu demokraatiale ja igale opositsiooniparteile või muidu vabamõtlejale. Ühiskonnakriitika peab alati toimima vaba ajakirjanduse ja opositsiooniparteide kaudu. See hoiab ühiskonna tasakaalus ega luba ühelgi poliitilisel jõul võimu monopoliseerida. Vaba arvamuse avaldamine oli ja on demokraatliku ühiskonna nurgakiviks. Võimu enda käes kramplikult hoidvad erakonnad muutuvad ühiskonnale koormaks ja demokraatiale ohtlikuks.
Tore on teada saada, et lõpuks suutis Keskerakond lahti öelda Ühtse Venemaaga sõlmitud koostöölepingust. Kus aga oldi need kaheksa aastat, kui Ühtse Venemaa juht ja riigi valitseja ukrainlastele kallale tungida ja sisuliselt juba 2014. aastal nendega sõda alustas? Hea et nüüdki see leping tühistati. See on ka üks demokraatliku ühiskonna eeliseid autokraatia ees, et ühiskondlik arvamus ja ühiskondlik surve siiski lõpuks poliitikuid tegutsema paneb ja asjad lahenevad õiges suunas.
Kuhu võib viia ühe ühiskonna karistamatu võimu kuritarvitamine, on näha sellest, millega lõppes Ühtse Venemaa võimumonopol naaberriigis. Ta lõppes poliitilise tupiku ja krahhiga.
Kas sellest suudavad õppida meie poliitilise eliidi juhtfiguurid? Muidugi ei suuda. „Just meie oleme kõige kaitstumad võimu kuritarvitamise suhtes ja just meie teame, mida on Eestil kõige rohkem tarvis." Nii või umbes nii mõtlevad Eesti praegused juhid.
Aga ühiskonnakriitikud ning vaba sõna vaba leviku eest võitlejad peavad olema selleks rohuks, mis ravib liiga kaua võimutäiust maitsnud poliitikuid mugavaks muutumise ja võimu kui oma pärusomandi käsitlemise eest.