Oktoobris toimunud meeleavaldus näitas selgelt, et rahvas on hakanud virguma. Ei maksa unustada, et iga valitsuse aeg saab kord läbi ja iga diktatuur hajub varem või hiljem. Ükskord lõpeb ka „päikesevalitsuse" eneseülistamise ajastu ja võib vabalt juhtuda, et Eesti elu hakkavad juhtima need, kellele see maa ja riik tegelikult korda lähevad, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
23. oktoobri suurüritus Vabaduse väljakul kandis korraldajate nime „Meeleavaldus vaba ühiskonna kaitseks". Kohale tuli ligikaudu kümme tuhat inimest. Selline arv jahmatas ilmselt neid, kelle tegevuse vastu oli meeleavaldus korraldatud. Kohe algas meedias ürituse „kajastamine". Kõige küünilisem argument meeleavalduse mõju kahandamiseks oli kellegi arvamus, et ligi miljon ja mitusada tuhat inimest üritusele ei ilmunud. Taolisi argumente ning üsnagi raevukaid arvamusi on DELFI suurima mõnuga avaldanud viimastel päevadel üsnagi ohtrasti.
Meeleavalduse järgselt üritas massimeedia teha sentsatsiooni – nimelt lahkus EKRE erakonnast ligi nelikümmend liiget. Nende lahkumine kandis nii mõnegi puhul selgelt etteplaanituse tunnusmärke. Samal ajal ei teinud massimeedia pommuudist sellest, et 2021. aasta jooksul on Reformierakonna liikmeskond ning Keskerakonna liikmeskond vähenenud peaaegu kolmesaja liikme võrra, EKRE liikmeskond on sama perioodi jooksul kasvanud tuhande kuuekümne viie liikme võrra.
Kui paljud nüüdseks juba endistest ekrelastest kasutasid meeleavaldust ajendina paadist põgenemisel, ei ole täpselt teada, aga see ei olegi vast tähtis. Need, kes soovisid omal ajal erakonda astudes ehitada endale poliitilist karjääri, olid ilmselt pettunud isiklikus plaanis – ju ei läinud neil parteiredelil ülesronimisel nii hästi, kui nad olid seda erakonnaga liitudes lootnud.
Kindel on aga see, et kogu ühiskond on lõplikult lõhestatud. Rahvusliku lõhestamise eeltöö kestis viis viimast aastat ja võib-olla kauemgi. Lõhestajate eesrindlastest võib personaalselt ära märkida endist presidendiametis olnud indiviidi ning julgelt võib lõhestajaks nimetada ka seda, kes oli ametis enne teda. Peale selle on mehiselt ühiskonda lõhkunud reformierakonna juhtpoliitikud ja nende seisukohti väljahüüdvad parteisõdurid.
Unustada ei tohi lõhestajate nimekirjast meie räpast perioodikat, kes oma valdavas enamuses propageerib praeguse valitsuse läbiviidavat globalismipoliitikat ja euroliidu föderaliseerumise liini. Perioodika teeb seda eriti räigel ja suisa kuritegelikult inimvihkajalikul moel. Nii valitsus kui massimeedia võitlevad täiesti avalikult selle osaga Eesti Vabariigi kodanikkonnast, kelle vaated ei ühti euroglobalistide ja föderaalide vaadetega Eesti tuleviku suhtes.
Kirjeldatav aeg, aeg peale hiljuti toimunud suurt meeleavaldust, kus kodanikud näitasid ennast vabariigi peaväljakul valitsusest erinevate seisukohtade esindajatena, tegi võimud ja massimeedia ärevaks. Kogu viha ja raev valati meeleavaldust toetanud tuntud muusiku peal välja. Tõnis Mägi juhtum on selle raevu väljavalamise kampaanias ilmekaim näide. Tema nimelt julges mitte ainult toetada nimetatud meeleavaldust, vaid sellel ise esineda. Teda julges toetada väga väike arv kolleege muusikuid. Ülejäänud ei julgenud või omasid kardinaalselt vastupidiseid seisukohti ühiskonnas toimuva suhtes.
Ühiskond on lõhki ja valitsus koos oma truude liitlastega „sõltumatu" ajakirjanduse ja massimeedia peavoolu kanalite näol on asunud sepitsema kättemaksu sõnakuulmatute kodanike suhtes. Selles plaanis meenutab praegune aeg kõige enam „vaikust peale tormi".
Oktoobris toimunud meeleavaldus näitas selgelt, et rahvas on hakanud virguma ühiskondlikust letargiast ja on asunud oma seisukohtade kaitseks astuma avalikke samme, kasutades demokraatlikus ühiskonnas lubatud seaduslikke vahendeid. Vahendid on ju alati olemas olnud, neid tuleb lihtsalt kasutada. Valitsuse enesega rahulolu ja ilmeksimatuse sündroom tegi reformarite juhitud seltskonnal elu liiga mugavaks. Rahvas tuli välja ja näitas, et tegemist ei ole lambakarjaga, kellega võib teha mida iganes.
See hirmutas valitsust ja pani sepitsema uusi meetmeid kodanike vabaduste igakülgseks piiramiseks. Meedia käitub nagu truu ketikoer ja ootab uusi näpunäiteid valitsuselt. Näiliselt tehakse seda kõike mõistagi rahva enda õnne ja tervise nimel.
Praegu tuleb olla valmis valitsuse poolt igasugusteks piiranguteks ja kruvide kinnikeeramiseks. Vaikus peale tormi ei kest kaua. Tuleb säilitada külma närvi koos kindla meelega ning seista vaba riigi vabade kodanikena oma põhiseaduslike õiguste kaitsel sama resoluutselt ja kindlalt nagu seisab oma võimu igipõlistamise eest reformarite valitsus.
Ei maksa unustada, et iga valitsuse aeg saab kord läbi ja iga diktatuur hajub varem või hiljem. Ükskord lõpeb ka „päikesevalitsuse" eneseülistamise ajastu ja võib vabalt juhtuda, et Eesti elu hakkavad juhtima need, kellele see maa ja riik tegelikult korda lähevad.