Valge lumevärv on rahu ja tasakaalukuse sümboliks, mis on veel alles jäänud Eesti eri paikades, kuhu ei ole jõudnud kanda kinnitada kõikeõgiv ja hävitav kasumipõhine majandamine ja inimesesarnaste olendite võidujooks raha ja rikkuse järele ning võimu ja valitsemisiha rahuldamiseks, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kalendriaasta on vahetunud. Aastavahetuse paiku on alati tekkinud väike vahepaus ehk vahepala, aeg, kui läinud aasta toimetused ja rabelemised, võitlused ja tormamised on läinud ning uue aasta rööbastel ei ole meie elurong veel täispööretel liikuma hakanud.
See on aeg väikeseks pausiks ja aja mahavõtmiseks. See on aeg, et nautida valget lumevaipa Liivimaa ja Eestimaa metsades ja taluõuedel ning kuulata looduse hääli. Jumalariigi lähedustki on võimalik selgemalt tajuda vahetult peale aastavahetust loodust jälgides. See on aeg, kus on valdavaks värvitooniks puhta lume valge toon ja juhtivaks heliks on vaikuse hääl.
Valge aeg assotsieerub mul kõigepealt Valge Laevaga, siis valgete ehk helgete mõtetega ja meelelaadiga. Seejärel on talvine puhta lume värv, omane Eesti- ja Liivimaa loodusele ja inimeste kodudele, kellel on olnud õnn oma elamine loodusrüppe soetada ja lahkuda pingetest pungil ja vaenamist täis linnadest.
See valge lumevärv on rahu ja tasakaalukuse sümboliks, mis on veel alles jäänud Eesti eri paikades, kuhu ei ole jõudnud kanda kinnitada kõikeõgiv ja hävitav kasumipõhine majandamine ja inimesesarnaste olendite võidujooks raha ja rikkuse järele ning võimu ja valitsemisiha rahuldamiseks.
Linnas on mõistagi samuti talvel lund, aga see lumi määrdub inimtegevuse tõttu üsna kiiresti ja kattub nõega. Linnalumi muutub musta värvi känkraks või poriseks supiks, kuhu eriti astuda ei taha. Valge maa, valged kuused ja männid, valged orud ja nõlvad ja valge lumega kaetud õunapuud kodumajade ees olevates aedades – see on pilt, mis rahustab silma, vaimu ja meeli.
Alati olen ma tundnud suurt kahetsust selle üle, et ei oska elada käesolevas hetkes. Olen elanud alati ajas, mida ise oma ihusilmaga näinud ei ole. Küll olen ma näinud mulle armsat ja kauget aega oma vaimusilmaga ja nähtu on mulle meeldinud. Selles nähtud ja ammu möödunud ajas ringi rännates tunnen ma ennast nagu kodus. Kaitstuse tunde tekitab seal nähtu ja kogetu äratundmisrõõm. Ma tean alati, milline on ammu möödunud aegadel elanud inimeste suhetes valitsenud põhjuse ja tagajärje seos.
Ma saan alati aru, miks üks või teine kauge sugulane või esivanem tegi või jättis tegemata mingeid otsuseid ja käike oma saatuse malelaual. Nendes mõtetes möödunud aegadest, kui hoian käes perekonna fotoalbumeid tunnen, et oli kord aeg, kuhu ma kuulusin ja kuhu tahaks kuuluda veel.
Selge on see, et taoline elukäsitlus on enamusele minu kaasaegsetest nagu hobuse unenägu ja vana eesli sonimine, aga ma eelistan sellist sonimist tänapäeva asjalikule toimetamisele ega kipu, kui see vähegi võimalik on, sekkuma kaasaegsesse ellu.
Ainult et see lumi, lumi, mis katab Eestimaa ja Liivimaa maastikke seal, kuhu ei ole veel jõudnud kaasaegse globaalkapitalismi ja plutokraatia luukere kondine ja kõike kägistav käsi, see lumi oma rahus ja värskes puhtuses paneb mind jagama oma mõtteid teistega.
Hea, et on üks seltskond inimesi, kelles ma näen võimalikke mõttekaaslasi. Minu jaoks on see konservatiivide seltskond. Samamoodi jagavad minu mõningasi seisukohti ja tundeid rahvuskonservatiivid ja loomulikult kristlased. Globaalset usulist leigust ja „kõikesöödavust" ei võta ma vastu, kuni elan.
Peagi kaob käesolev aastavahetuse aeg ning mattub uutesse ühiskonnas pöördeid koguva valimisvõitluse lainetesse, aga praegu, veel täna ja homme ja ülehomme on hea võimalus pikendada valge ja rikkumatu lumepuhtuse aja nautimist kasvõi nendelt fotodelt, mida on rohkesti üles pannud oma Facebooki kontodel eesti inimesed.
Soovin kõikidele rahvuskonservatiividele oskust säilitada oma aateid ja võidelda nende eest kaasaja „linnapori ja nõgise ning määrdunud poliitilise maastiku" vastu.