Liiga vara hõiskas barbar Brennus roomlastele „Häda võidetutele!" Liiga vara hõiskavad ja juubeldavad kaasaegsed rohelised globalistid ja traditsioonidega võitlejad, kirjutab Jüri Kotšinev.
Rooma ajaloolase Titus Liviuse kirjutise kohaselt kõlas Rooma Kapitooliumi mäel just selline pöördumine õnnetute roomlaste poole. Pöördujaks oli muistsete gallide vanem Brennus, kes teatas roomlastele, kui nad kaalusid lunaraha oma linna säästmise eest, järgmist: „Häda võidetutele!" Nende sõnadega asetas ta kaalukausile oma mõõga ja roomlased pidid kulda juurde tooma, et ka mõõga kaalu oma kullaga katta.
Kokku läks roomlastele see „tehing" maksma alla kolmesaja neljakümne kilo puhast kulda. „Scriptum manet verbum," ütlesid vanad roomlased ja seetõttu on võimalik ligi kakskümmend viis sajandit hiljem mõelda sõnade „häda võidetutele!" sisu üle.
Nende sõnade mõte on pealtnäha selge – kui keegi on võidetud ja tema saatus sõltub täiel määral võitjate tahtest ja meeleolust, siis ei ole mõtet võitjatega vaielda. Oma saatust vaidlejad sellises olukorras kergemaks ei tee. Pigem muutub olukord võidetutel veelgi halvemaks. Rooma riik kestis Lääne-Rooma keisririigina kuni 5. sajandi viimase veerandini ja Bütsantsi riigina idas kuni 1453. aastani, kui Osmani riigi valitseja Mehmed II Suur selle vallutas.
Ajalugu on tore oma kordustes, mis alati on muutunud mingi nüanssi võrra, jättes põhilise sündmuste põhjuse-tagajärje mustri samasuguseks. Olgu kuidas on, aga läbi inimkonna ajaloo jääb alati kõige tähtsamaks teguriks inimeste vahelises suhtlemises suhe inimene ja inimene ning sotsiaalpsühholoogia vanimaks uurimisteemaks sõda kui inimkoosluste saatja aegade algusest.
Inimesed on alati koondunud suurematesse või väiksematesse kogukondadesse ja alates varajasest kiviajast, kus valitses ürgkogukondlik kord, kuni feodalismini arenesid riigid sarnaste astmete kaudu tänasesse päeva jõudes. Inimese kui indiviidi, aga ka kui sotsiaalse olendi olemus ei ole paleoliitikumist, kahe miljoni aasta eest, olulisel määral muutunud.
Väliselt võib inimese puhul täheldada seda muutust, et praegusel ajal suudab inimene kiiresti läbida väga pikki vahemaid. Peale seda suudab inimene suhelda mobiilsidet, raadiolaineid ja muid tehnilisi vahendeid kasutades teise inimesega terve planeedi ulatuses ning ka näha suurte vahemaade tagant oma liigikaaslaste kujutisi vastavate seadmete kuvaritel.
Kogu see tehnika on justkui selleks loodud, et vabastada inimene teatud toimingute sooritamisel ajakulust. Tegelikkuses on tehnokraatliku arengu tulemusel inimese käes sellised tehnilised vahendid, mis temalt viimasegi vaba aja ja enesega olemise võimaluse röövivad.
Olles lülitatud pidevalt mõnesse suhtlemise ja infovõrku, ei ole inimesel üldse enam aega „aeg maha võtta" ja kõige tema ümber toimuva üle oma peaga järele mõelda. Infovõrk on inimesele ohtlik ka seetõttu, et pakub talle kui infotarbijale pidevalt valmis konstruktsioone ja lahendeid igaks elujuhtumiks.
Inimesel tekib seda infovõrku tarbides illusioon, et kõik võrgust tarbitu on tegelikult tema käsutuses olev ja temale allutatud teadmiste väli. Kui selline väli aga kaob, kasvõi tehniliste rikete või muude labaste faktorite mõjul (voolukatkestused või sidekaabli rikked) tunneb inimene ennast ülimalt saamatu ja abituna. Kui kuvar on must ja ei saa midagi guugeldada, siis ei oska inimene ise enam kohvigi endale keeta. Kohvimasin on inimesele muutunud hädavajalikuks tööriistaks.
Kuidas saada paika oma eelarve ja kust leida hea raamatupidaja – see info on võrgust leitav, aga kuidas jääda inimeseks oma ligimeste suhtes ja hoiduda muutumast tarbimisühiskonna sõnatuks mutriks, ei ole kusagilt leitav.
Arvutid ei asenda inimesele suhtlust teiste omasuguste liigikaaslastega otse, ilma sidevahendite vahenduseta. Elav vestlus elava vestluskaaslasega on asendamatu reaalses aegruumis ja silmast silma. Inimene on loodud ja oma loojast iga hetk sõltuv. Inimese liiga suur arvamine endast viib ta paratamatult hukatusse.
Inimene on loodud olema isiksus, mitte lihtsalt indiviid. Ilma selle vahe tajumise, tunnetuse ja mõistmiseta ei saa olla inimene muu, kui vaid liikuv, sööv ja magav kahejalgne, kui mõttetu lihaste ja kõõlsute ning kontide kogumik. Inimene on aga loodud hoopis millekski muuks. Uhkus ja upsakus peab olema enda sees võidetud neil, kes tahavad edasi jõuda kahejalgse tarbija ettemääratud vegeteerimisest.
Igaüks valib oma tee aga ise. Mees peab meheks ja naine naiseks arenema. Selleks on vähe ainult ühe või teisena sündimisest. Areng eeldab õppimist ja tööd enda kallal ja see nõuab teatavasti vaeva. Tänapäevane ühiskonnakorraldus „arenenud maailmas" näib pakkuvat oma asukatele, kes seda maailma täidavad, valmis lahendusi ning tahab vastu saada kuuletumist ja sõnatut massitarbimist kõikides elu valdkondades.
Selles plaanis oli aga antiikaeg praegusest arenenud maailmast märksa puhtama ja õigema elukorraldusega ajastu. Valmis lahendeid ei pakkunud 390. aastal e.m.a. mitte ükski arvuti ega mobiilirakendus. Kõike pidi ise katsetama ja katse-eksituse meetodil enda jaoks välja valima. Kui suured Lääne korporatsioonid mõtlevad välja inimestele juba nende soove ja unistusi, et siis need soovid ja unistused nende ette müüki paisata, siis on inimene ammu loobunud olemast vaba ja loominguline, vaid on orjalikult nõus mugava elu nimel võtma omaks tehnokraatliku tarbimisühiskonna poolt talle ette söödetud „kauba" lõputu tarbimisega.
Kes on nüüd see barbarite pealik, kes ütleks võidetud roomlastele „häda võidetule!"? Milles seisneb tänapäeva võidetute häda? See häda seisneb selles, et kõik olemise valu ja rõõm on vahetatud igavese tarbija kaheldava heaoluga staatuse vastu.
Midagi ei ole teha. Vanade aegade ja elukorralduse juurde tagasi pöörata ei ole võimalik, aga on võimalik loobuda pidevast meelelahutuste tagaajamisest ja võimalik on suuta olla mõndagi aega omaette oma mõtete päralt, et otsustada kasvõi mõnikord ise, ilma reklaamiagentuuride pideva surveta seda, mis on inimesele tegelikult tarvilik ja vajalik.
Kui demokraatia on nii ideaalne valitsemiskord, miks siis ei ole demokraatiat võimalik kaitsta demokraatlike vahenditega? Miks peab olema see ideaalne riigikord just enamuse võimu vähemuse üle eelistav? Kas siis vähemusel ei olegi oma õigusi? Kas enamuse tahet mittetoetav vähemus peab alluma räigele enamuse survele?
Eelmise sajandi alguses kehtestati kuuendikul tervest planeedist selline riigikord ja võim, mida enamlaste võimuks nimetati. See ei olnud tore riik ega ühiskond, kus sellist korda teostati. Nüüd paistab sama aeg tagasi tulevat, ainult et tegemist pole enam kuuendiku planeedi, vaid terve maakera vallutada püüdva elukorraldusega.
Globalism on kaasaegse enamluse nimi ja enamlaste asemel on meie kukile ronimas globalistid. Kaasaegne globalism on märksa ohtlikum omaaegsest enamlusest, kuna ta ei tunne riigipiire ega rahvuste ning sugude piire. Kõik tuleb uute enamlaste arvates globalismi suure tõrre sisse visata ja seal ühtlaseks massiks tampida.
Sellise globalismi vastu tuleb alustada otsustavat võitlust. Rahvustele peavad säilima nende rahvuslikud eripärad. Inimene peab jääma kaheks erinevaks sooks jagunevaks olendiks – meheks ja naiseks. Vanemate rollid peavad jääma traditsioonilisteks – ema ja isa rollideks. Isegi siis, kui tundub, et vana ja traditsioonilise perekonna ja elukorralduse kaitsjad on hetkel hävimise äärel, ei ole see ometi nii.
Võitlus traditsioonilise maailma säilitamise eest peab jätkuma ja see, et keegi karjub vanade tavade hoidjate kõrvadesse: „Häda võidetutele!" ei tähenda midagi.
Ei hävinud ega kadunud 390. aastal e.m.a. Rooma kuhugi. Tema paremad ajad olid alles ees. Pigem oli kurb gallialastel saatus, kes oma iseolemise I sajandil m.a.j. kaotasid. Kaotasid selle sama Rooma ühe tuntuima väejuhi ja poliitiku Gaius Julius Caesari vägedele Gallia sõdades 58–56 e.m.a. Gallias toimunud suur ülestõus 52. aastal e.m.a. suruti Caesari poolt maha ja ülestõusu juht Vercingetorix andis ennast vangi. Häda oli seekord gallialastel ja nii jäigi.
Rooma aga tõusis ajaloo hämarast sügavikust maailmariigiks ja selle mõjutused on tuntavad siiani eurooplaste juriidikas, meditsiinis, ehituskunstis, poeesias, kirjanduses jne.
Liiga vara hõiskas barbar Brennus roomlastele „Häda võidetutele!" Liiga vara hõiskavad ja juubeldavad kaasaegsed rohelised globalistid ja traditsioonidega võitlejad.
Meie ei taandu ega jäta andmata otsustavat lahingut nende kõikide vastu. Meie hoiame lõpuni oma traditsioone. Meie lahing tuleb aus ja hea. Öelda otsustav „ei" globalistidele-enamlastele on iga normaalse eurooplase kohus tänasel päeval. Võitleme veel!